„Aga sina? Ja mis papast saab?”
„Ära muretse, küll ma midagi välja nuputan.” Endrik püüdis rääkida kindlalt ja rahulikult, aga tundis sisimas ise ka, et ta sõnad ei kõlanud just eriti veenvalt. Ta astus Maarja juurde, surus naise hetkeks kõvasti enda vastu ja libistas tasakesi käega üle pehmete siidjate juuste.
„Ole tubli ja mine nüüd. Pea meeles, et meil on lapsed ja ees veel palju ühiseid aastaid.”
Endrik saatis väravast välja ruttavat Maarjat pika mureliku pilguga, pööras siis ümber ja kiirustas aita. Käega ukse kohal kobades leidis ta üles katuseserva alla peidetud Waltheri, võttis selle välja ja kontrollis, kas salv on padruneid täis. Püstolipära jahe puudutus vastu kuumavat pihupesa oli kummaliselt rahustav, see andis kindlustunnet ja habrast lootust, et mitte kõik pole veel lõplikult kaotatud.
„Kurat võtaks,” ümises ta endamisi, „seda nende silmad ei näe, et ma lasen end ohvritalle kombel vaguralt ja vastupanuta tapalavale talutada. Enne kui nad minuga ühele poole saavad, peab nii mõnigi neist endist mullatoidule minema.”
Ta torkas käe koos püstoliga taskusse, astus uksest välja ja sammus üle õue majja. Toad, mis tavaliselt olid täis toimekat saginat ja laste vaibumatut vada, olid nüüd rusuvalt inimtühjad, kõrvus trummeldavat vaikust segas vaid vastu akent peksleva üksiku kärbse ühetooniline pirin.
Tagatoa ukse hiljukesi lahti tõmmanud, seisis ta hetke aega lävel, silmitsedes liikumatult teki all lamavat kõhetut kogu. Raske, parandamatu haigus oli teinud halastamatut laastamistööd mehe kallal, kes alles vähem kui aasta eest oli täies elujõus tööd rüganud ning kindla käe ja sõnaga kõike kodus toimuvat kontrolli all hoidnud. Endrikut valdas isa vaadates mingi ebamäärane haletsuse- ja pelgusesegune tunne, mis ei lasknud mõtteid koondada ja selgeid otsuseid teha. Ei olnud vähimatki lootust, et ta jõuaks isa enne küüditajate tulekut siit minema viia. Niisiis polnud mingit muud väljapääsu, kui jääda voodi kõrvale valvesse ja kostitada sisseastujaid ootamatu kuulirahega. Vahest õnnestub tal neid sedavõrd üllatada, et nad ei jõua teda kohe esimese hooga maha kõmmutada.
Ta tõstis tooli laua juurest voodi äärde ja istus isa kõrvale. Kiiret polnud enam kuhugi, jäi üle ainult oodata, millal kurjakuulutavad külalised kohale jõuavad.
„Ah, see oled sina, Endrik. Kas kesapõllu küntud said? Kus teised on?” Haige oli üles ärganud ja vaatas küsivalt pojale otsa. Endrik ei teadnud, mida ta pidi tegema. Pidi ta isale seletama, mis neid ees ootas, või oli parem vaikida ja lasta asjadel omasoodu areneda? Kui tema relva kasutab, siis on täiesti selge, et neil kummalgi ei õnnestu eluga pääseda.
„Isa…” alustas ta kõhklevalt ja sõnu otsides. Lapsest peale oli ta ise ja ka pere teised lapsed harjunud oma vanemaid mammaks ja papaks kutsuma, aga praeguses olukorras tundus niisuguse lapseliku sõna kasutamine talle kuidagi liiga igapäevase ja kohatuna.
„Isa,” Endrik oli end kogunud ja kindlust juurde saanud ning jätkas nüüd juba palju rahulikumalt, „meil on kohe-kohe oodata tigedaid kutsumata võõraid. Uued võimumehed tahavad meid kodunt minema küüditada. Ma saatsin Aide lastega pakku ja keelasin mammal koju tagasi tulla. Maarja läks Otsale sõna viima, nende peresse minnakse enne meid. Nüüd oleme siin ainult meie kahekesi. Täielikult ilma kaitseta me siiski ei ole,” viimaste sõnade juures tõmbas Endrik püstoli taskust välja, „kuid arvan, et eluga me siit enam ei pääse.”
Isa vedas sügavasti hinge ja hakkas siis vaiksel kähedal häälel, hingeldades ja sõnade vahel vahet pidades kõnelema:
„Kuule, poeg, ma olen sind ikka arukaks ja tasakaalukaks meheks pidanud. Püstoliga vehkimisest ei tule praegu kellelegi miskit kasu. Kui sina siin mõned peninukid vagaseks teed ja ise seejuures hukka saad, hakkavad nad sinu pere peale ajujahti pidama ja pääsu pole neil siis enam ühelgi.”
