„Äh, ameeriklased on õudsed uinamuinad! Nagu venelane ühe paugu paneb, nii on ameeriklased pašol nahui,” teadis Harald.
„Nagu ämblikud ei lase meie omadel prügiluhale minna, nii ei lase ameeriklased venkudel Kuubas olla,” ütles Hans.
See oli tõsi, et Taga-Supilinn kuulus Musta Ämbliku kambale, mille pealikuks oli Ivo Kikas Tähtvere tänava lõpust. Iff oli noorte esimese järgu poksija ning sobis niimoodi ninameheks nagu rusikas silmaauku. Ees-Supilinna valitsesid krahvid, piiriks oli Meloni tänav. Paks-Hans oli krahv, kuigi ta sõdadest osa ei võtnud.
Harald ja mõni teinegi oli Kollatki kutsunud krahviks, kuid ema ei lubanud tal minna. Isagi ütles, et see on poisikeste komejant, sina oled tõsisem mees. Kolla oli siis kutsujatelt küsinud, kes on krahvide pealik? See on saladus, seda igale matsile ei öelda, oli vastanud Harald. Siis saad teada, kui tuled, olid vastanud Tumma-Toits ja kõik teised krahvid. Enne ei tule, kui seda mulle öeldakse, oli Kolla siis seadnud tingimuseks.
Ja ega Kolla tegelikult tahtnudki krahviks minna, sest vist kõik krahvid plärutasid ning mõned korjasid rentslist konisid. Kolla oli spordipoiss, tema kopsutrenni ei teinud. Ja maast suitsujuppe otsida? See oli päris mage värk, riivas autunnet. Tema krahviks oli Athos, õige nimega krahv de la Fère, kas keegi kujutab ette, et see aadlikust musketär kummardaks koni üles tõstma? Ja seejärel selle suhu pistaks?
„Me peame varvast viskama. Muidu läheb jää ära,” kiirustas Harald.
„Panete jõksi, kutid?” luksatas Hans.
Kolla mõikas Hansu valu – tema ei saanud sinna minna, see paarsada meetrit oli tema jaoks liiga pikk maa.
„Ma pärast räägin sulle, kuidas jää läheb,” lubas Kolla.
„Räägi! Sa polegi täna veel kaevul käinud. Jää läheb! Martsa!” kiitis Hans.
„Ipi ütles Pissile, et täna läheb jää,” nõudis Harald tunnustust.
„Pissile? Kes on Piss? Ise oled sa paras Piss! Kas sa mõtled, et kui sinu papa on suur militseinik, siis võid sa teist Pissiks sõimata,” noomis Hans.
„Kakoi militseinik? Ise oled sa militseinik! Ipi isa on miilits! Piirkonnavolinik. Mitte mingi kuradi militseinik,” ei tabanud Harald Hansu krutskit ja kergitas imestusest oma vasakut kulmu.
„Vabandust, ma tahtsin öelda politsionäär,” tögas Hans. „Kolla, tule jah pärast rääkima, kuidas jää läheb, ma ootan sind siin. Jää ellu, mees! Pakaa!”
Kolla ja Harald pakaatasid vastu ja vuhtisid edasi.
Täna jäid Hansu silmad kuivaks, kuid harilikult kukkusid tal räästad pärast luksatust tilkuma. Mida ema selle kohta ütleski? Aah, liigutuspisarad. Kutt, kes ei saa liikuda, liigub pisaratega.
Kindlasti vaatab Hans neile pika pilguga järele, ning Kolla kujutas ette, mismoodi nad välja näevad. Tema oma maani khakihalli raudteelasesineliga, mille alt vilksatavad Hiina ketsid. Kollale meeldis oma läkit kanda niimoodi, et üks kõrv oli üleval, teine all.
Peab siis kõik olema tasakaalus, ühe vitsaga löödud. Olgu alati veidi vigurit kah! Aga muidu on ta paras pussakas. Maru kahju, et ta tõmblukkudega dressikad sineli alt välja ei paista!.
Harald näeb välja temast etem, seda pidi Kolla tunnistama. Haraldil olid Ameerika sõdurisaapad, mis kenasti kriuksusid, Vene lenduri poolkasukas ja Saksa sõduri talvemüts.
Rahvas tassis militseinikule igasugu nodi ja sealt need mundritükid tulid.
Asfaldivabriku korsten Oa ja Marja nurgal tossas julmalt, Kolla lootis siia suveks tööle saada, siis teeniks järgmiseks kooliaastaks ülikonna.
Marja tänav lõppes otse jõe ääres, siit see jõumees, ülevedaja Tumma-Kusti rahvast suvel oma kolaka paadiga teisele poole jõge Lubja tänavale vedaski. Talvel andis minna kondiauruga prjamo üle jõe, kevadel ja sügisel pidi Ülejõele pääsemiseks tegema suure ringi Komsomoli tänava pontoonsilla kaudu.
