Tumma-plikside ja Tumma-poikade isa, sügava huulelõhega Tumma-mamma mees Tumma-Kusti oli Kalevipoja-mõõtu vägilane, kes alati keelel vembukalt käia lasi, nii et tema nime ette Tumma ei sobinud hoopiski mitte.
Tumma-Kusti saagis talvel jääd nagu Haraldi vanaisagi, kuid suvel oli Kustil hoopis peenike töö. Ta oli ülevedaja. Vedas laia paadiga rahvast Marja ja Lubja tänava vahel üle jõe.
Tummadel oli lapsi nagu sipelgaid, tont neid lugeda jõudis. Kõik põõnasid põhus, mis kattis nende toa põrandat seinast seina.
Kolla oli Tummade pool paar korda salaja käinud, ta teadis, milline paks pahandus läheb lahti, kui ema teada saab.
Kolla meelest oli põhu sees mõnus, ta ei mõistnud üldse, miks inimestel on voodeid tarvis.
Poisid leekisid edasi jõe poole, Kosmos seisis koeraseisuse au eest, hirmutas tänavakasse. Ega ta viitsinud volakatele järele joosta, urises ainult, ajas päikesepaistele tulnud loomad hoovidesse tagasi.
„Paps ütles, et onu Ellenil polegi vittu,” sõnas Harald.
Seda Kolla ei uskunud, et miilits oleks nii ropu suuvärgiga ja ütleks selle sõna väja. Ju tahtis Harald oma isa teiste poiste isade sarnaseks teha.
„Ma küsisin sult, kas Malle nikku kah annab või?” tuli Harald vana teema juurde tagasi.
Nii ropult!
Kolla ei saanud isegi omaette, iseendalegi mõttes seda sõna öelda. Kolla oli proovinud, ei tulnud välja, löö või maha.
Teine aga paneb jumala vabalt.
„Ma olen Mallet krabanud. Ta rinnad on kõvad nagu kivid. Mina niisugust naist ei taha. Naise partii peab olema pehme nagu sulepadi. Umbes nii suured, et pihku ära mahuvad,” unistas Harald, ise tõstis kord üht, siis teist kulmu.
Näed siis, kust peab Kolla kuulma Malle tissikraami kohta! Ise ei julge ta pikalt piiludagi plika kaelaavasse!
„See oli kooliõuel,” jätkas Harald. „Läks juba pimedaks. Me piirasime seppadega eided sisse ja kukkusime kabistama. Teistel olid pehmed, Mallekal kui kivid. Mina ei tea, millest see tuleb.”
Kolla vaikis.
„Kas annab või ei anna siis?” nõudis Harald vastust, kuid rääkis Kolla vaikimise peale ise edasi. „Tumma-Toits ütleb, et Tiuksman annab, Janne ei anna.”
Kollat läbisid jäledusjudinad, õudne kihk oli anda Haraldile üle tahi. Aga kuidas sa virutad teisele, kui too on sinust peajagu pikem ja veel isa miilits?
Tumma-Tiiu ja Tumma-Janne olid mõlemad vinged ujujad, nende piltki oli paar korda seisnud edasi viimasel, neljandal leheküljel, millel räägiti spordist ning mille Kolla alati esimeses järjekorras läbi luges.
Oi, kuidas Kolla ihaldas, et temagi foto ilmuks kuskil! See Oskar-Ohaka-lugu oli olnud ilma pildita, pealegi veel Sädemes, lastelehes. Tiiu ja Janne olid oma ujumistrikoodes üles võetud suurte inimeste lehes, ja see oli kõva sõna. Tiiu oli veel enne pildistamist oma metsikult paksu tontmusta patsi tõstnud ette, pildil rippus see tüdruku rindade vahel.
Kolla isa oli öelnud, vaata, poiss, tee järele, tule ka esimeseks, ema aga ütles, et pole sul vaja uhkust taga ajada.
Kusjuures imelik oli see, et õed olid paks ja peenike, Tiiu paras kapp, üleelusuurune plika, Janne aga kondibukett-Buchenwald, kuid mõlemad olid kõvad kuulsused.
See andis Kollalegi lootust, et kehaehitus spordis ei loe, et temalgi tasub oma kääbuskasvust hoolimata pingutada.
„Sa ära kuula ükskõik keda! Tumma-Toits paneb pada!” ütles Kolla, ta ei suutnud uskuda, et Tiiu võiks midagi niisugust teha.
„Kust mina tean, võib-olla panebki,” võttis Harald algul veidi tagasi. „Aga võib-olla ei pane? Muidu ta oleks võinud seda öelda oma mõlema õe kohta. Miks ta ütles, et Tiiu annab ja Janne ei anna?”
Kollat nõelas jälle.
