„Võta-võta, mul neid seal küllalt!“
Valda kasvatas sellel tillukesel maalapil endale isegi talvekartuli ja tegi seda eriskummalisel meetodil, mis bioloogiat õppinud Karini küll kahtlevalt õlgu kehitama pani, aga justkui kõikide üldtunnustatud tõdede vastaselt edukalt toimis. Tuttav põllumees tõi oma traktoriga igal sügisel peenramaa nurgale põhupalli, see seisis seal kevadeni, mil Valda kartuli maha pani ja selle järel põllu tihedalt põhuga kinni kattis.
„See on väetise eest, kust mul seda sõnnikut võtta… Ja on paremgi kui sõnnik, ei haise ega määri,“ seletas ta Karinile, kui too kahtles, et põhul vist ikka pole vajalikku väetamisvõimet. Ning sügisepoole selgus, et Valdal oli tuline õigus – kartulid kasvasid nagu imeväel mehe rusika suuruseks ja neid sai palju. Valda poeg, kes kauges pealinnas elas ja paar korda aastas ema vaatamas käis, sai neid sügiseti paar tublit kotitäit auto pagasiruumis kaasagi võtta, ja kui sõbrannadel oli talvekartul veel ostmata, jagas Valda lahkesti ka neile mõne keedu jagu mugulaid.
„Palju mul endal neid vaja, minule kotist-poolteisest kevadeni piisab! Ja teie peate hakkama neid tühje poest kiloviisi ostma!“
Karini meeldetuletus, et jagajale jäävad tihti vaid näpud, pani Valda kulmu kortsutama.
„Loll jutt! Mina olen elus näinud, et see, mis teisele antakse, tuleb mujalt teistmoodi tagasi. Jumala tõsi!“ väitis ta, triikis aeg-ajalt valusaks tõmbuvat puusa ja läks jälle peenramaale toimetama. Ning oli kogu oma olekuga nagu elus märk sellest, et paremat elu ta ei oskaks tahtagi.
Kord, kui nad kolmekesi Valda juures ühises kohvilauas istusid, küsis Elsa veidi kiuslikult nagu see tal üsna tihti moeks oli:
„Valda, kas sa oleksid õnnelik, kui loteriiga mõne suurema summa raha võidaksid?“
„Ah…?“ Valda vaatas silmi pilgutades küsija poole. „Kellel siis raha vastu midagi, aga mina võita ei saa, mina loteriid ei mängi.“
„Võiksid ju mõne pileti muretseda! Mõtle, kui sa võidad, mis sa kõik endale osta saaksid ja poleks sul vaja selle peenramaaga jännata! Elaksid nagu proua kunagi,“ jätkas Elsa õrritamist, aga Valda tegi hoopis nõutu näo.
„Siis ma läheksin vist lolliks! Eluaeg harjunud tööd tegema… Ja ma tean, et minul loosiõnne nagunii ei ole, mina olen kõik ainult oma kümne küünega ja vaevaga kokku kraapinud. Minule aitab, mulle ei ole palju vaja!“
Karin koges jälle, et kolmekesi koos olles on neil raske pikemat arutlust tekitavat ühist jututeemat, veel vähem aga selle arutamisel ühist keelt leida. Kuigivõrd õnnestus see ainult poliitikast kõneldes; paarkümmend aastat tagasi ajaloo kolikambrisse saadetud Nõukogude võimu suhtes olid kõik enam-vähem ühtemoodi taunival seisukohal. Aga siiski söandas Valda mõnikord meelde tuletada, et mõned asjad olid ka selle vastikul punasel ajal paremini korraldatud.
„Lihtsal inimesel oli parem abi saada! Kui ikka tõsine häda käes või muidu liiga tehti, läksid valla partorgi juurde kaebama, see pani asjad jälle paika,“ väitis ta teadjalt.
„Siis polnud vald, oli külanõukogu,“ õiendas Elsa. Tema tahtis pisiasjades alati täpne olla.
„Tohoh, mis sina partorgi juurde tikkusid? Ega sina ju parteilane ei olnud,“ imestas Karin.
