Ratsionaliseerija elmari õueautol olid Pobi uksed, Mosu kapott, mingi Opeli mootor, kuid sellele vaatamata seisis see igavesti hoovis pukkidel, vänta kaua väntad. Elmar putitas seda ilmast ilma, käis prügiluhalt, täikalt ja mujalt oma automobiilile osi otsimas.
Samkompunn tähendabki seda, et mees kompunnib endale ise auto, oli seletanud isa.
Kui nad kõigi Marja tänava lastega trihvaad mängisid, peitsid Kolla ja elmari tütar Malle end samkompunni pehmesse kabiini ning olid väga tihedalt teineteise vastas. Kolla tundis, kuidas Malle veri tõttab. Kolla ei tahtnud, et otsija nad üles leiaks. Tüdruk hingas poisi lähedal nii kõvasti, et päris lõõtsutas. Siis aga tegi hoopis Kolla minekut. Avas samkompunni ukse ja pani välja. Ta oli tundnud, et peab tegema midagi sellist, mida ei oska. Kõvasti tahab, kuid jääks jänni, nõnda et pärast oleks hirmus plass.
Mallel ema polnudki, tema tegi oma isale, see tähendab onu elmarile süüa, pesi põrandad ja riputas hoovis pesu nöörile. Tegi kõike seda, mida tegi Kolla ema.
Malle käis Kollast klass kõrgemal, ent teises koolis ja sellest oli Kollal kahju. Ja ei olnud ka, kuna Mallel peaaegu ei olnud kulme. Vistrikest ja silmadest ei tasunud rääkidagi. Kollale meeldisid kulmudega tüdrukud tegelikult rohkem.
Samkompunni pagasiluuk oli ööd kui päevad paokil, seal oli nende õue Kosmoselaika kuut, põhjas vana jalamatt, et koonukal oleks mugavam kerra tõmmata.
Polnudki päris klaar, kellele Kosmos kuulus, kuid üks oli selge – ta oli ise tulnud.
Tema tuli ja valis meid, oli öelnud Kolla isa, kes ostis Kosmosele alati koerarõõmu, vorsti, mis inimestelegi mokkamööda oli. Mida suurem tong peas, seda rohkem ostis. Kui oli päris tinavile, tõi kohe viis-kuus rõngast, enamjao pani ema sahvrisse. Kollal oli kole kahju Kosmose head ja paremat ära süüa, aga mis sa teed, kui kõht urrab?
Kollale oli see pruun, jahikoera moodi krants hirmsat moodi hinge läinud. Kosmose silmad oli kurvad ja niisked, küllap sellepärast, et tal polnud õiget peremeest.
Sohvrionu elmar ütles, et tema pakub penile vaid peavarju, päris omaks ei võta, kuna neil on kass Kitty. Perenaine lõi käega, et las ta olla hoovis, haugub, kui vargad hiilivad pesu varastama. Pangas rahalugeja Siiri ütles, et nende õuekutsa on kõige mõistlikum koer, keda ta elu sees on näinud, kuid tema isa, kärumees Kullamägi looma tuppa ei lubanud. Kärumees oli saanud siis, kui ta veel voorimees oli, oma hobuselt kabjaga näkku ning seetõttu vihkas kõiki loomi ja inimesi. Teisedki pered üksnes toitsid õuekella, lõid käega, kui Kolla küsis, kas koer on nende oma.
Ainult usklik Friida Põrgova korterist number 3 ütles, et inimene peab austama jumalat, mitte mõnda hulkuvat koeramaita.
Kõige räbalam oli see, et iga pere kutsus koera omamoodi. Perenaisele oli ta Õuemuri, elmarile Autopeni, Siirile Pauka, onu Huugole Pontu-Lontu, tädi Friidale ja tädi Ellenile lihtsalt hulkuv peni. Kolla juurutas Kosmoselaikat, kuid seda nime ei pooldatud, ka mitte selle lühemat varianti – Kosmost. Isegi Heino ei suvatsenud Kollaga ühel meelel olla, põlgas Kosmost hulkuvaks peniks, nagu ka tema ema, noorproua Ellen. Ainult Heino noorem vend Jantsa oli Kollaga ühel meelel, kuigi poisikese suus lühenes Kosmos vahel Kossiks.
Koonukas silkas poisi kõrval, kui Kolla Tähtvere metsas krossijooksu trenni tegi.
Teinekord oli Kosmos päevade kaupa kadunud, käis pulmas või kuskil mujal ja Kolla tundis end reedetuna. Silitada oleks tahtnud. Ja lontis kõrvade tagant kratsida.
Sohver elmar oli koera autoaknast näinud isegi Karlova kandis. Karlova kandis! Otsekui seitsme maa ja mere taga. Teised Marja tänava poisid polnud eales nii kaugel käinud, kuid Kolla oli oma linnauurimismatkadel isegi Karlova parki jõudnud.
Uuesti kaks pikka ja kolm lühikest.
„Tohoh pele! Ikka vilistad siin. Mitu korda tuleb sulle öelda, et majas ei vilistata, muidu läheb maja põlema,” tõreles perenaine miilitsapoeg Haraldiga edasi.
