Tegelikult olid Poolkoera elanikud Valda, Elsa ja Karin omavahel alati üsna hästi läbi saanud. Nii Elsa kui Karini auks peab ütlema, et kunagistest ametitest tekkinud seisusevahet – nemad olid ikkagi õpetajad, Valda vaid kooliteenija – ei oldud juba kooliajal oluliseks peetud. Kool oli väike, kogu personal vaid kuus inimest, ning õnneks olid kõik rahuliku loomuga, keda noorepoolsel juhatajal Annika Kivikangrul oli lihtne vaos hoida. Väikesi lahkarvamisi tekib alati, see on paratamatus, aga mingit omavahelist riidu ei mäletanud neist keegi. Ning Valdat, Elsat ja Karinit ühendas veel see, et kõik nad elasid veidra hüüdnimega majas, nimelt Poolkoeral. Pensionipõlve saabudes olid naised kordamööda korraldanud ühiseid tee- või kohviõhtuid, kus võõrustaja teistele oma värsket küpsetist pakkus; ajapikku muutusid need koosistumised regulaarseks ja said endale ka nime: „Ko-ko Klubi“. Selle oli majavanemaks valitud Elsa Kitsner välja pakkunud ja teised rõõmuga vastu võtnud. „Ko-ko Klubi“ oli Poolkoera elanike suhtluse lahutamatuks osaks saanud, seal arutati maailmaprobleeme, kõikvõimalikke inimsuhteid ja poliitikat. Valda oli Poolkoera elanikest ainus, kes kohalike külaelanikega aktiivselt suhtles, ja tänu sellele jõudsid kohalikud külauudised ka Elsale ja Karinile koju kätte ning said klubi istungitel üle arutatud.
Imelikul kombel leidsid naised poliitikas rohkem ühiseid mõtteid kui inimsuhetes. Sellel oli oma põhjus – Elsa oli kogu elu olnud vallaline ja nimetas end ise põhimõtteliseks vanatüdrukuks. Aga Elsa oli neist ka kõige enesekindlam, tema ei häbenenud mis tahes küsimuses oma seisukohta välja öelda. Näiteks väitis ta kindlalt, et meeste ainuke positiivne omadus on see, et neil on rohkem jõudu, aga juhtivatel kohtadel on naised kui mitte just meestest paremad, siis vähemalt sama võimekad, aga kindlasti kavalamad. Elsa kindel otsus tegi enamasti vaidlustele lõpu, meestest positiivselt rääkimine oli tema poolt välistatud ja teema kui selline kalevi alla pandud nagu kohtuotsus, mis edasikaebamisele ei kuulu.
Valda nendest vaidlustest üldiselt osa ei võtnud, sest mehed olid tema elus olulist osa etendanud. Aga tundes oma vähest sõnaosavust, oskas ta neist näiliselt kõrvale jääda, ega püüdnudki oma arvamisi teiste jutu vahele lükkida.
Karin Epsberg oli Vaariku koolis õpetanud humanitaarkallakuga aineid, kui selle kooli lõppstaadiumis – neljaklassilises algkoolis – oli üldse võimalik mingist kallakust kõnelda. Eesti keel, kodulugu, joonistamine ja käsitöö – igasugused paberivoltimised ja kleepimised, vahepeal ka laulmine, kui kutsega lauluõpetaja dekreetpuhkusele jäi. Või ka võimlemine, sest mingit eriharidusega treenerit siin maakolkas polnud kuskilt võtta – maakooli õpetaja on tõeline maa sool, kes peab praktiliselt iga asjaga hakkama saama.
Aga siis, kui Vaariku mõisas asunud kool lõplikult kinni pandi, jäi Karinil pensioniajani veel kolm aastat puudu. Ta pidi kuskile palgale saama, kunagisest kolhoosikeskusest Kiviallika alevikuks kasvanud lasteaias pakuti talle kasvataja kohta, ja Karin Epsberg nõustuski. Kuidagi lohutavalt mõjus seejuures teadmine, et lasteaiakasvatajaid oli nüüd hakatud samuti õpetajateks nimetama, nimetus ja amet sisuliselt selle kohavahetusega ei muutunudki. Tööks oli ikkagi lastega tegelemine, kuigi ta tundis end ametiredelil järjekindlalt allapoole astuvana: kõigepealt õpetaja põhikoolis, siis algkoolis, lõpuks lasteaias… Kas edasi järgneksid lastesõim ja sünnitusmaja? tuli tahtmatult muigamapanev küsimus. Aga siis, kui pensioniiga oli täitunud ja talle pakuti võimalust lasteaias edasi töötada, Karin siiski keeldus. Põhjus tundus küllalt veenev: igapäevane töölkäimine tähendas Poolkoeralt bussipeatuseni paar kilomeetrit kõmpimist, siis kaheksa kilomeetrit bussisõitu ja paraku polnud need linnabussid, mis iga veerandtunni järel käivad. Suvel sõitis ta tööle jalgrattaga, siis polnud liiklusega probleemi, aga rohkem kui pool aastat oli võimalik ainult bussiga tööle pääseda.
