Errok riietus ümber. Seejärel heitis mees pilgu peeglisse kraanikausi kohal. Haiglase, tuhmhalli jumega kurnatud näost vaatasid vastu sügavad, magamatusest tumedate sõõridega silmad. Tursunud, tihti pilkuvad laud varjasid silmade ebaloomulikku läiget. Jaa, see nägu ei äratanud erilist usaldust. Hommikune konjak oleks võinud olemata olla. Errok läks kirjutuslaua juurde ja tõmbas alumise sahtli lahti. Selle nurgas lebas kulunud servadega mahukas pappkarp. Errok kergitas kaant ja soris pilguga karbis. Ampullid olid päris otsakorral. Tuleb lasta vanemõel uuesti välja kirjutada. Ta urgitses sõrmedega karbis ja tõmbas välja kaks kofeiiniampulli. Võttis siis sealsamas vedeleva määrdunud vatitupsu ja murdis ampulliotsikud ära. Seejärel tilgutas mees ampullid üksteise järel endale suhu. Kofeiini najal ta viimasel nädalal siin osakonnas ringi liikuski. Ta vaatas kella. Mõni minut puudus üheksast. Oli aeg minna käsi pesema.
Operatsiooniväli veritses tugevalt: nad lõikasid maoseina läbi ja Errok hakkas õmblema. Sõrmed olid nagu vatist. Peenike kõver soolenõel ei tabanud kuidagi õiget vahemaad. Ikka ja jälle pidi Errok uuesti haarama. Mees tabas endal Veera kaastundliku pilgu. Nad kõik olid temas kahtlema hakanud. Kõhn, rahutult vilavate silmadega ajakirjanik Kask tuli täna väga vastumeelselt operatsioonile. Errok ei käinud meelega Kaske enne operatsiooni palatis vaatamas, kuigi see tal tavaks oli. Ta teadis, et näeb halb välja. Arvatavasti oleks ajakirjanik teda nähes operatsioonist keeldunud. Ometi ei võtnud Errok hommikul palju. Viga oli nähtavasti selles, et ta ei söönud midagi. Purjus ta ju ei olnud, aga lõhnad olid muidugi juures.
Nõrkus tuli lainetena peale. Põrand tundus kaduvat jalge alt ning käed instrumentidega tardusid haavas. Errok pigistas hambad risti. Ta pidi pingutama kogu jõudu, et tööd sujuvalt jätkata. See operatsioon tuli lõpetada, maksku mis maksab. Lõpetab selle lõikuse siin ära ja tõmbab kärakale kriipsu peale. Nii lihtsalt alla ei anta.
Uus nõrkuselaine…
Samas tundis Errok pigistavat valu rinnus. Operatsiooniväli vajus kuhugi uttu. Viimase jõuga astus ta operatsioonilauast eemale, et mitte selle peale kukkuda. Kellegi kärmed käed lükkasid metallpingi istmiku alla, ta rohkem kukkus kui istus sellele. Talle ulatati tampoon nuuskpiiritusega nina alla. Errok raputas pead, aga teda sunniti siiski seda hingama ning sellest tuli kasu. Pea läks tublisti selgemaks ja ka valu südames vähenes.
„Kas kutsume kellegi?” Veera vaatas talle murelikult otsa. Errok raputas pead. Ta tõusis ning tundis, et jalad kannavad. Nad vahetasid kohad ning Errok abistas assistendina operatsiooni lõpuni. Veera opereeris hästi, Errok võis teda täiesti usaldada.
Emma helistas pärastlõunal. Paul Errok istus oma toas pehmes tugitoolis, hoidis nitroglütseriinitabletti keele all ja masseeris rinda südame kohalt. Valu oli uuesti sisse löönud. Ta lasi telefonil pikalt heliseda, enne kui tõusis ja toru hargilt tõstis.
„Kuidas elad?” küsis Emma ebalevalt.
Nad polnud juba paar nädalat kohtunud.
„Suurepäraselt,” vastas Errok ja neelas järelejäänud tabletiosa alla. Mõnda aega valitses telefonitorus vaikus. Errokile tundus, et ta kuulis ohet teispool toru. Samal ajal andis ka valu rinnus järele.
„Ma tahan sind tingimata näha,” ütles naine siis tungivalt.
„Sul on minu pilt käekotis.” Errok tundis mingit kergendust. Võib-olla tuli see paranenud enesetundest või ka millestki muust, millele ta ei osanud nime anda.
„Mulle meeldib, et sa heas tujus oled,” ütles Emma. „Seda rohkem tahan ma sind näha. Ma olen sind palju otsinud. Sa pole viimasel ajal just eriti vaba.”
„Ma ei püsinud lihtsalt nende kohtumiste jaoks nõutavas vormis.” Errok õngitses kitlitaskust sigareti ning toetanud telefonitoru õlaga, süütas suitsu.
