Kõrvarõngastega noorproua, vanaproua tütar, pasportist Ellen Engel ütles ühtelugu: üht asja tehti klikiajal jumala valesti, seda, et inimestel lasti võtta endale selliseid perekonnanimesid, nagu nad tahtsid. Maksa või kuldraha, pole see Kullamägi midagi muud kui üks igavene sopajoodik.
Kõrvalmaja, kivist Marja 8 oli olnud kunagi Kullamäe tall ja tõllakuur, siis oli tulnud uus aeg, hobune oli oma peremehele kabjaga vastu sihverplaati virutanud ning viisakast voorimehest sai hirmsa väändunud lõustaga kärumees, kelle otsmikul oli kõver arm selgelt paista. Mõnele toob hobuseraud õnne, kuid Kullamäega nii ei juhtunud. Uus aeg võttis temalt ära troska ja pani tema tõllakuuri venelased, kelle kohta Kolla isa ütles, et need polegi venelased.
Hoolimata kabjalöögist ei andnud Kullamägi oma kaeramootoreid tapamajja viimiseks riigile, vaid lõpetas ise Tähtvere prügiluhal täpsete pussilöökidega mõlema elu. Hobused olevat nutnud, kuid hobusemees andnud ägedalt nuga – tsahh ja tsahh, tsahh ja tsahh! Siis tirinud mees surnud hobuste verised korjused oma kärule, vedanud need öösel Raadi surnuaiale, sinna oli ta oma naise kalmu kõrvale varem valmis kaevanud sügava augu ja kuuvalgel kukutaski sinna oma kallid loomad. Seejärel ajanud Kullamägi kalmumaa tasaseks ega kõnelnud sellest kõigest mitte üht sõna.
Muidugi, hobuverine rada asjade surnuaialt, prügiluhalt inimeste surnuaiani oli olnud selgelt näha, kuid paari pudeli eest pigistas piirkonnavolinik Harald Supilontrus silma kinni.
Kõik see oli juhtunud kaua enne Kolla sündimist, ta oli sellest kuulnud oma isalt ja emalt. Aga tõsi, mis tõsi, et surnuaiapühal ajas kärumees habeme maha, pani end pidulikku mundrisse, kattis hobuste ja naise haual peolaua ning laskis õuhkal ja sakuskal hea maitsta. Lauaks oli tal tavaline istepink, mis aga asja ilusti ära ajas.
Just sellepärast ei sallinud Kullamägi silmaotsaski perenaist ja tema siga Peetrit, tema leidis, et see on selge sigadus – siga pea nii palju, kui süda kutsub ja suu matsub, kenuskaela ei lubata pidada kuldrahagi eest mitte.
Kolla kõrval, kahetoalises korteris, number 3, elas Jehoova-Friida oma tütre ja väiga, Friida meelest ei tohtinud tuvisid tappa.
Tuvi on Püha Vaim, oli öelnud tädi Friida.
Perenaine jälle kostis, et tuvide tapmine on hää, kuid asjalkäimisega kass vaid leotab pööningupõrandat, see tähendat, et ülakorruse korterite lagesid, ja varsti immitseb kassikusi teiste tuppa.
Õpetage oma kõutsivooster niimoodi välja, et ta pööngul vaid tuvisid tapaks. Las kuseb õues, nagu kõik korralikud kassid, oli õpetanud proua perenaine.
Kolla ema jälle kirus Näukat just tuvihimu pärast. Linnukaka on põlluramm, ütles ema ning sundis Kollat seda kahe kotiga kandma üle õue kuuride taha peenramaale. Heino nägi seda ja itsitas Kolla üle – sitatassija! Sel hetkel vihastas Kolla end kringliks ja oleks ema maha löönud.
Käru-Kullamäest ja Panga-Siirist vasakul, korteris number 5 elutses tädi Benita Schloss, kelle põsel kasvas hõre habe ning kes oli üle üheksakümne aasta vana ja nõnda põdur, et tal polnud Näukast enam sooja ega külma.
Korterid 3, 4, 5, 6 ja veel üks 6 paiknesid ülakorrusel. Korterit number 7 majas polnudki, ja kui mingi võõras nägu tuli otsima kedagi, keda siin majas ei elanud, ütles Kolla teinekord, kui oli lõbusas tujus, et vaadake korter 7-ndasse! Siis see nägu kolistas vööruses ringi ja turtsus nagu kevadine siil.