Nii kaua, kui Kolla mäletas, oli ta imetlenud ja armastanud seda jõge. Kui Kolla oli tõesti pisike (ja mitte mõni Pisike) ja nad jalutasid emaga jõe ääres, siis vaidles ta alati – mitte emmejõgi, hoopis Kollajõgi!
Jääminek tekitas Kollas rõõmuvärina.
Jääpangad, nii suured kui väikesed, liuglesid uhkelt allavoolu, vahel põrkasid üksteise vastu, pagisesid ja pöörasid ennast nii umbes pool- või veerand tiiru ning ujusid edasi.
Silmapilk lõi hinge sihukese ülla ja puhta tunde, polnud enam lugu sellestki, et kaaslane Harald oli Mallet ja Tumma-Tiiut haavanud.
„Kihvt,” ütles Harald.
„Sünge,” nõustus Kolla.
MIILITSAS
Poisid vehkisid raagus paplialleed pidi edasi, paremal valgete lumekallastega vesihall, jääpankadest valgelaiguline jõgi, vasakul lumevaiba all luht. Kaugemal vasakul paistsid Oa tänava madalad majad.
„Siin on piir,” ütles Harald.
„Jõe ääres piir ei loe,” vaidles Kolla.
„Sinule ei loe, sina ei ole krahv,” torkas Harald.
Seda, et Meloni tänav on piiriks, tunnustasid nii ämblikud kui ka krahvid, ainult et Meloni tänav ei ulatunud päriselt jõeni, vaid lõppes luha ääres, ja nii käiski kampade vahel hirmus vaidlus selle üle, kas krahvid võivad mööda jõeäärt siit edasi minna või mitte.
Kuid mõned ämblikud ei hoolinud sellest, ütlesid, et Krill on krahvide poolt, kuna elab ise Marja tänaval.
Nii need piirivaidlused kestsid, tõid kaasa füüsilisi mõttevahetusi ja koguni pika sõjagi.
Mille üle siis lahinguid löödi?
Taga-Supilinnas algas teiselt poolt Piiri tänavat Tähtvere prügiluht, kust sai korjata kammivabriku tselluloidprahti ehk tselkat ja muud väärt träni, mida ämblikud enda omaks pidasid ega lubanud krahvidele midagi.
Tegelikult oli üks koht olnud möödunud sügisel veel rohkem hinnas kui prügiluht oma tselkaga.
Mullu kevadel oli ühel ööl ranna restorani taha üleujutatud niidule kukkunud sõjaväepommitaja, hirmus plahvatus oli tekitanud tulemöllu ja põrutanud puruks Supilinna tagumiste uulitsate luhapoolsed aknad.
Marja tänava majade aknad olid ainult värisenud, kuid jäänud terveks. Siis aga koksasid Malle isa elmar Leivategija ja Heino isa Artur Engel ahjuroobiga nende maja hoovi-, niisiis luhapoolsed aknad samuti katki, kuna sõjavägi maksis kõik kenasti kinni, nii klaasi kui ka uute akende ettepanemise. Kolla isa polnud lasknud majanaabritel Kolla akent puruks lüüa ja sellepärast ristiti ta turakaks, kes ei taha tiblade riiki lüpsta. Kolla nägi paar päeva hiljem ise, kuidas kolm Vene ohvitseri koos onu elmari ja onu Arturiga takseerisid hoovis katkiseid aknaid ning siis ladus üks, kes portfelli kandis, elmarile peo peale pataka rublasid, et nad saaksid uued ette panna. Ei lugenud see, et Kolla ülemise korruse aken oli ebaloogiliselt terve, samas aga kuuride varju jäävad alumise korruse aknad sodid. Elmar oli võtnud seejärel põuest soru, andnud selle kõige kõrgemale ohvitserile, lennuväemajorile, ning too ulatas Malle isale oma portfellist natuke va krõbisevat ja krabisevat juurde. Viin paneb ikka rattad käima.
Lennuki kukkumiskoht piirati paugupealt okastraadiga, püssimehed pandi valvama, ja kedagi ei lastud ligi, ei krahve, ei ämblikke ega võõramaid kuskilt teistest linnajagudest. Välja arvatud lennuväelasi endid, muidugi.
Rahvas rääkis, et vesi oli põlenud, et terve emajõgi oli üleni üks tulelõõm. Üks ütles, et surma sai kuus, teine, et kuusteist, ja kolmas, et koguni kuuskümmend kuus lendurit.
Enne talve okastraat koristati ja otsemaid kuulutasid ämblikud paiga oma territooriumiks.
Mida kõike olevat nad sügavast august leidnud! Viisnurgamärke, rihmapandlaid, raadiolampide kilde, traadijuppe ja kohutava hunniku duralumiiniumi tükke, mõned neist päris lahmakad. Pealik Iff