Mis õigusega sa Tiiut Tiuksmaniks kutsud, nagu oleks sul temaga mingi sehvt? Ja vahi, kui loogiliseks sa järsku oled läinud! Otsekui miilitsauurija. Endal nõrgaandeliste koolis puhta kahed.
Kolla ikkagi ei uskunud Haraldi loba.
Kas siis pannakse sinu pilt lehte, kui sa pole enam süütu? Pealegi veel trikoos ja neljateistkümneaastasena, arutles poiss.
„Tumma-Toits mõnikord suhistab ja vuhistab, võib-olla sa ei saanud pihta?” andis Kolla Haraldile otsa ummikust väljapääsuks.
Tõesti, Toits hääldas arusaamatult siis, kui närvi läks, nagu ta ema Tumma-mamma, muidu võis temast aru saada.
„Miks ma siis ei saanud, kui sain,” vaidles Harald, kuid võttis siis tagasi. „Võib-olla ei saanud jah. Toits räägib vahel kööga-mööga, keegi ei noki, mida ta ütleb.”
Kollal oli hea meel, et ta Tiiu au eest oli seisnud. Kui Tiiu oma patsi maha lõikaks, oleks ta täitsa timm tüdruk.
Tiiu ja Janne maja esimese korruse akende allagi oli kriidi ja söega sorgitud igavene posu armastusavaldusi, tunduvalt rohkem kui Mallele. Õed olid ka kahekesi. Keegi ei tembeldanud neid litsiks, järelikult ajas Harald pläma.
Tiiu ja Janne käisid siis, kui trennist ja koolist vabad olid, ümbruskonna tittesid hoidmas. Teinekord, kui Kolla mööda läks, tõstis Tiiu alasti vääksu aknale, Kolla võis näha nokut või prigu.
Ei tea, mis Tiiu sellega mõtleb? Tahab temalt last saada või? Ja kumba võtta pruudiks, kas Mallet või Tiiut, kaalus Kolla.
Järgmine maja nagu polekski olnud Supilinna oma. Mis maja! Number 21a oli nagu häärber, eesaiaga, kahekorruseline nagu Kollagi kodu, kuid seal oli vähem kortereid, maja oli akuraatkorras, koguni värskelt võõbatud ja kevadel upitasid end valged sirelid üle tara. Ja mis peaasi – värav käis lukus ning seda pandi Supilinnas pahaks. Peidavad endid! ei taha meiega koos olla. Ei tea, mida nad teiste eest varjavad?
Selle maja õuel oli kaev, Kollal oleks olnud lühike maa siit vett tassida. Aga kuidas sa tassid, kui värat (nagu supilinlased ütlesid) on võõrastele kinni?
Räägiti, et siin majas on telefon, ja just see on peapõhjus, miks siin elatakse müüri taga nagu oma kindluses.
Siinsed inimesed ei tahtnud, et võõrad hakkavad helistamas käima, et võõrad lasevad endale siia helistada.
Tassivad pori majja, ja kes teab, võtavad veel midagi kaasa, jõuad sa siis kogu aeg silma peal hoida. Vargad on kole osavad. Või mis veel hullem, mine öösel kedagi kuskilt kaugelt telefoni juurde kutsuma, sest tema on suvatsenud lasta endale siia helistada!
Ka Kollale taheti panna telefon. Õigemini Kolla isale, kuna vedurijuhil peab olema. Mõnikord juhtub, et vedurijuht, kes peab vahetusse minema, on täis kui tinavile, siis on vaja isa kutsuda.
Oi, kuidas ema ajas sõrad ja sarved vastu! Selle asjaga oli neil olnud igavene löömine, kui montöörid tulid, kaasas hirmus kera traati, posu tange ja must kettaga aparaat.
Mis telefon! ei saa juttugi olla! Mitte mingi hinna eest, oli kiljunud ema, ja ikka sellepärast, et võõrad pori tassimas ja nende elamist takseerimas ei käiks.
Mulle antakse jooksupass, saad aru, jooksupass, mul peab telefon olema, oli seletanud isa, kuid ema jäi peale, lõi montöörid minema ning sellest ajast peale oli nende kodus kodusõda.
Siiamaani polnud isale jooksupassi antud, isa käis helistamas Tähtvere tänava lõpus A. Le Coqi väravaputkas. Poetas valvurile kopikad lauale, võttis kätte pliiatsi ning valis sellega kettal numbreid. Kolla oli mõnikord isaga kaasas, kuid isa jutust suurt aru ei saanud, kuna isa rääkis vene keeles. Kaua aega oli Kollal arvamine, et telefon muud keelt ei oskagi.
Kellel sirelitega majas võis telefon olla, juhul kui oli?
Kolla oletas, et eugenil, Kolla ainsal koolivennal Marja uulitsast, kes õppis temast küll mitu klassi kõrgemal ja kelle isa oli advokaat. Eugen oli kooli meister 1000 meetri krossis,