Mary tõusis püsti ja püüdis oma silmi lahti hoida, kuna proua Medlock korjas kompse kokku. Väike tüdruk ei pakkunud talle abi, sest Indias olid pärismaalastest teenijad alati asju kokku korjanud ja tassinud ning talle tundus täiesti loomulik, et teised inimesed teenivad teda.
Jaam oli väike ning nähtavasti olid nad ainsad rongilt tulijad. Jaamaülem kõneles proua Medlockiga karmil, kuid heatahtlikul toonil, hääldades sõnu kuidagi veidralt, laialt. Hiljem sai Mary teada, et see on jorkširi murre.
„Näen, et oled juba tagasi,” ütles jaamaülem. „Ning oled lapse kaasa toonud.”
„Jah, siin ta ongi,” vastas proua Medlock, rääkides samuti jorkširi murdes ning osutades peaga üle õla Maryle. „Kuidas käib su naise käsi?”
„Üsna hästi. Tõld ootab sind väljas.”
Tõld seisis teisel pool väikese jaamaesise ees. Mary nägi, et see oli tore sõiduk ning et teener, kes teda sisse aitas, oli samuti tore. Tema pikk vihmamantel ja veekindel mütsikate läikisid ja tilkusid vihmast nagu kõik ümberringi, kaasa arvatud ka tüse jaamaülem.
Teener sulges tõlla ukse, istus kutsari kõrvale pukki ja tõld hakkas veerema. Väike tüdruk leidis end istumas mugavalt polsterdatud nurgas, kuid tal polnud enam tuju magada. Ta istus ning vaatas aknast välja, et näha midagi teest, mida mööda nad sõitsid sinna veidrasse kohta, millest proua Medlock oli rääkinud.
Ta polnud sugugi kartlik laps ega mitte ka eriti hirmunud, kuid tundis, et ei või iial teada, mis võib juhtuda majas, kus on sada tuba, peaaegu kõik lukustatud – majas, mis asub nõmme serval.
„Mis on nõmm?” küsis ta äkki proua Medlockilt.
„Vaata aknast välja umbes kümne minuti pärast ja sa näed,” vastas naine. „Meil tuleb sõita viis miili üle Misseli nõmme, enne kui jõuame Misselthwaite’i. Sa ei või palju näha, sest on pime, kuid natuke siiski näed.”
Mary ei pärinud enam, vaid ootas pimedas nurgas, hoides silmad aknal. Sõiduki tuled laotasid valgust veidi maad nende ette ja Mary võis heita põgusaid pilke asjadele, millest nad möödusid. Jaamast lahkudes olid nad läbinud pisukese küla ning Mary oli näinud lubjatud majakesi ja kõrtsitulesid. Siis olid nad möödunud kirikust, õpetajamajast ning kaupluse väikesest vaateaknast, kus oli müügiks välja pandud mänguasju, maiustusi ja muid imelikke asju. Seejärel jõudsid nad maanteele ning Mary nägi hekke ja puid. Nüüd ei paistnud tükil ajal enam midagi erilist silma, või vähemalt Maryle paistis see tüki ajana.
Viimaks hakkasid hobused aeglasemalt käima, nagu roniksid nad mäkke, ning ei paistnud ka enam hekke ja puid. Mary ei näinud enam midagi muud kui tihedat pimedust mõlemal pool. Ta kummardus ettepoole ning surus näo vastu akent, ja just siis tegi sõiduk järsu nõksaku.
„Eh! Nüüd oleme kindlasti nõmme pääl,” ütles proua Medlock.
Sõiduki tuled heitsid kollakat valgust konarlikule maastikule, mida tükeldasid põõsad ja madalad taimed, ulatudes neid ümbritsevasse pimedusse. Tõusis tuul, sünnitades omapäraseid metsikuid, madalaid, kohisevaid hääli.
„See ei ole… see ei ole ometi meri?” küsis Mary, vaadates taha oma kaaslase poole.
„Ei, ei ole,” vastas proua Medlock. „Need ei ole ka põllud ega mäed, see on vaid mitme miili ulatuses metsik maa, kus ei kasva midagi pääle leetpõõsaste ja kanarbiku ja kus ei ela kedagi pääle metsponide ja lammaste.”
„Mulle paistab, et see võiks olla meri, kui oleks vett. Praegu näib see just merena,” ütles Mary.
„Selles on süüdi tuul, mis puhub põõsastes,” vastas proua Medlock. „Minu arvates on see metsik ja kaunis õudne koht, kuid paljud armastavad seda – eriti kui kanarbik õitseb.”
