Kontrollimatu stress
Mõned aastad tagasi leidis Ameerika psühholoog, professor Martin Seligman, et kui mõjutada loomi stressiga, mida nad ei suuda kontrollida, muutusid nad väga passiivseteks ja hakkasid käituma nagu depressioonis inimesed. Kui aga loomadel oli võimalus stressi kontrollida, siis seda ei juhtunud. Nende äärmiselt oluliste leidudega töötasid hiljem edasi teised teadusuurijad, kes tahtsid näha, millised muutused kontrollimatusse stressiolukorda asetatud loomade ajus toimusid. Ilmnes, et mõned neist muutustest sarnanesid nendega, mida seostatakse depressiooniga. Näiteks vähenes nende ajupiirkondade aktiivsus, mis kontrollivad positiivseid emotsioone ja käitumist, stressisüsteemid haarasid juhtimise ja meie head sõbrad, hea tuju kemikaalid dopamiin, noradrenaliin ja serotoniin jäid vähemusse ning neid juurde ei toodetud. Kuid kui samasugusele stressile allutati teised loomad, kellel oli võimalus stressi kontrollida, leidsid aset hoopis teistsugused muutused: positiivseid emotsioone ja aktiivset (mitte passiivset) käitumist kontrollivad ajupiirkonnad asusid täie hooga tööle ning hea tuju kemikaalide hulk suurenes. See räägib meile midagi väga olulist. Üks ja sama, kuid erineva kontrollitasandiga stress põhjustab meie kehas ja ajus täiesti erinevaid muutusi. Kui oled stressis ja saad oma olukorra parandamiseks midagi ette võtta, reageerib aju ühtviisi, kui aga stressi leevendamiseks ei saa midagi teha, on reaktsioon teistsugune. Võtmeküsimuseks jääb see, kuidas inimene stressiga toime tuleb.
Võime ka aru saada, et meie suutlikkus stressiga toime tulla mõjutab seda, kui stressirohkena me teatud sündmust või kogemust tajume. Tuleta meelde eespool toodud näidet selle kohta, kuidas keegi sulle ootamatult kallale kargab. Oletame, et sa oled maailma parim karatespetsialist – võid rünnaku puhul küll korraks ehmuda, kuid tead täpselt, kuidas teha ründaja kiiresti kahjutuks. Või kukud eksamil läbi, kuid ütled endale: „Pole hullu, järgmisel aastal proovin uuesti.” Olukorraga toimetulek muudab meile osaks saavate sündmuste tähendust ning see omakorda vähendab või suurendab stressi, mida need sündmused meis tekitavad. Need tähelepanekud on väga olulised, tõendades ilmekalt – mida suurem on meie kontroll stressirohkete sündmuste üle, seda väiksem on tõenäosus, et meie hea tuju kemikaalid kõrvale lükatakse ja stressisüsteemid juhirolli endale haaravad. Nagu allpool näha võime, pole see alati siiski lihtne.
Udusulg, mis murrab kaameli selgroo
Me räägime sageli „viimsest udusulest”, sest teame, et stress võib kuhjuda ja avalduda kumulatiivselt. Võtame näiteks Nicky. Tema firma oli sattunud majanduslikku kitsikusse ja ta uskus, et kaotab tõenäoliselt oma töökoha, jäädes silmitsi üsna ebakindla tulevikuga. Koondamisähvardused olid kontori kohal rippunud juba paar kuud ning õhkkond töökollektiivis äärmiselt sünge. Siis aga sattus Nicky ühel hilisõhtul koju sõites autoõnnetusse. Kes selles süüdi oli, jäi ebaselgeks, kuid naine tundis, et osalt oli selle põhjuseks tema suutmatus liiklusele keskenduda. Ta ei saanud kuigi raskelt vigastada, kuid auto oli hävinud ja mõnda aega oli naine endast väljas. Õnnetusest taastumise ajal sai tema ema infarkti. Nicky polnud umbes kuu aega öösiti hästi maganud ning peagi pärast ema haigestumist süvenes uneprobleem veelgi. Ta hakkas autoõnnetuse ning oma vastutuse üle üha rohkem juurdlema. Ta mõtles ka, et võib-olla oli tütre pärast muretsemine ja sellest tulenev stress soodustanud ema infarkti. Nicky tundis, et peaks ema aitamiseks rohkem tegema, kuid leidis, et ema külastamine võtab liiga palju aega ja energiat. Teda valdas masendus ja tusameel, järjest enam süvenes ärevus ja ärrituvus ning ta tundis end saamatu ja küündimatu inimesena. Ta leidis, et hommikuti on raske voodist välja saada ning kaldus mõtlema: „Pole mingit mõtet rabeleda, sest asjad juhtuvad nagunii väljaspool minu kontrolli.” See, et ta ei suutnud oma endist energilist seisundit tagasi saada, tekitas juba iseenesest depressiooni.