„Ma talun sind ka kehvemas vormis. Nii et ära põikle kõrvale. Ole õhtul kindlasti kodus. Mul on kõrini seina najal kirjade kokkuklopsimisest.” Emma häälest kostis solvumist.
„Ei, see ei sobi.” Errok mõtles korraks oma segipaisatud toale. „Saame kokku kusagil mujal linnas. Noh, mõnes kohvikus näiteks.”
„Võib ka nii, kui teisiti sulle ei sobi. Oled endale üürilise võtnud või? ”
Nali oli pingutatud ja mees tajus selle taha peidetud ärevust.
„Kell viis „Moskva” kohvikus, klapib?”
„Nõus,” vastas Errok kiirustades ja pani telefonitoru hargile. Ta läks akna juurde. Väljas oli imeilus päikeseline sügisilm. Inimesed kõndisid tänavatel paljapäi. Poisikesed tagusid murul palli.
See asi tuleb ära lõpetada, mõtles Errok.
Nad istusid aknaäärses kaheinimeselauas ja uurisid varjamatult teineteist, nii nagu seda võivad enestele lubada ainult väga lähedased tuttavad. Uus sinepikollane soonikdžemper sobis hästi naise ümaravõitu näo ikka veel päevitunud jumega ning rõhutas keha olemasolevaid väärtusi. Ripsmed ja suu olid värvitud mõõdutundvalt, aga ometi häiris miski Errokit. Midagi võõrastavat oli selle ilusa hoolitsetud naise juures. Siis mees taipas: Emma oli värvinud juukseid. Errok oli harjunud helešatääni kohevil soenguga, millega naine varjas oskuslikult oma juuste mitte just tihedat kasvu. Errok ei osanud praegu isegi öelda, sobis Emmale mustjaspruun toon või mitte.
„Sa oled juukseid värvinud,” konstateeris mees. Ta valas mõlemale kohvi ning konjakit.
„Hakkasin sinu pärast juba halliks minema, tuli värvida,” ütles Emma aeglaselt, ka tema oli jõudnud ülevaatusega lõpule ning ei suutnud varjata kibedust hääles. Kust olid pärit need viigist väljavajunud poriste säärtega püksid, kortsunud kuub ja kohutavalt määrdunud kraega särk? Need aukuvajunud silmad ja halvasti aetud habemega lõug ei saanud ju kuuluda kolmekümne viie aastasele edukale kirurgile.
„Oled ennast päris käest lasknud,” märkis Emma mõrult. „Ma ei kadesta sinu haigeid. Sa ei ärata just erilist usaldust.”
Errok heitis ükskõikse pilgu oma kehakatetele. Ta teadis, et naisel on õigus, aga see ei häirinud teda kuigivõrd.
Oli hetki, kus ta vihkas seda turvalisust taotlevat, kohustuste ja õiguste krambis inimsipelgapesa. Ma näen teid läbi, kinnitas ta endale. Haigus, mis heitis mind kõrvale, muutis mu pilgu läbitungivaks. Ma näen teie omakasupüüdlikkust, väiklust ja tuimust kõige selle suhtes, mis on teist väljaspool. Milleks mulle teie kõlblus, reostatud, jalgade alla tallatud kõlblus, millest te ise midagi ei pea? Ma täidan võimaluste piirides oma kohust. Aga jätke mind ometi rahule. Ma püüan teid aidata, aga mind ei huvita põrmugi teie arvamus. See pole krossigi väärt. Mul on täielik õigus astuda mängust välja.
„Paul, mis sul on?”
„Ei midagi.” Errok tõstis klaasi. „Sinu täiusliku maailmasüsteemi terviseks, Emma.” Ta jõi klaasi aeglaselt tühjaks.
„Miks sa ironiseerid?” Naine silmitses Errokit uurivalt. „Ma ütlesin sulle ju ainult tõtt. Sa elad maailmas, kus inimestel on teatavad kohustused enda ja teiste vastu. Ära mulle enam vala.” Emma kattis oma klaasi käega ning raputas pead. Paul Errok kehitas õlgu ning valas oma klaasi pilgeni täis. Seejärel jõi ta uuesti põhjani.
„Ma ei tahaks, et sa siin ennast täis võtad.” Emma silmitses teda murelikult.
„Ole rahulik, viimasel ajal ei õnnestu see mul kuidagi.”
„Lähme siit ära, Paul,” ütles naine.
„Kuhu?” Errok uuris teda kahtleval ilmel.
„Sinu juurde.” Emma tundis, et ületab iseennast.
„Arvan, et seda ei ole vaja,” sõnas mees aeglaselt.
„Lähme, Paul,” palus naine. Soojus mehe vastu oli temas võitu saanud. Paul Errok oli uuesti Emmale kõige lähedasem inimene maa peal. Nad tõusid. Errok laskis Emma enda ette. Ta silmitses