„Mis sa seal Poolkoeral tegema hakkad, ise veel igati hakkaja ja terve inimene?“ küsis nii mõnigi tuttav, ja õigustatult – Karin nägi oma vanuse kohta kõigiti hea ja prink välja, oli nooremas eas tervisejooksu harrastanud ja aastate lisandudes üle läinud kepikõnnile – tegi paar korda nädalas nelja-viiekilomeetrise tiiru, mis aitas tal sportlikku rühti ja head enesetunnet säilitada. Otsene vastus jäi küsijal küll saamata, sest Karinil oli oma plaan, mida ta kiivalt ainult enda teada pidas. Kujutluses on ju lihtne endale ette manada mis tahes edukat tegevust, aga tihti lükkab tegelikkus liiga julged plaanid armutult ümber ja algsest õhinast jääb vaid pettumus. Sellepärast pidi see plaan kõigepealt oma eluõigust tõestama; alles siis võis temast rääkima hakata, sest kuulus nende hulka, mida peale teostumist ei saa vaka all hoida.
Sõbranna Elsale oli Karin siiski üht-teist vihjanud, seejuures detailidesse laskumata. Oli esialgu vaid öelnud, et siis hakkab ta oma ammust unistust teoks tegema.
„Mida sa mõtled?“ oli Elsa varmas pärima. Tema kuulus nende inimeste hulka, kes tahavad kõike teada ja peavad ennast sellepärast teistest targemaks. Sellest näis tulenevat ka Elsa vahel loomulikuna tunduv õigus oma arvamine mis tahes teemal ainuõige tõena välja ütelda; Karin teadis liigagi hästi, et talle ei tohi oma veel pooltoorest ja tõestamata eluõigusega plaani halvustamiseks pakkuda. Mõned kogemused meenutasid, et Elsa püüaks kõigepealt leida selles kõike negatiivset, ja parimal juhul jõuaks alles jutu lõpul möönduseni, et noh, võib-olla sul on natuke õigus…
„Ah, niisama… Igasugused mõtted käivad peas ringi, muud midagi. Kui me oma riigi tagasi saime, siis mõtlesin, et hakkan kindlasti mööda maailma reisima, aga näe – ainult Soomes ja Rootsis olengi käinud. Õpetaja palk oli ju nii pisike, tead isegi,“ püüdis Karin uut teemat leida, ise hirmuga meenutades, et oli peaaegu olnud valmis Elsale oma plaani avama.
„Ja nüüd hakkad siis pensioni eest reisima, just nagu sakslased ja teised Euroopa valged inimesed?“ küsis Elsa varjamatu irooniaga.
„Mitte ainult valged, Euroopa mustad reisivad samuti palju rohkem kui meiesugused. Ei, mina ei reisi kuskile, mina olen realist. Aga niipalju mul hinge taga raha on, et ostan endale arvuti ja lasen interneti sisse panna.“
Elsa jäi rääkijat kahtlevalt silmitsema.
„Mina arvasin, et sul on puberteet ammu möödas, aga näe – ikka need twitterid ja facebookid ei anna rahu,“ arvas ta siis halvasti peidetud üleolekuga.
„Kas just need, aga koolis sai ju lastele arvuti algtõdesid õpetatud! Eks sealt jäi teadmine külge, et internetist saab kõik kätte, mis vaja. Ning pealeselle saab arvutit ka kirjutusmasinana kasutada.“
„Just-just, siis pead ka printeri ostma, jälle sada eurot läinud! Ma ei teadnudki, et mul nii jõukas sõbranna on… Ja mida sa siis kirjutama hakkad, kui küsida tohib?“
Karin surus suu kokku ja kirus ennast, et oli üldse arvutist rääkinud. Sest midagi muud peale tõe polnud sellele küsimusele vastata, aga see tõde oli veel liiga toores ja kogu plaani eluõigus tõestamata. Praegu Elsale öelda, et ta tahaks hakata lasteraamatut kirjutama, ning kui õnnestub, isegi mitme raamatu autoriks, päris lastekirjanikuks saada – ei, paljas ettekujutus, missuguse näo sõbranna selle peale teeks, hakkas vastu. See jääb saladuseks, vähemalt senikauaks, kuni see lasteraamat kaante vahele jõuab. Kui üldse jõuab, kogu see kirjastustega asjaajamine on ju täiesti tundmatu maa…
„Kõigepealt hakkan internetis suhtlema! Otsin oma vanad kooliõed üles, paljud on kindlasti endale arvutid soetanud, ja elu läheb korraga palju huvitavamaks.“
„Käsitsi sa ei viitsi enam kirju kirjutada, eks?“
„Nüüd kirjutatakse ja saadetakse kirju teistmoodi, pole vaja marki ega ümbrikku, pole isegi vaja postkasti vahet joosta. Tahaks ka hakata tänapäevaselt elama, muud midagi,“ seletas Karin veidi nipsakalt ja Elsa jäi selle peale vait. Nähtavasti taipas, et Karinil on tõesti mingi laiem plaan,