Kuid tuli välja, et võrreldes tänase alandusega ei olnud need korrad midagi.
Ta teritas parasjagu žiletiga pliiatsit, kui Zuzana veidral lämbuval häälel pahvatas: „Issand jumal, Karou!”
Ning isegi enne ülesvaatamist teadis ta juba.
Paljastaks, oli ta öelnud. Oh, kui kaval. Karou tõstis pilgu pliiatsilt ja vaatas otsa Kazile, kes profesorka Fiala kõrval seisis. Poiss oli paljajalu ja hommikumantlis ning tema õlgadeni kuldsed kiharad, mis minuti eest olid tuulte sasida ja sädelevaid lumehelbeid täis, olid nüüd hobusesabaks kokku köidetud. Tema näojoontes segunesid suurepärasel kombel slaavi inglid ja pehme sensuaalsus: põsesarnad, mis oleksid võinud pärineda teemandilõikaja töölaualt ja huuled, mis tekitasid tahtmise neid puudutada, et katsuda, kas need on nagu samet. Mida nad Karou teadmiste kohaselt olid ka. Totakad huuled.
Ruumis sosistati. Uus modell, jeerum küll, imeilus…
Üks sosin kostis lõikavalt üle teiste: „Kas see pole mitte Karou kallim?”
Endine, tahtis ta nähvata. Täielikult endine.
„On vist jah. Vaata teda…”
Karou vaatas teda tõepoolest, oma arust läbitungimatult rahulikul ilmel. Ära punasta, andis ta endale käsu. Ära mitte mingil juhul punasta. Kaz vaatas talle vastu, põses naerulohk, silmad lõõgastunud ja lõbusad. Ning kui Kaz oli kindel, et on tabanud Karou pilgu, oli tal isegi nii palju jultumust, et talle silma teha.
Karou ümber tõusis itsituste puhang.
„Ahh, igavene vastik värdjas…” hingas Zuzana.
Kaz astus modellidele mõeldud poodiumile. Ta vallandas vöö ja vaatas Karoule otsa; libistas hommikumantli üle õlgade ja vaatas ikka Karoule otsa. Ning siis seisis Karou endine kallim terve klassi ees, kaunis kui südamelöök ning alasti kui Taavet. Ning tema rinnal, otse südame kohal, ilutses uus tätoveering.
See oli keerukalt maalitud K-täht.
Kostis veel rohkem itsitamist. Õpilased ei teadnud enam, keda vaadata, kas Karoud või Kazimiri ning heitsid neile kordamööda pilke ja ootasid draama puhkemist. „Vaikust!” käsutas profesorka Fiala vihaselt ja plaksutas käsi kuni naer summutati. Ning siis Karou punastas. Ta ei suutnud seda tagasi hoida. Kõigepealt hakkasid hõõguma rind ja kael ning siis nägu. Kaz hoidis oma pilku kogu aja temal ning põselohk süvenes rahulolust, kui ta Karou ärritust nägi.
„Minutised poosid palun, Kazimir,” ütles Fiala.
Kaz võttis esimese poosi. See oli hoogne, nagu minutised poosid olema peavadki – käänatud torso, pingul musklid, jäsemed väljasirutatud, et liikumist matkida. Nende soojendussketšide eesmärk oligi harjutada vaba käega liikumise paberile panemist ning Kaz kasutas ära võimaluse iseendaga eputada. Karoule tundus, et pliiatsisahinat eriti palju ei kosta. Kas teised tüdrukud klassis samuti vahivad? Sama totakalt kui tema?
Ta langetas pea, võttis terava pliiatsi kätte, mõeldes ise samal ajal ka pliiatsiteraviku teistele kasutusviisidele, mida ta hea meelega rakendanud oleks, ning hakkas visandiga pihta. Kiired kerged pliiatsitõmbed ja kõik joonistused samale paberilehele; ja kõik figuurid üksteise peal, justkui oleks ta tantsu illustreerinud.
Kaz liikus graatsiliselt. Ta vaatas piisavalt palju peeglisse ja teadis seega, kuidas oma keha kaudu mõjule pääseda. See oli tema instrument, oleks ta ise öelnud. Ühes häälega on keha näitleja instrument. Kuigi jah, Kaz oli laisk näitleja, just seetõttu ajaski ta läbi ainult tondituuride ja juhuslike ülesastumistega madalaeelarvelistes Fausti-lavastustes. Kuid kunstimodellina oli ta suurepärane ning Karou teadis seda väga hästi, sest oli teda palju kordi varemgi joonistanud.
Esimesest korrast peale, kui Karou nägi Kazi keha, ütleme siis nii, et paljastatuna, oli see meenutanud talle Michelangelot. Erinevalt teistest renessansiaegsetest kunstnikest, kes eelistasid kõhnu ja kurnatud modelle, eelistas Michelangelo jõudu, ta joonistas laiaõlgseid kiviraidureid ja kuidagi õnnestus tal kujutada neid ühel ajal nii kehaliste kui ka elegantsetena. Just selline Kaz oligi: kehaline ja elegantne.
