„Oo,” Emma vaatas imestunult konjakit, „mul ei tule nagu ühtegi tähtpäeva ette…”
„See on meie lahkumise konjak, Emma.”
Ta seisis seljaga naise poole ja otsis kapist klaasid.
„Mis sa ütlesid?”
Errok pööras ennast ringi, klaasid käes. Naeratus Emma näol oli asendunud valvsa tähelepanuga.
„Sa kuulsid õigesti. See on meie viimane õhtu.” Ta ütles seda peaaegu kalgilt.
„Paul, miks sa seda teed?” Emma suunurgad võdisesid, nagu tunneks ta külma. Kössitõmbunult istus naine diivanile, haarates kätega küünarnukkidest. „Miks sa seda ometi teed?” Ta tõstis pea ja uuris pingsalt mehe nägu.
„Nii on vaja.”
„Kellele? Armas, kallis Paul, kellele on seda vaja?” Emma hääl värises.
Peaasi, et ta ainult nutma ei hakkaks, mõtles Errok.
„Meile mõlemale. Ma ei taha ennast siduda enam ühegi naisega. Sina aga, sina oled noor ja pead…”
„Jäta,” Emma põskedele ilmusid punased laigud.
„Ma ei taha jälle kuulata sinu targutusi naise bioloogilisest programmist. Ma tean ise, mida ma tahan või vajan. Parem ütle otse, sul on silmapiiril mõni uus naine.” Naise hääl oli korraga vimmakas.
Hea, et Emma vihastas, rõõmustas Errok. Nii oli palju lihtsam.
„Tule joome parem,” kutsus ta naist. „Püüame mitte muuta seda viimast õhtut peiedeks.”
„Aga nad on ju peied.” Emma tõusis ja läks akna juurde. „Mul ei vea,” lausus ta kõlatult. „Mul pole kunagi vedanud.”
Mees jälgis teda, suunurk tahtmatult kibedal muigel. Siis ta tõusis ja läks Emma juurde, võttis tal hellalt ümber õlgade kinni. „Sa saad veel õnnelikuks, Emma.” Sa oled liiga tark selleks, et kauaks kaotajaks jääda, lisas ta mõttes.
„Lähme joome konjakit,” kutsus ta naist. „Me mõlemad oskame halva mängu juurde head nägu teha, eks tehkem seda tänaselgi õhtul.
„Sa oled küüniline, Paul.” Emma surus ennast mehe vastu. Poleks kunagi arvanud, et selles hügieenilises, arukas naises kass võib peituda. Või ma lihtsalt ei tunne teda veel küllalt hästi. Aga ta on endaga hakkama saanud ja see on hea. Errok läks laua juurde ja valas mõlemale konjakit, võttis siis klaasid kätte ja tuli tagasi Emma juurde.
„Joome nende kahe aasta terviseks, Emma.”
„Ise oled süüdi, et neid nii väheks jääb.”
„Kahtlemata.”
„Ma tahaksin ennast täna purju juua, Paul. Ma pole kunagi varem purjus olnud.” Naine jõi oma klaasi mõne sõõmuga tühjaks. „Vala mulle veel.”
„Ma ei saa sind keelata,” ta valas naisele konjakit, „aga ma hoiatan, et see on pagana ohtlik.”
„Tühja kah, sa oled alati öelnud, et ma olen mõistuseinimene. Sul on minuga vist sageli halb olnud, eriti seal.” Emma osutas diivanile.
„Jäta, Emma, mul pole sulle midagi ette heita.”
„Vala veel konjakit. Või olgu, ma teen seda ise, näen juba, et see sulle ei meeldi. Ära seisa nii mossis näoga, sul pole minu üle enam mingit õigust.”
„Seda küll, aga ma ei taha, et sa hiljem midagi kahetsema peaksid.”
„Miks ma peaksin kahetsema?” Emma põsed õhetasid ärevusest. „Miks peame meie, naised, tundma ja tegema seda, mida teie, mehed, õigeks peate? Te olete meid ju nii ilusti paigale pannud, et me teie soove juba enda omade pähe võtame.”
„Sa muutud pateetiliseks.” Erroki pilk libises üle lohukeste põskedel, üle niiskete, sügavpunastena tunduvate huulte, haaras endasse naise elust ja tervisest pakatava keha ning korraga tunnetas Errok kogu oma kaotuse suurust. See oli kui õõtsuv meretõus, mis raskelt vajutas rinnale, pigistas pekslevat südant ning taganes samas tühjuse ja lootusetuse valli taha.
