Mõne järgmise aasta jooksul leidis Beck, et ta suutis tuvastada sarnased ja üsnagi prognoositavad mõttemudelid peaaegu kõikidel oma patsientidel. Esmakordselt taipas ta, et sisenes oma patsientide teadvusse ning hakkas maailma nägema nii, nagu nemad seda kogesid. See polnud tal varem õnnestunud kõigi psühhoanalüütikuna töötatud aastate jooksul. Sellest perspektiivist lähtus Beck edasisel tegutsemisel, arendades välja kognitiivteraapia põhialused.
Psühhoanalüüsiga võrreldes tundub kognitiivteraapia kahtlemata palju lihtsam, kuid me ei tohiks seetõttu järeldada, nagu oleks see ka vähem põhjalik. Psühhoanalüüsi rajajate läbikukkumine seisnes selles, et nad ei tunnistanud psüühikahäire olemasolu puhul inimest valdavate mõtete tõelist tähendust. Kui see tähendus Aaron Beckile ja teistele temasarnastele terapeutidele kohale jõudis, muutusid psüühikahäired tunduvalt mõistetavamaks ja seetõttu lihtsamaks, kuid see oli elegantse teadusliku hüpoteesi lihtsus, mis selgitab tõsiasju sügavamalt ja täpsemini. Kognitiivteraapia rajamisest tulenevat tohutut muutust pole võimalik ülehinnata. Nüüd on võimalik inimestele sirgjooneliselt ja veenvalt selgitada, mis on valesti, võimaldades neil samal ajal säilitada optimismi, et nende probleemid lahenevad. Lõpuks ometi on meil olemas niisugune kõneteraapia, mis tõesti annab tulemusi.
Professor Gavin Andrews määratles ajakirjas „British Journal of Psychiatry” ilmunud ülevaates kognitiivteraapia kui „valikulise teraapiavõimaluse” generaliseerunud ärevushäire sundmõtete ja depressiooni korral. Peale selle on kognitiivteraapia osutunud tõhusaks ka söömishäirete, paanikahäirete ja koguni abielu- ja seksuaalprobleemide ravis, kroonilise valu sündroomi ning paljude lapsepõlvest pärit meeleoluhäirete korral. Kognitiivteraapia panus inimese kannatuste leevendamisse on märkimisväärne.
Sissejuhatus
Kahe viimase kümnendi jooksul on psühholoogilise ravi vallas toimunud teatud laadi revolutsioon. Freud ja tema järgijad mõjutasid oluliselt psühhoteraapia kontseptsiooni ning möödunud sajandi esimesel poolel domineerisid valdkonnas psühhoanalüüs ning psühhodünaamiline psühhoteraapia. Seega pakuti abivajajatele peamiselt pikaajalisi teraapiameetodeid, mille eesmärk oli tuua päevavalgele isiklike probleemide lapsepõlves peituvad juured – jutt on muidugi nendest abivajajatest, kelle varaline seisund seda võimaldas. Mõned ühiskondliku süümega tervishoiupraktikud tegid katset seda ravivormi modifitseerida (pakkudes näiteks lühiajalist teraapiat või rühmateraapiat), kuid nõudlus abi järele oli nii suur, et sedalaadi katsete mõju jäi väheseks. Pealegi, kuna niisuguste inimeste haiguslugusid, kes on veendunud, et psühhoteraapia neid aitas, võib leida palju, ilmutasid selle ravivormi praktiseerijad tähelepanuväärselt vähest huvi demonstreerida, et see, mida nad oma patsientidele pakkusid, tõi inimestele tõepoolest kasu.
Vastureaktsioonina psühhodünaamiliste teraapiate eksklusiivsusele ja selle ravivormi kasuteguri nappidele tõenditele arendati 1950. ja 1960. aastatel välja kogum tehnikaid, millele anti avar ühisnimetus „käitumisteraapia”. Nendel tehnikatel oli kaks peamist ühistunnust. Esiteks, nende eesmärk oli kõrvaldada sümptomid (näiteks ärevus), tegeledes sümptomite endi, mitte aga nende sügaval pesitsevate ajalooliste põhjustega. Teiseks olid need tehnikad nõrgalt seotud teabega, mida laborites töötavad psühholoogid said õppimise mehhanismide kohta ning mis olid formuleeritud katseliselt tõestatavatel tingimustel. Tõepoolest, käitumisteraapia praktiseerijad olid pühendunud tõestatud väärtusega tehnikate viljelemisele või halvemal juhul teraapia niisugusele vormile, mida oli potentsiaalselt võimalik testida. Valdkond, kus need tehnikad kõige väärtuslikumaks osutusid, oli ärevushäirete, eriti lihtfoobiate (näiteks loomade- või kõrgusekartus) ning agorafoobia ravi – mõlemad on seisundid, mis alluvad konventsionaalsetele psühhoteraapia meetoditele teadaolevalt halvasti.
