Targem. Dan Hurley

Jaeggi ja Martin Buschkuehl, avaldasid tol kuul kõrgelthinnatud teadusajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences uurimuse, kus kirjeldati, mis juhtus siis, kui ülikoolitudengid mängisid 20 minutit päevas, viis päeva nädalas, neli nädalat järjest üht erakordset arvutimängu nimega N-back. See mäng – mida ma esimeses peatükis põhjalikumalt kirjeldan – loodi selleks, et katsetada inimese töömälu: indiviidi tähelepanu hetkest hetkesse, võimet mitte ainult lühiajaliselt mäletada, vaid ka nende mälestuste sisu ümber tõsta, uuendada, manipuleerida ja analüüsida; ehk siis selle kallal töötada. Jaeggi ja Buschkuehli uurimuses sai töömälu ülesandest ühtlasi harjutusvahend ning selguski, et mida kauem tudengid N-backi mängisid, seda paremaks nad selles muutusid. Kuid oluliseks võib pidada sedagi, et nii enne kui pärast nelja harjutusnädalat sooritasid tudengid vaimse võimekuse testi, mis pidi mõõtma muutlikku intelligentsust. Standardsed IQ-testid mõõdavad kristalliseerunud intelligentsust, meie salvestatud informatsiooni ja oskusteadmiste varakambrit, mis vanuse lisandudes kasvab – see on säärane asi, mida läheb vaja „Kuldvillaku” mängus või jalgrattaga sõites. Muutlik intelligentsus on aga üldine õppimisvõime ja oskus uusi probleeme lahendada, näha üldisi mustreid ning aru saada asjadest, mida meile kunagi spetsiaalselt õpetatud pole. Juba ammu on teatud, et see kipub oma kõrgtaseme saavutama varases täiskasvanueas, ülikooliõpingute alguses, ning hakkab siis alla käima (mistõttu paljude matemaatikute, füüsikute ja muusikute olulisimad saavutused leiavad aset kahekümnendates eluaastates, millele järgneb kiire allakäik). Ning dogmaatiline teadus kinnitas sada aastat järjest, et erinevalt kehalistest harjutustest, mille abil ka viiekümnekilone äbarik võib jõujuurikaks saada, on muutlikku intelligentsust võimatu treenida. Aga Jaeggi ja Buschkuehli uurimuse kohaselt piisas ka neljast nädalast N-backi mängimisest, et tudengite muutliku intelligentsuse näitajad tõuseksid keskmiselt 40 protsendi võrra. „Muutliku intelligentsuse kasvatamine on siiski võimalik,” kuulutas uurimust tutvustav saatesõna, mis meedias palju tähelepanu sai ning algatas intelligentsuse uurijate seas paraja mudaloopimiskampaania. Kui vana kooli teadlased uurimust halvustasid ja mõnitasid, võrreldes seda „külma tuumasünteesiga,” siis paljud nooremad kiitsid seda väga. Sarnaselt kontrollitud lennu võimalikkusega enne vendade Wrightide katseid, oli ka mõte sellest, et inimese intelligentsust võiks suurendada, mõne arvates naeruväärne, mõne arvates vältimatu. Jaeggi ja Buschkuehli uurimusele järgnenud aastatel on avaldatud neli juhuvalimi ja platseebokontrolliga uurimust (arv kehtib selle raamatu kirjutamise hetkel), mis kognitiivse treeningu mõju ei kinnita. Skeptikud viitavad neile neljale uurimusele kui tõendile, et seda võib pidada tühja tuule tagaajamiseks. Kuid samas on minu arvepidamise kohaselt eelretsenseeritavates teadusajakirjades ühtlasi avaldatud lausa seitsekümmend viis juhuvalimi ja platseebokontrolliga uurimust, mis kinnitavad, et kognitiivne treening arendab intellektuaalseid võimeid märkimisväärselt. Kakskümmend kaks uurimust täheldasid arenguid just muutliku intelligentsuse või arutlusvõime osas, samas kui ülejäänud viiskümmend kolm avastasid mitmeid muid olulisi arenguid sääraste võimete puhul, nagu tähelepanu, täidesaatvad funktsioonid, töömälu ja lugemine. Arengut on täheldatud lisaks põhikooliõpilastele ka koolieelikute, ülikoolitudengite, keskealiste ja vanurite puhul. Treeningust on kasu saanud nii täie tervise juures olevad vabatahtlikud kui ka inimesed, kes kannatavad mitmesuguste vaevuste all, nagu Downi sündroom, skisofreenia, ajutraumad, alkoholism, Parkinsoni tõbi, kemoteraapiaga ravitav vähk, tähelepanupuudulikkus- ja hüperaktiivsushäire (ADHD) ning kerge kognitiivne häire (mis tihti eelneb Alzheimeri tõvele). Treeningust saadav kasu püsib kuni kaheksa kuud pärast sellest loobumist.

      Isegi nende jaoks, keda pigem huvitab emotsionaalne intelligentsus, on lühiajaline kognitiivtreening kasulikuks osutunud. Ajakirja Journal of Neurosciences 2013. aasta märtsinumbris avaldati Cambridge’i ülikooli teadlaste tehtud juhuvalimiga uurimus, mis näitas, et inimesed, kes mängisid kahekümne päeva jooksul vaid pool tundi üht N-backi versiooni, mis sisaldas emotsioonidega laetud sõnu nagu „surm” ja „kurjus”, ning samuti nägusid, mis kujutasid hirmu, viha, kurbust või vastikust, olid oluliselt edukamad emotsionaalse kontrolli kullaprooviks peetava katse sooritamisel, mida nimetatakse Stroopi emotsioonitestiks. Ning fMRT (funktsionaalse magnetresonantstomograafia) abil aju jälgides selgus, et edukusega seondus suurem aktiivsus otsmikusagarates, mida seostatakse emotsionaalse kontrolliga.