Vilistamise kohta polnud perenaine täna midagi öelnud. Või ütles siis, kui Kolla veel magas?
„Riigi maja, las põleb! Mis sul, vanamoor, sest!” irvitas Harald ja Kolla teadis täpselt, mis nägu poiss sel hetkel on, kuigi ta polnud veel voodist üles saanud ning hoovil toimuvat näinud.
Erinevalt Mallest olid Haraldil kulmud ja päris tihedad. Kolla teadis, et kui Haraldi üks kulmukaar tõuseb, jääb teine paigale. Aga kumb tõuseb, parem või vasak?
Käed läksid Kollal ühtelugu segi. Aitas ainult see, et Kolla vasaku käe nimetissõrmel oli soolatüügas, selle järgi sai õige poole määrata.
„Käi õige potilaadale, pätipoiss sihuke!” pahutas proua perenaine. „Tuled siia korralike poiste hoovi. Tahad Nikolaiga mesti lüüa! Õige mul mestilööja. Nikolai ema ei luba Nikolail sinuga mängida, sa tead seda väga hästi! Minema, silmapilk käi minema! Ära sega Nikolaid, tema teeb koolitükke!”
Oeh, koolitükke!
Need jäid Kollal tundidest meelde, koduseid kirjalikke töid tegi ta rohkem selleks, et teised saaksid koolis enne tundide algust tema pealt maha puksida.
Korralike poiste hoovi…
Nende majas elas vaid kolm poissi, vennad Jaan ehk Jantsa ja Heino ning Kolla, rohkem polnud. Jaan, kes ennast kooli minema seadis, seitsmenda klassi poiss Heino korteris number 1 ning tema, Kolla, kelle õpilaspiletis seisis nimi Nikolai Mjarg, korteris number 8. Teistes Marja tänava majades oli lapsi palju, kuid number 10-s ainult neli, lisaks poistele veel Malle.
Heinoga nad suurt läbi ei käinud, Mallekaga oli Kollal sihuke imelik surimuri, kuid Jantsaga hirmus mõnus klapp. Kolla rääkis Jantsale, kuidas koolis ollakse ja mida seal tehakse. Ausõna, Kollal lõi kohe seest soojaks, kui ta sai Jantsaga koos olla. Kolla pidas Jantsat topeltsõbraks. Esiteks olid nad sõbrad omavahel, teiseks olid nad sõbrad Kosmose kaudu, sest ka pisikutt Jantsa hoolis koonukast väga.
Ainult ühest asjast oli kole kahju – Jantsat nägi haruharva, ta käis lasteaias ja viiulitunnis ning kus põrgus veel. Ja kui ta oligi kodus, oli nii temal kui ka Heinol kategooriliselt keelatud õue tulla, sest õu ja tänav rikuvad lapsed ära.
Niimoodi kuulutas Jantsa ja Heino ema, perenaiseproua Liide tütar ja majavalitsuse pasportist, hirmus range ilme, kuldkõrvarõngaste ja vesilokkidega noorproua Ellen, kes kõigele lisaks kandis alati midagi roosat. Ühtejoru ta muudkui kaagutas – kategooriliselt ja kategooriliselt. Tundus, et ta muid sõnu ei teadnudki.
Malle sisistas ikka – mida vanem eit, seda roosam kleit!
Kolla ema oli aednik, talle olid kõik moodsad vigurid vastukarva, iseäranis see, kui inimene loodust ümber värvima hakkas.
Blondeeritud pasportisti vanema poja Heino kohta ütles Harald – Heints on õudne mömm.
Supilinna keeles tähendas see memmekat, aga see, kui Heino Heintsiks ülendati, jälle seda, et sind peeti kõvaks poisiks.
Võta siis kinni, kas Harald pidas Heinost lugu või mitte.
Heino, seitsmenda klassi poiss, käis Mallega ühes klassis ning Malle ütles, et Heino on jumalast puupea.
Oli jah.
Ükskord, kui nad kõnniteel kõigi Marja tänava poiste ja tüdrukutega rahvastepalli mängisid, kui retsiisand Krill, vile plekkhammaste vahel, oli kohtunikuks, ning kui isad kõrval kobaras suitsetasid ja emad niisama omakeskis juttu ajasid, sõnaga, kui terve tänav oli koos, vaat siis tabas Kolla vise otsejoones Heino kuplit, pall põrkas sealt hirmsa hooga üles otse elektritraatidesse ja jäi nende vahele kinni, Heino aga kukkus töinama.
Seitsmenda klassi poiss vesistab, kui kuuenda klassi kutt talle palliga pihta saab. Ausõna, mömm ja puupea! Novot, Harald krahmas maast munaka ning virutas kohe esimese raksuga pallile pihta. Pall pääses juhtmetest lahti ning kukkus maha. Isegi Krill kiitis Haraldit – kuule, kutt, sust saab asja, kui jaanipäeva külm ära ei võta.
Öelge mulle, kumma te sõbraks võtate, kas selle, kes pillima pistab, või selle, kes munakaga palli tabab?
Kui