Pärast käitumisteraapia kasutuselevõtmisega kaasnevat esmast entusiasmipuhangut hakkas maad võtma rahulolematus. Põhjuseid oli mitu, neist üks olulisemaid tõsiasi, et käitumisteraapia ei tegelenud inimese sisemiste mõtetega, millel oli patsientide kogetavas piinades ometi silmanähtavalt keskne koht. Selles kontekstis tõi fakt, et käitumisteraapia osutus depressiooni ravimisel küündimatuks, esile vajaduse suurema vigade paranduse järele. 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses töötati välja spetsiaalselt depressiooni leevendamiseks mõeldud teraapiavorm, mida hakati nimetama kognitiivteraapiaks. Selle valdkonna teerajaja oli Ameerika psühhiaater, professor Aaron T. Beck, kes lõi depressiooniteooria, mis rõhutas inimeste depressiivsete mõttemudelite olulisust. Dr Beck määratles täpselt ka uue teraapiavormi. Pole liialdus öelda, et dr Becki töö on muutnud psühhoteraapia olemust mitte üksnes depressiooni, vaid ka paljude teiste psühholoogiliste probleemide lõikes.
Viimastel aastatel on Becki tutvustatud kognitiivsed tehnikad sulanud ühte käitumisterapeutide poolt varem välja töötatud tehnikatega, moodustades teoreetilise ja praktilise mudeli, mida on hakatud nimetama kognitiiv-käitumuslikuks teraapiaks. On kaks peamist põhjust, miks see ravivorm on pälvinud psühhoteraapia vallas nii suure tähtsuse. Esiteks – depressiooni kognitiivteraapia, nagu Beck seda algselt kirjeldas ja nagu tema järeltulijad selle välja töötasid, on allutatud kõige rangematele teaduslikele testidele ning on leitud, et see on olnud märkimisväärselt paljude depressioonijuhtumite teraapias äärmiselt tulemuslik. Lisaks sellele, et kognitiivteraapia on osutunud sama tõhusaks kui parimad alternatiivsed ravimeetodid (välja arvatud kõige tõsisematel juhtudel, kus on tarvis medikamentoosset ravi), on mõned uurimused tõestanud, et kognitiivteraapia abil edukalt terveks ravitud inimeste puhul on hilisemad depressiooni tagasilangused hoopis vähem tõenäolised kui neil, keda raviti edukalt muude ravivormide abil (näiteks antidepressandid). Teiseks – on saanud täiesti selgeks, et teatud spetsiifilised mõttemudelid omavad seost paljude psühholoogiliste probleemidega ning ravimeetodid, mis tegelevad nende mõttemudelite muutmisega, on äärmiselt tõhusad. Seega on eriomane kognitiiv-käitumuslik teraapia välja töötatud ärevushäirete raviks (näiteks paanikahäire), lihtfoobiate ja sotsiaalfoobia, obsessiv-komplusiivse häire ning hüpohondria (liialdatud mure tervise pärast), aga ka muude seisundite raviks, nagu näiteks hasartmängurlus, alkoholi- ja narkootikumisõltuvus ning toitumishäired, nagu näiteks buliimia ja anoreksia. Tõepoolest, kognitiiv-käitumusliku teraapia rakendusvaldkond on lai, ulatudes psüühikahäirete kitsastest kategooriatest palju kaugemale. Neid on tulemuslikult kasutatud näiteks madala enesehinnanguga inimeste ja abieluraskustes inimeste aitamiseks.
Teatud eluperioodil kannatab depressiooni all peaaegu 10 % kogu planeedi elanikkonnast ning enam kui 10 % kogeb üht või teist laadi ärevushäiret. Paljudel on mitmesuguseid erineva olemusega psühholoogilisi probleeme ning isiklikke raskusi. Seetõttu on äärmiselt oluline töötada välja tõestatud efektiivsusega ravimeetodid. Kuid isegi siis, kui teraapiate arsenal on tõhus ja terviklik, jääb ikkagi alles suur probleem – teraapias osalemine on kulukas ning kõik ressursid ei ole igal pool kättesaadavad. Kuigi paljud inimesed tulevad toime, aidates end ise, on inimesele omane kalduvus muuta oma hetkeenesetunne paremaks, tehes just neid asju, mis probleemi põlistavad või koguni süvendavad. Näiteks agorafoobia all kannatav inimene püsib kodus, et ennetada võimalust paanikahäire tekkeks ning buliimiat põdev inimene väldib võimalikult kõiki paksuks tegevaid toiduaineid. Kuigi niisugused strateegiad võivad ägedat kriisi mõningal määral leevendada, jääb seda põhjustanud probleem ometi puutumata ning tulevaste raskustega tegelemisel ei ole neist tegelikku abil.
Niisiis võime rääkida kaksikprobleemist – kuigi patsientide aitamiseks on välja töötatud tõhusad ravimeetodid, ei ole need laialdaselt kättesaadavad ning kui inimesed püüavad end ise aidata, muudab see probleemi sageli hullemaks. Viimastel aastatel on nendele raskustele vastu astunud kognitiiv-käitumusliku teraapia terapeutide