      Treeningu mõju kohta kogunevatest tõenditest hoolimata vaidlevad teadlased endiselt raevukalt, isegi isiklikesse rünnakutesse kaldudes, selle üle, kas saadav kasu on tegelik. Teadusajakirjanikuna on mul olnud privileeg kohal viibida mõningate üpriski pikantsete debattide juures ning kõnelda enamike juhtfiguuridega, kes antud teadusvallas üht või teist poolt esindavad. Olen nüüdseks intervjueerinud paarisadat uurijat USA-st, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Jaapanist ja Hiinast. Külastasin Walter Reedi riiklikku militaarmeditsiinikeskust, kus kohtusin ajukahjustusega veteranidega. Käisin San Franciscos Lumosity kontoris, mis on suurim intelligentsuse arendamiseks mõeldud kognitiivmängude levitaja internetis. Ning kohtusin kahel korral isikuga, kes korraldab selle uurimisvaldkonna rahastamist IARPA-s (USA luuretehnika arendamise agentuur). See on valitsuse luureagentuur, nagu spioonide koolitamiseks mõeldud DARPA. Rahastamist korraldav isik loodab, et nad leiavad viisi, kuidas luureohvitsere intelligentsemaks muuta, et nad võiksid näiteks Benghazis tajuda ohtu juba enne, kui mõni tähtis diplomaat mõrvatakse. Kuid ta seisab probleemi ees. Kuna valdkonna areng on nõnda kiire, siis uuris IARPA esindaja minu käest igal kohtumisel, mis seal minu arvates tegelikult toimub. Põhimõtteliselt tahtis ta teada: kas see värk tegelikult ikka töötab? Ning ma ütlen teile sama, mida talle ütlesin: enne kui ma oma nime all sellise raamatu avaldan, kus kinnitatakse, et inimese põhiloomuse puhul nõnda olulist asja nagu intelligentsus saab mõne nädala või kuu jooksul arendada, nõuab minus peituv skeptiline sitapea, et ma neid meetodeid isiklikult enda peal järele prooviksin. Mida ma tegingi ning millest ma ka kirjutan, olgu tulemused millised tahes. Kuid see raamat ei jutusta minust: see räägib intelligentsuse uurimisvaldkonnast revolutsiooni käigus, kus aina enam uurijaid loobub käsitlusest, mis peab muutlikku intelligentsust sama muutumatuks nagu silmavärvi, ning näeb seda pigem millegi lihasjõu sarnasena, millel on bioloogiline alus, kuid mis allub ka treeningule. See lugu jutustab erakordsest muutusest meie arusaamas ühe inimese põhiomaduse kohta: kas ratsionaalse mõtlemise võime – õppimisoskuse – piirid pannakse paika juba meie sünnihetkel või saame ise selle suhtes midagi ette võtta? Kui loobume piiravast dogmast, et meie intelligentsus on muutumatu, mõjutab see suurel määral kõiki ühiskonnatasandeid: noori ja vanu, rikkaid ja vaeseid, geeniusi ja vaimsete puuete all kannatajaid. Pole veel selgunud, kui palju meil arenguruumi on ning millised meetodid kõige paremini töötavad. Kuid seda ei tasu üllatavaks pidada. Aju võimekuse arendamise uus teadus on vaid kuus aastat vana, kui selle alguspunktiks pidada Jaeggi ja Buschkuehli uurimuse avaldamist 2008. aastal. Käesolev raamat jutustab antud teadusvaldkonna sünnist ning selle tähendusest igaühe jaoks, kes tahab targemaks saada.

TARGEM

      1. PEATÜKK

      MEELE TÖÖRUUMI AVARDAMINE

• • •

      Alustame oma lugu 1997. aasta juunikuust, kui üks süst liugleb Mälarenil, Rootsi suuruselt kolmandal järvel, mille neemed ja lahesopid laiuvad kaheksakümmend kilomeetrit Stockholmist lääne pool. Meie süsta sõuab Torkel Klingberg, kes omandab magistrikraadi ühe Rootsi hinnatuima uurimisasutuse, Karolinska Instituudi, psühholoogiateaduskonnas, ning on äsja valmis saanud uurimusega, mis vaatleb, millistes ajuosades lahendatakse töömälu rakendamist nõudvaid probleeme. Nii tollal kui ka praegu on rakenduspsühholoogid ja neuroteadlased ametis sellega, et aju suhtes teha sama, millega anatoomiavaldkonna teerajajad olid sadade aastate eest hakkama saanud inimkeha puhul: teha kindlaks, mis osad mille eest vastutavad. Kasutades aju sisse nägemiseks spetsiaalset pildistamistehnikat, mida tuntakse positroniemissiooni tomograafiana, avastas Klingberg, et kõigi töömälu rakendamise ülesannete puhul, mida ta vabatahtlikele andis, hoolimata sellest, kas informatsioon edastati kuulmis- või nägemismeele kaudu, suurenes vereringlus samas kuues ajuosas – andes märku kasvanud tööülesannetest –, millest enamik paiknes lauba taga asuvates otsmikusagarates.

      Klingberg võttis pärast uuringu valmimist puhkepäeva ja läks Skandinaavia kesksuve valgete ööde ajal sõudma. Sõudmise ajal ringles ta peas küsimus: mida see küll tähendada