Ja petturlik. Ja eneseimetleja. Ja ausalt öeldes üsna rumal.
„Karou!” Briti tüdruk Helen sosistas teravalt ja püüdis Karou tähelepanu köita. „Kas see on tema?”
Karou ei teinud temast väljagi. Ta joonistas ja tegi näo, et kõik on kõige paremas korras. Lihtsalt järjekordne koolipäev. Ning mis siis sellest, kui modellil on jultunud põselohuke ning ta keeldub pilku Karoult pööramast? Ta eiras seda nii kuis jaksas.
Kui kell helises, korjas Kaz rahulikult oma hõlsti üles ja pani selle selga. Karou lootis, et Kaz ei taipa, et tal on lubatud mööda stuudiot vabalt ringi liikuda. Jää sinna, kus sa oled, sundis Karou teda mõttes. Kuid seda Kaz ei teinud. Ta lonkis otsejoones Karou juurde.
„Tere, lollpea,” ütles Zuzana. „Oled sina alles meil tagasihoidlik.”
Sellele tähelepanu pööramata küsis Kaz hoopis Karou käest: „Kas mu uus tätokas meeldib sulle?”
Õpilased tõusid konte sirutama, kuid selle asemel, et tualetti suitsetama kaduda, jäid nad justkui juhuslikult kuuldekaugusele asjatama.
„Muidugi,” ütles Karou kergelt tasasel häälel. „K nagu Kazimir, eks ole?”
„Oled sina alles naljatilk. Sa tead väga hästi, mida see tähendab.”
„Noh,” võttis Karou mõtleja poosi, „Ma tean, et on olemas ainult üks inimene, keda sa tõeliselt armastad, ning tema nimi algab küll k-ga. Aga minu arust sobiks üks teine koht selle tätoka jaoks hoopis paremini kui südame piirkond.” Ta võttis pliiatsi ja oma viimase visandi ning kandis Kazi klassitsistlikule tagumikule K-tähe.
Zuzana naeris ning Kaz surus hambad kokku. Nagu enamik tühiseid inimesi ei kannatanud ka tema narrimist. „Mina ei ole siin ainus tätoveeringuga, või mis, Karou?” küsis ta. Ta vaatas Zuzana poole: „Kas ta on sulle seda näidanud?”
Zuzana saatis Karou poole kahtlustava kulmukortsutuse.
„Ma ei tea, millisest sa räägid,” valetas Karou rahulikult. „Mul on palju tätokaid.” Oma sõnade kinnituseks ei näidanud ta ei sõnu „tõsi” ja „lugu” ega madu, mis ümber ta pahkluu rõngas oli, ega ka teisi varjatud kunstiteoseid. Selle asemel tõstis ta käed üles peopesad väljapool. Kummagi peopesa keskel oli sügavsinise tindiga maalitud silm, mis muutis tema käed hamsadeks, käekujulisteks Põhja-Aafrika päritolu iidseteks amulettideks, mis kaitsevad kurja silma vastu. Peopesatätokad on kurikuulsad selle poolest, et kuluvad ruttu, kuid Karou omadega nii ei olnud. Temal olid need silmad olnud sama kaua, kui ta mäletas; nii palju, kui tema nende päritolust teadis, oleks ta sama hästi võinud nendega ka sündida.
„Mitte need,” ütles Kaz. „Ma mõtlen seda Kazimiri, otse südame kohal.”
„Sellist mul küll ei ole.” Karou tegi üllatunud näo ja avas kampsuni paar ülemist nööpi. Selle all kandis ta veel särki, mille kaelust ta mõne sentimeetri võrra alla poole tõmbas ja näitas, et tema rinnal ei olnud mitte mingit tätoveeringut. Nahk oli seal valge kui piim.
Kaz pilgutas silmi. „Mida? Kuidas sa…?”
„Tule.” Zuzana krabas Karou käe ja tõmbas ta eemale. Nad tegid endale molbertite vahel teed, kõigi uudishimust põlevad pilgud neile pööratud.
„Karou, kas te läksite lahku?” sosistas Helen inglise keeles, kuid Zuzana sundis ta käskiva käeliigutusega vaikima ja vedas Karou stuudiost välja otsejoones tüdrukute tualettruumi. Seal küsis ta, kulm endiselt kortsus: „Mida kuradit?”
„Mis mõttes?”
„Mis mõttes? Sa praktiliselt välgutasid sellele tüübile oma rindu.”
„No kuule. Ma ei välgutanud midagi.”
„Mida iganes. Mida see veel tähendab – tätokas südame kohal?”
„Ma