„Ei olnud jah, aga see poolvenelane Antonov aitas kõiki, partei võimu ju kardeti. Kui me Peetriga veel koolimaja juures mõisa aednikumajas elasime, hakkas mu vanamees üle aisa lööma, tikkus selle Poe-Asta juures käima, sihuke suurte tissidega tüdruk oli, eks mäletate vist teist küll… Ei võtnud aru pähe, tee mis tahad, kodus oli üks pahandus teise otsa! Siis ma läksin Antonovi jutule ja tema tegi asja korraga klaariks, kutsus Asta enda juurde ja ütles, et laseb ta päevapealt poest lahti, kui ta oma litsikombeid ei jäta. Aitas! Mu vanamees, rahu tema põrmule, oli küll tige ja porises mitu päeva, aga siis läks vist kihu üle, jäi rahulikuks ja leppisime ära!“
„Oota-oota – see Asta oli ju Tallinnast siia saadetudki, kui tuli seadus, et kõik prostituudid pealinnast vähemalt saja kilomeetri kaugusele! See oli vist enne olümpiat, jah? Pealinna õhk sai puhtamaks, aga eks linnameestel oli kurvastamist!“ teadis Elsa lisada. „Eks siis saadeti ka meie külanõukogusse korraldus, et võtta see linnalinnuke luubi alla, mis muud.“
„Kaua sa nüüd oled lesepõlve pidanud?“ küsis Karin Valdalt. Tema arvates kiskus jututeema sinnakanti, kus neist kolmest keegi poleks osanud midagi paikapanevat öelda – üks lesk, üks vanatüdruk ja üks ammu lahutatud naine, nimelt tema ise. Justkui läbilõige naisinimeste loendist, keda elu on läbi raputanud ja lõpuks üksikuks jätnud.
„Seitseteist aastat saab täis. Ja jumala eest, olin omajagu loll, et Peetrist küünte ja hammastega kinni hoidsin – tema oleks võinud tõesti oma Asta juurde jääda, mina oleks varem rahu saanud! Sest tema oli elu lõpuni täkku täis ja mina pidin tema tahtmist täitma. Aga kui vähk ta ära viis, oli korraga suur rahu majas… Ja eks mul oli ikka siis kahju ka!“
„Lollid naised, kes ennast orjastada lasevad,“ torkas Elsa vahele tooniga, mis oleks vastupidise arvamise sedamaid ära tapnud. Ka Valda sai sellest aru, oleks küll tahtnud õigluse huvides lisada, et kõigest hoolimata polnud tema Peeter halb mees ja puhaku rahus, aga loobus. Ta kohendas vaagnale jäänud pirukalõike, sundis teisi sööma ja lisas tassidesse kohvi – kolmiku kokkusaamine toimus sedapuhku tema korteris.
Valda oligi see, kelle kaudu hoopiski ootamatu ja intrigeeriv uudis Poolkoera elanikeni jõudis. Ühel õhtul kutsus ta Karini ja Elsa enda juurde, põhjust nimetamata, omal salapärane nägu peas.
„Kõigepealt istuge, muidu kukute! Mul on põrutav uudis!“
Majakaaslaste reaktsioon sellele oli erinev nagu kutsutute iseloomgi – Elsa pilklikust naeratusest polnud raske välja lugeda üleolekut, Karin aga jälgis neid mõlemaid nagu peljates, et Elsa võiks alati avameelsele ja heatujulisele Valdale midagi solvavat öelda. Ega temagi uskunud, et lubatud uudis midagi olulist sisaldab, aga üle kõige hindas ta head läbisaamist.
„Eks Väljaotsa hall kass sai jälle pojad, mis muud…“ püüdiski Elsa kohemaid hakata teravmeelitsema. Tema arvates oli Valda puhevil olek õigustamatult väljakutsuv ja raske oli alla suruda tahtmist talle koht kätte näidata.
„Oota, Elsa, las ta räägib! Mina tahan küll uudist kuulda,“ vaigistas Karin. Tema oli selles seltskonnas alati katalüsaatori osa etendanud ja plahvatusi ära hoidnud. Paarikaupa omavahel kokku saades naiste vahel rivaalitsemist kunagi ei tekkinud, aga kolmekesi olles oli enamasti Elsa see, kes hea tooni piiril balansseerides püüdis ennast alati targemana ja sõnaosavamana näidata. Valda oli õnneks küllalt lihtsameelne ja heasüdamlik, et sellest mitte välja teha, aga praegu ta lihtsalt õhetas teadmisest, et tal on teistele midagi olulist öelda.
„Kas ma siis räägin uudist? Tahate kuulda?“ küsis ta õrritavalt, püüdes sõnumi ootuspinget veelgi kõrgemaks kruttida, aga see oli juba liiast. Elsa tõusis toolilt ja tegi sammu ukse poole.
„Ah, jäta rääkimata, kui ei taha. Niikuinii pole see midagi olulist.“
„Oota, see on meile kõigile tähtis jutt! Bogomolovid on oma korteri maha müünud!“ hüüdis Valda kiirustavalt, nagu kardaks, et tema uudis jäljetult kaob ning ta jääb oodatud hetkesensatsioonist ilma.
Vene nimega, aga tõmmuvõitu nahavärviga suveelanikud, need seene- ja marjakorjajad, kes omavahel alati mingis arusaamatus keeles vadistasid ja nende kolmega eriti ei tahtnudki seltsida… Müüsid oma Poolkoera korteri maha?
Elsa seisatas ja unustas suugi imestusest lahti. Karini näol peegeldus varjamata hämming – alles hiljuti olid nad kolmekesi omavahel arutanud, et näe, Eesti riik sai lõpuks