Vanasti, kui Kolla oli tõesti pisike, oli olnud ka korter 7, seal elas väikese munapeaga onu Hugo, kuid siis lõi ta leivad ühte kappi tädi Friida tütre Lainega, kes oli kõrvalkorteris numbriga 3, kahe kööktoa vahele seina raiuti uks, onu Hugo uks vöörusesse naelutati kinni ning numbrimärk uksetahvlil võõbati valgeks nagu ukski. Kui väga teraselt vaadata, siis võis plekist numbrimärgil aimata seitset.
Kui näiteks Malle ja Kolla peaksid paari minema, siis ei läheks see nipp läbi, kuna Malle ja Kolla korterite uksed oli diagonaalis üle vööruse.
Onu Hugo töötas naha- ja jalatsivabrikus Kastani tänaval, kaugel-kaugel, kuhu teised Supilinna kutid polnud eales sattunud. Kolla küll, tema tegi oma uurimusmatku mööda Tartu linna ning oli avastanud kotakombinaadi kõrge hoone.
Hugo tõi töölt põues salaja välja kalosse ja sandaale, Friida tütar Laine pakkus neid kõigepealt majaelanikele, kui siin kaubast lahti ei saanud, siis müütas neid käimasid hõlma alt Peetrituru täikal.
Ligi saja-aastase preili Benita kohta rääkis Malle, et ta on olnud endine lõbutüdruk ning seepärast antakse talle pensioni ainult kümme rubla viiskümmend kopikat kuus.
Lõbusaid aastaid Nõukogude võim tööstaaži hulka ei arvesta, nõukogude töö on sihuke, mida tuleb teha, hambad ristis, oli aasinud Malle isa, sohvrionu elmar.
Kolla ei teadnud, mida täpselt tähendab lõbutüdruk, kuigi aimas. Midagi jube peibutavat, eks ole? Ainult seda Kolla ei mõiganud, kuidas sai olla lõbutüdruk eit, kes väljanägemise poolest on veel hirmsam kui kontninaga baaba-jagaa? Küürus, käib kepiga nagu nõiamoor luuavarrega. Kellele ta lõbu pakub?
Mitte kellelegi!
Malle ise oli päris lõbus tüdruk, naeris ja itsitas alati, nõnda et Kollale lõi puna palgesse.
Mallelgi oli kass, emane Kitty, piimvalge ja punaste silmadega, kuid seda uksest välja ei lastud, see lõi kogu aeg diivanil nurru ning pissis tuppa kassiliiva sisse.
Kolla ja Malle olid proovinud Kittyt ja Näukat paari panna, Kolla oli Näuka Malle poole tassinud, Näuka oli poissi jõledalt kriimustanud, Malle pool oli Näuka jälle Kräunuks hakanud, hirmsasti kiununud ja niugunud, kass Kitty oli diivani alla putkanud.
Sa ise oled samasugune, oli torganud Malle.
No ei olnud! Kolla polnud eales Malle peale kräununud.
Neil on ka nii, et igaüks ei sobi, oli Malle siis üritusele kriipsu alla tõmmanud.
Neil? Kellel veel, oli küsinud Kolla.
Arva ära, oli salatsenud Malle, kuid Kolla teadis täpselt, keda Malle silmas peab.
Vanasti, kui nad veel lapsed olid, seadsid nad Mallega omavahel sisse telefoni, see oli tühjadest tikutoosidest mängutelefon, üks karp Malle ja teine Kolla toas, nende vahel must niit.
Mis sest, et selle kaudu ei saanud rääkida, kuid mingi side oli ikkagi.
Põis punnis, pööras Kolla oma uksest paremale, tagaesikuni oli üksainus samm. Nina ahmis igasuguseid lõhnu, siin paiknesid majaelanike sahvrid. Sahvriuste ees rippusid kobakad tabalukud, et keegi ei saaks midagi ära pätsata. Onu Hugo ütles ühtelugu – mis ripakil, see ära, mis pole ripakil, see ripakile ja ära.
Siiski oma maja elanikke krattimises suurt ei kahtlustatud, kui kärumees Kullamägi välja arvata. Tema oli kõva kärakamees, sellisest võis kõike uskuda. Teisena tuli arvesse kotatooja Hugo, nii oli perenaine arvet pidanud nende üle, keda ta eriti ei usalda.
Kärumehe tütar Siiri Kullamägi töötas pangas. Ta oli punapea, kelle huuli kattis maasikakarva võõp, kuid pähe oli ta sidunud alati valge ja vallatu tuti, nagu oleks ta kooliplika – ise koletu vana, kakskümmend viis või midagi nii. Siiri vuhtis päev läbi küünarnukkideni rublahunnikutes, kuid õhtul koju kaasa tuua ei saanud kopikatki,