Ikka edasi ja edasi sõitsid nad pimeduses, vihm lakkas, kuid tuul kohises vilistades ja kummalisi hääli sünnitades neist mööda. Tee viis üles ja alla ning mitu korda veeres sõiduk üle väikeste sildade, mille all vesi voolas väga kiiresti ja suure müraga. Maryle tundus, nagu ei lõpeks sõit kunagi ja nagu oleks see avar, tühi nõmm lai mustendav ookeaniväli, millest ta kuival maaribal läbi sõidab.
„Mulle see ei meeldi,” ütles ta endamisi. „Mulle see ei meeldi,” ning ta surus oma õhukesed huuled veel tugevamini kokku.
Hobused rühkisid künkanõlvast üles, kui ta märkas järsku mingit tuld. Proua Medlock nägi seda samal ajal ning ohkas sügavasti ja kergendatult.
„Eh, olen rõõmus, kui näen seda väikest vilkuvat tuld,” hüüdis ta. „See paistab väravavahi maja aknast. Igatahes saame nüüd veidikese aja pärast tassi kuuma teed.”
See sündis „veidikese aja pärast”, nagu ta oli öelnud, sest kui sõiduk läbis pargi väravad, tuli veel sõita kaks miili mööda alleed. Puud, mis nende pea kohal olid peaaegu kokku kasvanud, lasksid paista, nagu sõidaksid nad pika tumeda võlvi all.
Nad jõudsid võlvi alt lagedale ja peatusid määratu pika, kuid madala maja ees, mis näis ümbritsevat kivist hoovi. Algul Mary arvas, et üheski aknas pole tuld, kuid sõidukist väljudes nägi ta, et ühest aknast nurga peal teisel korrusel paistab tuhm valgus.
Hiiglasuur eesuks oli ehitatud massiivsetest, veidrakujulistest tammepaneelidest, mis olid kinnitatud suurte raudnaeltega ja ühendatud paksude raudlattidega. Uks avanes suurde halli, mis oli nii ähmaselt valgustatud, et seinal rippuvad portreed oma nägude ja relvadega tekitasid Marys võika tunde ja ta ei tahtnud neid vaadata. Kui ta seisis seal kivipõrandal, nägi ta välja pisitilluke, kummaline ja must, ning ta tundiski ennast samasuguse pisitillukese, mahajäetud ja kummalise olendina, nagu ta välja nägi.
Keegi väärikas kõhn vanamees seisis teenri kõrval, kes neile ukse avas.
„Peate lapse viima talle määratud tuppa,” ütles mees kähedal häälel. „Tema ei taha teda näha. Ta sõidab hommikul Londonisse.”
„Hea küll, härra Pitcher,” vastas proua Medlock. „Nii kaua kui tean, mida mult tahetakse, võin seda teha.”
„Teilt nõutakse, proua Medlock, et hoolitseksite selle eest, et härrat ei segataks ja et ta ei näeks, mida ta ei taha näha,” vastas härra Pitcher.
Ning siis juhiti Mary Lennox üles laiast trepist ja mööda pikka koridori, siis jälle üles mõningatest trepiastmetest, läbi ühest koridorist ning siis veel ühest, kuni avanes uks seinas ja Mary leidis end toas, kus põles tuli ning laual asus õhtusöök.
„Noh, oledki kohal!” ütles proua Medlock koduselt. „See ja järgmine tuba on sinu päralt ja sa ei tohi siit välja minna. Ära seda unusta!”
Niiviisi jõudis preili Mary Misselthwaite’i mõisasse ning ta polnud vist kunagi elus olnud nii pahur kui praegu.
4
Mary avas silmad hommikul, kui noor toatüdruk oli tulnud tuppa tuld tegema. Ta põlvitas kamina ees ja võttis kolistades tuhka välja. Mary lebas ning vaatles teda mõne minuti, laskis siis silmad toas ringi käia. Ta polnud kunagi sellist tuba näinud, tema arvates oli see veider ja sünge. Seinad olid kaetud tapeetidega, millel oli kujutatud metsapilte. Seal oli fantastiliselt rõivastatud inimesi puude all ja kaugemal paistsid lossitornid. Seal oli ka kütte ja hobuseid, koeri ja daame. Maryle tundus, nagu viibiks ta ühes nendega metsas. Läbi sügava akna võis ta näha suurt nõlvjat maatükki, millel ei paistnud olevat puid ja mis näis pigemini lõputu üksluise lillaka merena.
Mary avas silmad hommikul, kui noor toatüdruk oli tulnud tuppa tuld tegema. Ta põlvitas kamina ees ja võttis kolistades tuhka välja
„Mis see on?” küsis ta, osutades aknast välja.
Martha, noor toatüdruk, oli just üles tõusnud, ta vaatas samuti aknast välja ja sirutas ka oma käe sinnapoole.
„Too