Võit depressiooni üle. Paul Gilbert

rääkida. Mis kõige olulisem – ära eelda, et sinuga on midagi valesti, kui sa soovid rohkem isiklikku ruumi, või et midagi on ilmtingimata valesti sinu lähisuhetes. Paarisuhe võib aeg-ajalt muutuda klaustrofoobiliseks. Kui sa tead, et sul on lähisuhtes piisavalt isiklikku ruumi, võib see aidata vähendada võimalikku käegalöömist ja pärssida vajadust sellisest olukorrast põgeneda.

       Oma piiride tunnetamine

      Paljud minu patsiendid on end ületöötamisega ära kurnanud ega ole suutnud neile esitatud nõudmistega toime tulla. Nad märkasid, et asjad ei lähe plaanipäraselt, ning mattusid masendusse, tundsid oma saamatuse ja ebaõnnestumiste tõttu häbi ning leidsid end peagi depressioonist. Kuid depressioonis inimesed on tõelised võitlejad. Olen haruharva näinud depressioonis inimesi, kes panevad jalad seinale, naudivad mittemidagitegemist ja tunnetavad oma piire. Mõnikord on see probleem seotud perfektsionismiga (vt 18. peatükk). Mõiste, mida mõned professionaalid kasutavad, on läbipõlemine, mis tähendab, et inimene on end täiesti tühjaks pigistanud ja jõudnud äärmise kurnatuse seisundisse. Läbipõlemine võib mõnel inimesel olla depressiooni vallandajaks. Ükskõik, kas sa oled lapsevanem, kes rabeleb kodusel rindel lastekasvatamisega, või edukas karjääriinimene, kes püüab toime tulla töö poolt esitatavate suurte nõudmistega – püüa sisemuses mõista, et sinul, nagu kõigil teistelgi inimestel, on piirid, mille ulatuses sa suudad tööd teha.

      Püüa mõelda, milliste meetoditega oleks võimalik end kurnatusest välja tuua, kuid mis kõige olulisem, ära kritiseeri ennast selle eest, et tunned end läbipõlenuna. Ole enda vastu aus, aktsepteeri oma seisundit ja mõtle, millistest sammudest võiks abi olla. Kas sinu elus on piisavalt positiivseid asju? Kas on võimalik teha midagi, et neid veel rohkem oleks? Kas sa saad teistele rääkida, mida tunned, ja neilt abi paluda? Läbipõlemine võib toimuda ka siis, kui me pole endale jätnud piisavalt isiklikku ruumi. Näiteks noored arstid võivad sattuda masendusse, sest nad pole suutnud (või pole süsteem neil võimaldanud) luua piisavalt isiklikku ruumi ning võivad kannatada ületöötamise all, mis toob lõpuks kaasa läbipõlemise.

      Selles suhtes on kõik inimesed erinevad. Kuigi tundub, et mõni inimene suudab hakkama saada kõigega ja toime tulla iga ettevõtmisega (ning tekitada meis tunde, et meiegi peaksime seda ju suutma), ei tähenda see, et nii on ka teistega. Piirid on isiklikud asjad, mis varieeruvad inimeste lõikes ning võivad eri ajaperioodidel ja olukordades olla täiesti erinevad.

       Toimetulek unehäiretega

      Inimeste ööune vajadused ja uinumisvõime on erinevad. Minu tütar ja ma ise pole kunagi olnud eriti head magajad, seevastu mu naine ja poeg võivad uinuda peaaegu igas kohas. Peale selle muutuvad uinumiskergus ja inimese unevajadus vanuse kasvades, mistõttu iga inimese uneskeem on täiesti individuaalne. Ära muretse, kui sa ei saa enda arvates piisavalt magada. Margaret Thatcher magas ainult neli tundi ööpäevas! Uneprobleemid võivad avalduda mitmel kujul. Mõnel inimesel on raske uinuda, teised ärkavad, olles maganud kõigest tund või paar, kolmandad virguvad hommikul koos koiduga ning on ka neid, kelle uni on äärmiselt kerge.

      Suhtu magamisse kui veel ühte kombesse, mis vajab muutmist. Abi võib olla enne voodisseminekut joodud soojast, piima sisaldavast joogist. Kanna hoolt selle eest, et voodi oleks mugav ja tuba hästi õhutatud. Planeeri magamaminek õigele ajale. Ära tee seda, mida mina teha tavatsesin – töötasin hiliste öötundideni ja siis leidsin, et ei suuda uinuda, sest mu pea sumises asjadest, mille kallal olin just töötanud. Ööund planeerides mõtle pool tundi kuni tund enne voodisseminekut lõõgastavatest asjadest (ja püüa lõõgastuda). Kuula rahulikku, lõõgastavat muusikat ja/või tee lõõgastusharjutusi. Kui võimalik, loe raamatut, mis mõtte mujale viib (kuid mitte sellist, mis mõjub hirmutavalt või haarab oma valdusse kogu teadvuse). Kui võimalik, palu partneril teha endale lõdvestav massaaž. Tee päeva jooksul midagi füüsilist.

      Asjade seas, mida tuleks vältida, on ka alkohol. Dringi (või kahe) joomine võib tunduda abistav, kuid enamasti see nii ei ole. Alkohol toob rahutu une ja võib põhjustada varast ärkamist koos kergete (mida suurem alkoholikogus, seda rängemate) pohmelusnähtudega. Kui vähegi võimalik, loobu ka päevastest uinakutest. Kui mina pärastlõunal kauem kui veerand tundi tukastan, võib juhtuda, et õhtul ei taha uni kuidagi tulla. Kui oled varane ärkaja, tõuse üles, ära jää niisama voodisse lebama ja mõttes oma probleeme heietama. Kuna ma ise olen suhteliselt kehva unega, kasutan varast ärkamist selleks, et istuda laua taha ja hakata tööle. Muidugi tekib mul aeg-ajalt päeva jooksul väsimus, kuid olen hakanud seda aktsepteerima kui osa oma stiilist. Kui sinu ööuni on äärmiselt häiritud, võid abi saada antidepressantidest (vt allpool). Mõned inimesed on leidnud, et väga tujutõstvalt võib mõjuda, kui olla kogu öö magamata ja hoiduda järgmiselgi päeval uinakust. Sellegipoolest on parem teha niisuguseid eksperimente arstliku järelevalve all. Raamatukauplustes on müügil mitmesuguseid eneseabijuhendeid, kuidas uneprobleemidest üle saada.