Lotti ulgus valjemini kui enne. Preili Amelia hakkas nutma. Preili Minchini hääl kõvenes peaaegu müristamiseni, siis kargas ta äkki toolilt jõuetus pahameeles ja tormas toast välja, jättes preili Amelia seisukorda lahendama.
Sara seisis eeskojas pead murdes, kas ta peaks tuppa minema, sest ta oli hiljuti teinud Lottiga sõbralikku tutvust ja võiks ehk teda vaigistada. Kui preili Minchin väljus ja teda silmas, muutus ta kaunis tusaseks. Talle selgus, et ta hääl ei võinud toast kosta ei väärikana ega lahkena.
„Oh, Sara!” hüüatas ta, püüdes luua kohast naeratust.
„Ma jäin seisma,” seletas Sara, „sest kuulsin, et see on Lotti, – ja mõtlesin, et vahest – võib-olla suudan teda vaigistada. Kas tohin katsuda, preili Minchin?”
„Kui sa saad. Oled tark tüdruk,” vastas preili Minchin huuli järsult kokku surudes. Siis muutis ta oma tooni, nähes, et tema karedus Sarat kergesti kohmetuma pani. „Aga sa oled ju igas asjas tark,” ütles ta heakskiitvalt. „Arvatavasti saad temast jagu. Mine sisse.” Ja ta lahkus.
Kui Sara tuppa astus, lebas Lotti kriisates ja ägedasti pakse jalgu trampides põrandal ja preili Amelia kummardus kohkunult ja meeleheitel tema üle, ise kuumusest päris punane ja higine. Koduses lastetoas oli Lotti ikka leidnud, et trampimine ja kriiskamine saavutab ükskõik mida, mille pärast ta jonnib. Vaene tüse Amelia katsetas enne üht, siis teist meetodit.
„Vaene kullake!” ütles ta ühel hetkel, „ma tean, et sul ei ole mammat, vaene –” Siis hoopis teisel toonil: „Kui sa ei lakka, Lotti, ma sind raputan. Vaene inglikene! Kas sa näe! kas sa näe! Sina tige, paha, hirmus laps, sa saad ühe laksu! Sa veel saad!”
Sara läks tasakesi nende juurde. Tal ei olnud aimugi, mida peale hakkab, aga ta tundis mingit ebamäärast sisemist veendumust, et oleks parem mitte öelda sääraseid erinevaid asju nii äärmiselt abitult ja ärritatult.
„Preili Amelia,” ütles ta tasase häälega, „preili Minchin ütles, et tohin katsuda teda vaigistada – kas tohin?”
Preili Amelia pööras ümber ja vaatas talle lootusetult otsa. „Oh, kas sa arvad suutvat?” ahmis ta.
„Ega ma ei tea, kas suudan,” vastas Sara veelgi poolsosinal, „aga ma katsun.”
Raskesti ohates tõusis preili Amelia komistamisi põlvilt ja Lotti paksud jalad trampisid sama kõvasti kui ennegi.
„Kui läheksite tasakesi välja,” ütles Sara, „ma jään ta juurde.”
„Oh, Sara!” ütles preili Amelia peaaegu virisedes, „niisugust koledat last pole meil veel olnud. Ei mina usu, et me teda siin saame pidada.”
Aga ta hiilis toast ja tundis kergendust selleks põhjust leides.
Sara seisis mõni hetk lõugava, mässava lapse kõrval ja vaatas sõnalausumata ta peale alla. Siis istus ta otse põrandale tema kõrvale ja ootas. Tuba oli täiesti vaikne, Lotti vihased kriisked välja arvatud. Säärane seisukord oli uus väikesele preili Legh’le, kes oli karjudes harjunud kuulma teisi inimesi kordamisi protestivat, paluvat, käsutavat ja meelitavat. Lebada ja trampida ning kisendada, ilma et ainuke lähedalolev isik sest vähematki välja teeks – see oli midagi uut. Ta avas kõvasti kinni pigistatud silmad, et näha, kes see niisugune on. Ja see oli ainult üks teine tüdruk. Aga ta oli see, kel oli Emily ja kõik need ilusad asjad. Ja ta vaatas Lottit kindla pilguga ja näis ainult mõtlevat. Teinud mõnesekundilise pausi selle taipamiseks, arvas Lotti, et tuleb alata uuesti, aga toas valitseva vaikuse ja Sara kummalise, huvitunud näo mõjul oli esimene kisa kaunis julgusetu.
„Mul… ei… ole… ma… mm…at!” kuulutas ta, aga hääl ei olnud kuigi tugev.
Sara vaatas teda veel kindlama, aga kuidagi arusaava pilguga.
„Mul ka ei ole,” vastas ta.
