Sara põsed õhetasid. Ta läks tagasi oma pinki ja avas raamatu. Ta vaatas tõsise näoga esimest lehekülge. Ta teadis, et ei ole viisakas naeratada, ja ei tahtnud kuidagi ebaviisakalt käituda. Kuid oli väga veider hakata õppima teksti, mis teatas, et „le père” tähendab „isa” ja „la mère” tähendab „ema”.
Preili Minchin vaatas uurivalt tema poole.
„Sa oled kaunis tusane, Sara,” ütles ta. „Mul on väga kahju, et sulle ei meeldi õppida prantsuse keelt.”
„Mulle meeldib see väga,” vastas Sara, püüdes uuesti seletama hakata, „aga –”
„Ei mingisugust „aga”, kui sulle on öeldud, mis sa pead tegema,” ütles preili Minchin. „Vaata oma raamatut edasi.”
Ja Sara vaatas ega naeratanud ka siis, kui leidis, et „le fils” tähendab „poeg” ja „le frère” tähendab „vend”.
„Kui monsieur Dufarge tuleb,” mõtles ta, „siis ma ehk saan selle talle selgeks teha.”
MonsieurDufarge tuli varsti. Ta oli väga kena intelligentne keskealine prantslane ja ta silmad langesid huvitatult Sarale, kes püüdis viisakalt süveneda raamatukese lauseisse.
„Kas see on minu uus õpilane, madam?” küsis ta preili Minchinilt. „Loodan, et temast saab edukas õpilane.”
„Tema isa kapten Crewe näeks väga meelsasti, et ta hakkaks õppima prantsuse keelt. Aga ma kardan, et tal on selle vastu lapselikke eelarvamusi. Tema ei näi seda tahtvat,” ütles Minchin.
„Mul on sellest väga kahju, mademoiselle,” ütles monsieur Dufarge lahkesti Sarale. „Võib-olla suudan teile näidata, et see on võluv keel, kui hakkame kahekesi õppima.”
Sarake tõusis istmelt. Olukord oli päris meeleheitlik, talle tundus, nagu oleks teda peaaegu häbistatud. Ta vaatas üles monsieur Dufarge’i näkku oma suurte rohekashallide silmadega, ja need olid päris ilmsüütult paluvad. Sara taipas, et vanahärra mõistab otsekohe, kui kuuleb. Ta hakkas seletama ilusas soravas prantsuse keeles. Madam ei saanud aru. Ta ei ole õieti õppinud prantsuse keelt – mitte raamatuist… aga papa ja teised inimesed olid seda alati temaga kõnelnud ja ta mõistis seda lugeda ja kirjutada just niisama nagu inglise keeltki. Papale meeldib see keel ja temale ka sellepärast, et see papale meeldib. Tema kallis mamma, kes suri tema sündimisel, oli prantslanna. Ta õpib hea meelega kõike, mis monsieur talle õpetab, ja ta oli püüdnud teha madamile selgeks, et ta teab juba kõiki sõnu, mis selles raamatus seisavad – ja ta näitas väikest õpperaamatut.
Kui ta kõnelema hakkas, preili Minchin lausa võpatas ja istus teda peaaegu vihaselt üle prilliklaaside vahtides, kuni ta lõpetas. Monsieur Dufarge naeratas, ja see naeratus vestis suurest meeleheast. Kuuldes kena lapselikku häält kõnelevat tema emakeelt nii lihtsalt ja võluvalt, tundus talle peaaegu, nagu viibiks ta kodumaal, mis pimedail uduseil päevil Londonist maailmatu kaugel näis olevat. Kui Sara vaikis, võttis ta temalt õpperaamatu peaaegu õrna pilguga. Ja ta kõneles preili Minchinile.
„Ah, madam,” ütles ta, „seda ei ole palju, mis ma talle võiksin õpetada. Ta ei ole õppinud prantsuse keelt. Ta on täisverd prantslanna. Tema hääldus on suurepärane.”
„Sa oleksid pidanud mulle ütlema,” hüüdis preili Minchin väga haavunult Sarale.
„Ma – ma püüdsin,” ütles Sara. „Ma – ma vist ei alustanud õigesti.”
Preili Minchin teadis küll, et ta oli püüdnud, ja et see ei olnud Sara süü, kui teda ei lubatud seletada. Ja kui ta sai aru, et teised õpilased olid kõike kuulnud, ja nägi, et Lavinia ja Jessie kihistasid prantsuse keele grammatikate taga, läks ta tulivihaseks.
„Tasa, tütarlapsed!” ütles ta valjult, koputades puldile. „Jalamaid tasa!”
Ja sellest hetkest hakkas ta tundma nagu mingit vimma oma kooli priimuse vastu.