Paljudel juhtudel ongi depressioon eri stressorite ja tagasilöökide kombinatsioon. Inimesel võivad olla rahamured, mure töö (või selle puudumise) pärast, konfliktid kodus ja tööl, laste kasvuprobleemid, tervisemured ja nii edasi. Aja jooksul madaldavad need kumulatiivsed stressorid inimese stressiläve ning toovad lähemale raskestikohaneva tagasiside piiri, kus inimene hakkab oma probleemide üle liialt juurdlema ja mõtisklema, lastes end kaasa kiskuda depressiooni allakäiguspiraali.
Väikesed asjad muutuvad raskemaks
Üks, mida paljud inimesed depressiooni sattudes märkavad, on see, et väikesed asjad (või need, mille ärategemine oleks varem olnud hõlbus), nagu näiteks autoteenindusse helistamine ja aja kinnipanek või sõprade õhtusöögile kutsumine, muutuvad väga raskeks. Inimene hakkab neid asju eemale tõrjuma ning samal ajal muretseb, et need asjad pole ära korraldatud. Äkki on väikestest asjadest saanud suured. Kui nii juhtub, tuleks püüda need väikesed elulised asjad iga hinna eest ära teha, laskmata neil kuhjuda ning end nende alla matta. Toimetuste tegemine muudab enesetunde paremaks, isegi kui see võib nõuda tugevat pingutust. Kui aga tegemata toimetused kõrvale jätta, võib inimene hakata nende üle juurdlema, mis aga suurendab stressi veelgi. Peale selle tuleb endale teadvustada, et niisugust olukorda esineb paljudel inimestel, see on üsna levinud ega tähenda, nagu oleksid sa „isiklikult kasutu”.
Mõtted võivad kaasa tuua (suurema) stressi
Kas on võimalik, et probleemidesse ja iseendasse kui inimesse suhtumise tõttu võime sattuda veelgi suuremasse stressi? Kas on võimalik, et üks meie stressisüsteemi käivitajatest on see, mis meie mõtteid täidab ja mille üle me juurdleme? Mis veelgi olulisem – kas meie stressisüsteem vaibuks ja vaim terveneks, kui me suudaksime õppida, kuidas lõpetada enda üleskeeramine ja negatiivsete mõtete mõtlemine (eriti enese väärtusetuks ja kasutuks pidamine ning suhtumine, et elu ei allu enam meie kontrollile)? Paljude depressiooni vormide puhul on vastus neile küsimustele peaaegu kindlasti jaatav.
Üks põhjustest, miks meie mõtted võivad võimendada stressi kehalist reaktsiooni koos kaasnevate hormonaalse ja ajukemikaalide tasandi arvukate muutustega, on see, et meie teadlikud mõtted on suletud aju vanematesse osadesse. Võtame näiteks seksi. Inimesed (ja nii palju kui teada, ainult inimesed) suudavad genereerida sisemisi seksuaalfantaasiaid ning end „kuumaks kütta”. Inimene võib lamada üksi magamistoas ja lihtsalt unistada. Seda tehes aktiveerime me ajuripatsit tootma seksihormoone, mis jõuavad vereringe abil kehasse, tekitades erektsiooni või muutes tupe niiskeks. Üksnes meie kujutlusvõime võib panna ajuripatsi seksihormoone tootma. Kas pole hämmastav? Kui ma nooruk olin, ei mõelnud ma sellele kunagi – võtsin seda kui enesestmõistetavat asja. Kuid tegelikult on see hämmastav ning depressiooni kontekstis on tõepoolest oluline mõista, mil moel meie mõtted ja kujutluspildid suudavad mõjutada meie hormoone.
Teadlike negatiivsete mõtete jõu näitamiseks kujutlegem järgmist hüpoteetilist olukorda. Oletame, et sa lebad reede õhtul soojas vannis, lõõgastudes ja plaanides rahulikku ning meeldivat nädalavahetust. Siis tuleb sulle äkki meelde, et sa pidid päeval minema ühele tähtsale koosolekule, kus pidi kõne alla võetama sinu tööväljavaated. Sel hetkel võid sa minna üle keha kuumaks, erutuda, sattuda ärevusse ning tunda enda vastu meelepaha. Pinges olek võib kesta terve nädalavahetuse, ning sa küsid endalt pidevalt: „Kuidas ma küll võisin selle ära unustada?” Seni, kuni koosolek sul meeles polnud ja teadlikule mõttetasandile ei jõudnud, ei tundnud sa häiritust ega ärevust. Järelikult on meie teadlikud mõtted ja mälestused jõuliselt seotud meie tunnete ja meeleoludega. Kui jääd hauduma mõtteid sellest, millist kahju sinu koosolekult puudumine võis su ametialastele väljavaadetele teha, satud suuremasse stressi kui siis, kui võtad telefoni, selgitad olukorda oma ülemusele ning otsustad, et tegelikult ei juhtunudki midagi nii hullu. Kas näed, kuidas teadlikud mõtted sündmuse kohta ning see, kuidas me sellega toime tuleme, on vastastikuses seoses organismi stressireaktsioonidega?
See, et meie mõtted, kujutluspildid, mälestused ja toimetulekupüüdlused suudavad stimuleerida meie emotsionaalseid