See oli nii ootamatu, et otse hämmastas. Lotti laskis tõepoolest jalad põrandale, vähkres natuke, jäi lebama ja vahtis, silmad pärani. Uus idee vaigistab nutva lapse, kui miski muu ei aita. Samuti oli tõsi, et kuna Lotti ei sallinud ei preili Minchinit, kes oli tige, ega preili Ameliat, kes oli narril kombel järeleandlik, – siis Sara meeldis talle, kuigi ta teda alles vähe tundis. Ta ei tahtnud loobuda meelehärmist, aga mõtted suundusid mujale, niisiis vähkres ta veel natuke ja ütles pärast tusast nuukset:
„Kus ta on?”
Sara vaikis hetke. Et talle oli öeldud, et mamma on taevas, oli ta mõelnud tublisti selle küsimuse üle, ja tema mõtted ei sarnanenud just täiesti teiste inimeste mõtetega.
„Ta läks taevasse,” ütles ta. „Aga ma olen kindel, et ta mõnikord mind vaatamas käib – kuigi ma teda ei näe. Sinu ema niisamuti. Võib-olla näevad nad meid praegu mõlemad. Võib-olla on nad mõlemad siin toas.”
Lotti oli istuli kui tikk ja vahtis ringi. Ta oli väike kena käharpäine olend, ja tema ümmargused silmad olid nagu märjad meelislilled. Kui mamma oleks näinud teda viimase poole tunni jooksul, siis ta küll ei oleks pidanud teda sedalaadi lapseks, keda ingliga võrreldakse.
Sara jutustas edasi. Mõni ehk mõtleb, et see, mis ta rääkis, oli õieti nagu muinasjutt, aga tema enda kujutluses oli see nii tõeline, et Lotti jäi vägisi kuulama. Talle oli jutustatud, et mammal on tiivad ja kroon peas, ja talle oli näidatud ilusais öösärkides daamide pilte, kes pidid inglid olema. Aga Sara näis jutustavat tõelist lugu ilusast maast, kus elasid tõelised inimesed.
„Seal on suured, suured väljad täis lilli,” ütles ta ennast unustades nagu alati, kui kord oli alustanud ja kõneldes nagu unenäos – „suured-suured väljad täis liiliaid – ja kui mahe tuul puhub neist üle, siis hõljutab ta nende lõhna õhku – ja igaüks hingab seda, sest pehme tuul puhub alati. Ja liiliaväljadel jooksevad väikesed lapsed ja korjavad neid sületäite kaupa ja naeravad ja punuvad pärjakesi. Ja tänavad läigivad. Ja keegi ei ole millalgi väsinud, ükskõik kui kaugel ka käidaks. Nad võivad hõljuda igale poole, kuhu tahavad. Ja linna ümber on pärlitest ja kullast tehtud müürid, aga need on nii madalad, et inimesed lähevad, toetuvad nende peale ja vaatavad alla maailma ja saadavad sinna kauneid sõnumeid.”
Ükskõik mis juttu Sara ka oleks hakanud rääkima, oleks Lotti kahtlemata jätnud nutu kus seda ja teist ja oleks vaimustunud kuulama; aga vastuvaidlematult oli see lugu ilusam kui enamik teisi. Ta nihkus Sarale lähemale ja neelas iga sõna, kuni saabus lõpp – liigagi vara. Ja kui lõpp tuli, oli tal nii kahju, et tõmbas huuled pahaendeliselt kõverasse.
„Tahan sinna minna,” hüüdis ta. „Mul ei ole siin koolis mammat.”
Sara nägi hädasignaali ja ärkas unelmast. Ta hakkas ümmargusest käekesest kinni ja tõmbas Lotti meelitava naeratusega enda kõrvale.
„Ma olen sulle mammaks,” ütles ta. „Mängime, et sa oled minu väike tütar. Ja Emily on sinu õde.”
Kõik Lotti lohukesed ilmusid nähtavale.
„Kas tõesti?” küsis ta.
„Jah,” vastas Sara, hüpates jalule. „Lähme ütleme talle. Ja siis ma pesen su silmad puhtaks ja soen juuksed siledaks.”
Lotti oli sellega päris rõõmsasti nõus, ja sörkis toast välja ja trepist üles mäletamata, et terve selle pooletunnise tragöödia oli põhjustanud see, et ta ei tahtnud lasta ennast eineks pesta ega sugeda ja preili Minchin oli kutsutud kasutama oma majesteetlikku autoriteeti.
Sest ajast peale oli Sara kasuema.
V peatükk
Becky
Sara suurim võim, mis võitis talle isegi enam järgijaid kui luksusasjad ja fakt, et ta on kooli priimus – võim, mida Lavinia ja mõned teised tüdrukud enim kadestasid samal ajal ise vastu tahtmist vaimustudes –, oli oskus vesta jutte, nii et iga asi, millest Sara kõneles, kõlas nagu jutt, kas see siis oli seda või mitte.
Igaüks, kes on jutupuhujaga ühes koolis käinud, teab, mida