III peatükk
Ermengarde
Kui Sara tol esimesel hommikul istus preili Minchini kõrval, tundes, et terve klass pühendub tema uurimisele, märkas ta peagi umbes endavanust tüdrukukest, kes vahtis teda väga tungivalt oma heledate, kaunis juhmide sinisilmadega. See oli paks laps, kes ei paistnud olevat põrmugi tark, aga tal oli healoomuline pruntjas suu. Tema linavalged juuksed olid tugevaks patsiks palmitsetud ja paelaga kinni seotud. Ta oli tõmmanud patsi ette ja näris, küünarnukid laual, paela otsa, imetlusega uut õpilast vaadeldes. Kui monsieur Dufarge kõnetas Sarat, oli ta veidi hirmunud; ja kui Sara astus ettepoole ja, vaadates õpetaja otsa süütute, paluvate silmadega, vastas talle ilma hoiatamata prantsuse keeles, võpatas väike paks tüdruk kohkunult ja läks aukartlikus imestuses üleni punaseks. Et ta oli nädalate kaupa nutnud lootusetuid pisaraid, püüdes meeles pidada, et „la mère” tähendab „ema” ja „le père” „isa” – sellal kui võiks ometi kõnelda mõistlikku inglise keelt –, oli talle liig kuulda äkki endavanust last, kes ei olnud mitte ainult täiesti tuttav nende sõnadega, vaid teadis nähtavasti hulga teisigi ja oskas ühendada neid tegusõnadega, nagu oleks see tühine asi.
Ta vahtis nii tungivalt ja näris patsipaela nii ruttu, et äratas preili Minchini tähelepanu, kes sel hetkel äärmiselt ärritatuna otsekohe tema kallale kargas.
„Preili St. John!” hüüdis ta rangelt. „Mis tähendab säärane käitumine? Küünarnukid laualt! Pael suust! Istu otsemaid sirgelt!”
Seepeale võpatas preili St. John uuesti ja kui Lavinia ning Jessie turtsusid, läks ta veel punasemaks kui enne – päris nii punaseks, et pisarad näisid peaaegu tema juhmidesse lapsesilmisse tõusvat; ja Sara nägi teda ja tal oli nii kahju, et tüdruk talle peaaegu meeldima hakkas ja ta soovis tema sõbraks saada. See oli tema moodi sekkuda tülli, kus kellegi olukord ebamugavaks või raskeks tehti.
„Oleks Sara poiss ja elaks mõni sajand tagasi,” oli isa sageli öelnud, „rändaks ta mööda maad ringi, paljas mõõk käes, päästes ja kaitstes iga hädalist. Ta tahab alati võidelda, kui näeb kedagi hädas olevat.”
Nii talle päris meeldis väike paks pikaldane preili St. John, ja ta saatis talle pilke terve hommiku. Sara nägi, et koolitükkide õppimine ei olnud talle naljaasi ega olnud lootustki, et teda eales võidaks hellitada kooli priimusena. Prantsuse keele tunnis oli ta haletsemisväärne. Tema hääldamine pani isegi monsieur Dufarge’i vastu tahtmist naeratama, ja Lavinia, Jessie ning õnnelikumad tüdrukud kas kihistasid naerda või vahtisid teda imestava põlastusega. Aga Sara ei naernud. Ta püüdis teha näo, nagu ei kuulekski ta, kui preili St. John hääldas „le bon pain” asemel „li bong pang”. Oma tundliku ja äkilise loomuse tõttu läks ta päris tulivihaseks, kuuldes teisi turtsuvat ja nähes õnnetu lapse rumalat kurba nägu.
„See pole ju naljakas,” ütles ta läbi hammaste. „Nad ei tohiks naerda.”
Kui tunnid läbi said ja õpilased grupiti vestlema kogunesid, otsis Sara preili St. Johni, ja, leides ta kaunis lohutult kuskil aknalaual kõveras, läks tema juurde ja tegi juttu. Ta ütles vaid seesugust, mida tütarlapsed ikka tutvuse alguses üksteisele ütlevad, aga Saras tundus olevat midagi sõbralikku ja inimesed tajusid seda enamasti kohe.
„Mis su nimi on?” küsis ta.
Preili St. Johni hämmastuse selgituseks tuletatagu meelde, et uus õpilane tähendab natuke aega ikka midagi ebamäärast, ja sellest õpilasest oli kõnelnud terve kool eelmisel õhtul, kuni uinuti ärevusest ja vasturääkivaist lugudest puruväsinuna. Uus õpilane, kellega seoses tuli rääkida vankrist ja ponist ja tüdrukust ja reisist Indiast, ei olnud mingi tavaline tutvus.
„Mis su nimi on?” küsis ta.
„Minu nimi on Ermengarde St. John,” vastas ta.
„Minu nimi on Sara Crewe,” ütles Sara. „Su nimi on väga ilus. See kõlab nagu muinasjutt.”
„Kas