Kõneleja tegi pisikese pausi, et jõudu koguda ja jätkas siis:
„Mina ise tean ja teie kõik teate ka väga hästi, et mulon elada jäänud kõige rohkem kaks-kolm kuud. Nad ei tule siia mitte minu, vaid hoopis sinu pärast. Ja sinu mahalaskmine teeb neile sulaselget rõõmu. Jälle üks rahvavaenlane ja bandiit vähem, nagu neil kombeks öelda ja kirjutada. Las mina jään üksi siia, vaevalt et nad tahavad endale ristiks kaela põdurat vanameest, kes enam voodist tõustagi ei jaksa. Ja kui tahavad kohapeal maha lasta, eks siis lasku. Sina lähed nüüd minema ja otsekohe, iga sekund on kallis. Praegu on sinu ainus kohus ellu jääda, sa pead tegema kõik, et sinu ema, sinu naise ja lastega midagi paha ei juhtuks. Kallista neid minu poolt, kui me enam siinilmas kokku ei peaks saama. Mine nüüd… ja aidaku sind jumal.”
„Aga isa, see ei ole…” katsus Endrik vastu vaielda, kuid isa ei lasknud tal lõpetada:
„See, mis ma ütlesin, polnud nõuanne, see oli käsk. Olen teil, lastel, ikka lasknud oma peaga mõelda ja otsustada, aga on asju, mille puhul elukogemus ja kaine mõistus on paremad kui nooruse tuline pea.”
Endrik oli end püsti ajanud ning seisis liikumatult voodi ees, vaadates mõtlikult isale otsa. Mõistusega sai ta aru küll, et isal oli õigus, kuid süda tõrkus säärase lahendusega leppimast.
„Mine juba, mida sa veel ootad!” Isa hääl oli raevukas, kogu jõudu kokku võttes ajas ta end istukile ja karjus: „Kas sa siis tõesti aru ei saa? Mine!”
Endrik kummardus alla, haaras isa käe korraks oma mõlema pihu vahele, pööras siis järsult ringi ja astus tagasi vaatamata toast välja. Tuulekojas kahmas ta käigu pealt nagist pintsaku ning tormas peatumatult edasi üle õue, väravast välja, sealt vasakule, kust paistis kutsuvalt metsa tihe mustjasroheline müür.
Endriku peas ei olnud nüüd enam muud mõtet kui metsa jõuda. Mets oli sõber, kes ootas, kes tõotas pääsemist, tõotas varju, abi ja kaitset, tõotas kõike seda, mida ta siinmail ikka ja jälle, läbi aastasadade oli pakkunud põgenejaile ja hättasattunuile, kui ajad olid keerukad ja hädaohtlikud. Parajasti siis, kui ta esimeste puude vahele jõudis, nägi ta teiselt poolt põõsaste tagant kaht põlluteele logistavat autot: ees tumedat värvi Pontiac ja selle sabas krusa, mille kastis istuvaid inimesi nii kauge maa tagant võimatu oli ära tunda.
2
Leo Judas, kes oli sõjakooli lõpetamise järel nooremleitnandi auastme saanud ja julgeolekusse tööle määratud, istus juba varasest hommikutunnist saati tähtsal ilmel vallamajas sekretäri laua taga ja lappas pabereid. Neid oli ta ees terve suur kuhi. Puhastusaktsiooni oli ta suutnud käima lükata ilma suurema kära ja sekeldusteta, märkimisväärseid tõrkeid või arusaamatusi ei esinenud. Autosid küll nappis, neid jätkus ainult kaugemate talude jaoks, kuid lähematest võis inimesi vallamajja küütida ka jalgsi või siis hobusega, kui mõni hobulaenutuspunkti värbamata jäetud kronu juhtus kohapeal käeulatuses olema. Kaks ainukest veoautot, mis tal enda käsutusse oli õnnestunud saada, oli ta saatnud ringile juba paari tunni eest. Tagasi polnud neist kumbki küll veel jõudnud, sest mõlemad autod pidid läbi sõitma kahest või kui sihtkohaks olevas talus juhtus vähem inimesi elama, siis isegi kolmest kohast, aga mingitest häirivatest vahejuhtumitest ega asjaoludest polnud ka ette kantud. Kui esimesed väljasaadetavad olid vallamajja ära toodud, tuli autod kohe uuele ringile saata ning brigaadidele õiged paberid kaasa anda.
Leo oli maakonnalinna eriosakonna käsutusse suunatud juba südatalvel, kui oli hakatud tegema tõsiseid ettevalmistusi põhjalikuks puhastuseks kohaliku elanikkonna hulgas. Nende kuude jooksul oli ta tutvunud olukorraga kohapeal, uurinud hoolikalt asutuste kaadri- ja eriosakondadest välja nõutatud nimekirju, ankeete ja muid kasulikke pabereid, mis aitasid inimeste meelsusest, nende varasemast ja eriti muidugi praegusest rahvavaenulikust tegevusest selgemat pilti saada. Kuna Leo oskas päris korralikult eesti keelt, oli ta saanud hea kontakti kohalike nõukogude organitega ja leidnud nende abiga mitmeid sobilikke inimesi, keda sai oma keerukas ja tänuväärses töös informaatorite ja agentidena ära kasutada. Kõik väljasõelutud polnud küll vabatahtlikult ja