„Parem on, kui sa läheksid, Emma.”
„Sa ajad mind ära?”
„Me ei saa muidu sellest üle ning alustame homme uuesti. Lahku minnakse ainult üks kord, muidu see muutub farsiks.”
„Ma tahaksin jääda täna siia, kõige kiuste.”
„Mina ei soovi seda.”
„Sa oled julm, kui saadad mu praegu sinna.” Emma näitas peaga hämarusse akende taga.
„Ma panen su taksosse, siia ei või sa jääda. Tule.”
„Sa veel kahetsed seda, Paul.”
„Juba kahetsengi ja sellepärast lähmegi kohe, et ma ümber ei jõuaks mõelda.”
„Sa oled kas loll või masohhist.” Emma vaatas teda imestunult, aga selles imestuses oli tubli annus iseteadvust.
Nad riietusid ja väljusid öisele tänavale. Taksopeatus asus sealsamas tänavanurgal ja oli inimtühi, ka ühtegi vaba taksot ei olnud. Nad ootasid tükk aega teineteisest veidi eemal seistes ja vaikides. Kui lõpuks ilmus vaba takso ja Errok tahtis Emma kõrvale istuda, tõrjus naine teda tagasi: „Pole tarvis, Paul, ole tänatud õhtu eest. Sõidame!” pöördus ta juhi poole.
Errok vaatas autole järele, kuni see tänavalaternate hämusse sulas. Siis läks ta tagasi. Külm liiv krigises taldade all. Varsti tuleb lumi maha, mõtles ta hajameelselt.
Sool erroki sõrmede vahel oli juba elutu. Miks pagana pärast ei kutsu nad kiirabi varem välja? Mõni tund tagasi oleks sellest soolest veel asja saanud. Nöörjas väät oli pigistanud kinni teda toitvad veresooned, tursununa ja mustakstõmbununa eraldus ta selgelt ülejäänud hallikasroosast soolemassist. Ta lõikab siit tüki välja… „Sooleklemmid.”
Errok pani klemmid peale ja lõikas läbi. Seejärel hakkas uut sooleühendust õmblema. Polikliiniku kirurg assisteeris kehvalt, jäi ühtelugu jalgu. Rohkem segas kui aitas. Errok kirus teda mõttes. Olla suures linnavalves sellise brigaadiga… Muidugi jäi polikliiniku kirurgidel puudu kogemustest, sellest võis aru saada. Noorte puhul oli mõistetav, kui nad tulid valvetesse õppima. See mees oli aga temast tublisti vanem. Millepärast tema siia tuli? Vaevalt et palk selleks sundis. Kas ta tõesti lootis korralikuks statsionaarikirurgiks saada? Hilja, lõplikult hilja. Kes tahab saada heaks kirurgiks, peab alustama alla kolmekümneselt. Õppimine keskmise ande korral võtab kuus-seitse aastat, siis kümme-viisteist aastat tipus püsimist ja uus vanadusega seotud langus. See, et aastad lõpmatult parandavad kirurgi oskust, on mittemeedikute loodud müüt. Kahjuks hoiavad ka paljud meedikud sellest kinni, aga selle taga on rohkem enesearmastust ning tahet säilitada oma kohta. Kümne aasta pärast tuleks ka temal minna. Võib-olla muutun siis ka ise samasuguseks kogemusteteooria pooldajaks. Errok muigas selle mõtte puhul. Ta keeras soole ringi ja hakkas õmblema eesmist seina. Jah, aga see probleem on tema puhul ülearune. Tema sureb oma tipul. Tema parimad operatsioonid jäävad tegemata. Vähemalt keegi ei näe mind vana ja viletsana teistel jalus, lohutas ta ennast mõttes.
Siid lõikus sooleseinast läbi. Errok vandus vaikselt ja haaras nõelaga kaugemalt.
„Miks sa mind niimoodi vaatad?”
„Kuidasmoodi? ”
„Noh, nii imelikult. Minu isa ja ema ei vaata mind kunagi niimoodi. Kas sa oma lapsi ka niimoodi vaatad?”
„Mul ei ole lapsi.”
„Ah siis sellepärast.” Poiss oli oma heleda pöetud pea sügavale patja surunud. Nüüd ilmus kahvatule näole mõistev