See kõik oli meeletult õudne.
Ingel oli ta nüüd nurka ajanud ja nad mõlemad teadsid, et Karou ei pääse kuhugi. Ta tajus ähmaselt imetlust ja hirmu väljendavaid hüüdeid tänavalt ja akendelt, kuid kogu tema tähelepanu oli inglil. Mida see üldse tähendas, ingel? Mida oli Izîl öelnud? Seeravid on siin.
Ta oli seda sõna varem kuulnud, seeravid olid justkui mingit kõrgemat sorti inglid, vähemalt kristlike müütide kohaselt, mille vastu Brimstone tundis suurt põlgust, nagu üldse religiooni vastu. „Inimesed on aegade jooksul saanud asjadele vaid põgusaid pilke heita,” oli ta öelnud. „Piisavalt, et ülejäänu välja mõelda. See on nagu muinasjuttudest koosnev lapitekk, killuke tõtt siin ja teine seal.”
„Aga kuidas siis päriselt asjad on,” oli Karou teada tahtnud.
„Kui sa saad selle tappa või kui see saab tappa sinu, on see päriselt.”
Selle definitsiooni järgi oli see ingel küll päriselt olemas.
Ta tõstis oma mõõga ja Karou lihtsalt vaatas, kuidas ta seda teeb, tema tähelepanu hetkeks pööratud mustadele juttidele, mis olid tätoveeritud ingli sõrmedele, korraks tundusid need tuttavad, aga siis jällegi mitte, tundmus oli läinud kohe, kui ta selle peale mõtles – ning siis vaatas ta lihtsalt üles oma tapjale otsa ja mõtles tuimalt, et miks. Tundus võimatu, et see võiks olla tema elu viimane hetk. Ta keeras pea viltu, otsides ingli näojoontest meeleheitlikult mingit märki… hingest… ning siis ta nägigi seda.
Ingel kõhkles. Ainult sekundi murdosaks libises tema mask kõrvale, kuid Karou nägi korraks kaastundevirvendust, tundevärinat, mis pehmendas tema rangeid ja naeruväärselt ideaalseid näojooni. Tema lõuapärad polnud enam nii tugevasti kokku surutud, huuled vajusid paokile ja kulm läks hetkelises segadushoos kortsu.
Samal hetkel sai Karou teadlikuks pulsilöökidest oma peopesades, need olid sundinud ta käsi rusikasse tõmbama, kui ta inglit esimest korda nägi. Pekslemine kestis, summutatud energia, ja Karou oli surmkindel, et see tuleb tätoveeringutest. Tal tuli tahtmine käed üles tõsta ning nii ta tegigi, mitte lömitavas allaandmises, vaid peopesad julgelt väljapoole keeratud, ühes silmamaalingutega, mida ta oli kandnud kogu oma elu, teadmata isegi, mispärast.
Ning midagi juhtus.
See oli nagu plahvatus – terav sissetõmme, õhk kisti tihedasti kokku ja lasti siis hooga lahti. Kõik toimus vaikselt ja valguseta, ammuli sui vahtivate pealtvaatajate jaoks ei olnudki see midagi, lihtsalt üks tüdruk tõstis käed oles, kuid Karou tundis seda ning samuti tundis seda ingel. Tema silmad läksid pärani äratundmises ja hetk hiljem lennutati ta selg ees kohutava jõuga vastu seina ligikaudu seitsme meetri kaugusel. Ta varises maapinnale, tiivad längus, mõõk lõdvalt käes. Karou ajas end jalgele.
Ingel ei liigutanud.
Karou pööras ringi ja kihutas minema. Mis iganes ka ei olnud juhtunud, sellele oli järgnenud vaikus, mis jälitas teda. Karou kuulis vaid omaenda hingamist, see oli veidralt võimendunud, justkui ta viibiks kusagil tunnelis. Ta võttis kiirustades kurvi ja libises kannal, et mitte kokku põrgata ühe eesliga, kes seisis kangekaelselt keset tänavat. Värav juba paistis, tavaline uks teiste tavaliste uste reas, kuid midagi oli nüüd selle juures teisiti. Puidu sisse oli põletatud suur must käejälg.
Karou tormas ukse juurde ja tagus seda hullunult rusikatega, nii meeletult ei olnud ta iial ühegi värava taga käitunud. „Issa!” karjus ta. „Lase mind sisse!”
Pikk, kohutav hetk. Karou vaatas üle õla tagasi ja siis läks uks viimaks lahti.
Ta hakkas edasi trügima, kuid tõi siis kuuldavale lämbuva karjatuse. Esikus ei seisnud mitte Issa, vaid üks luuaga Maroko naine. Oh ei. Naise silmad ahenesid ja ta avas suu, et pragama pista, kuid Karou ei jäänud seda ootama. Ta lükkas naise uuesti sisse tagasi ja virutas ukse kinni, jäädes ise välja. Meeleheitlikult koputas ta uuesti: „Issa!”
Ta kuulis naise karjumist ja tundis, kuidas too ust lahti lükata üritab. Karou vandus ja hoidis ust kinni. Kui uks oli lahti, ei saanud värava võluvägi ühendust. Ta kisendas araabia keeles: „Mine ukse juurest eemale!”
Karou vaatas üle õla. Tänaval toimus liikumine, viibutati käsivarsi ja rahvas karjus. Eesel seisis ükskõikse olekuga. Ei mingit inglit. Kas Karou oli ta tapnud? Ei. Oli mis oli, Karou teadis, et surnud see ingel ei olnud. Ta tuleb.
Karou kolkis uuesti vastu ust: „Issa, Brimstone, palun!”
Ei midagi peale vihase araabiakeelse kõne. Karou hoidis ust jalaga kinni ja jätkas tagumist: „Issa! Ta tapab mu ära! Issa! Lase mind sisse!”
Miks neil küll nii kaua aega läheb? Sekundid kõlkusid nagu soovinöpsid niidi otsas ja haihtusid ükshaaval. Uks hüppas tema jala vastas, keegi üritas seda jõuga avada – äkki on see Issa? – ning siis tundis ta kuumapuhangut oma selja taga. Sellel korral Karou ei kõhelnud, vaid pööras ringi, surus selja vastu ust ja hoidis seda kinni, ning tõstis käed, et tema tätoveeringud võiksid näha. Nüüd plahvatust ei järgnenud, aga energiavoog oli nii tugev, et tõstis tema juuksed õhku nagu Meduusa maod.
Ingel lähenes talle, pea langetatud, nii et ta sai Karoule oma leegitsevate silmadega otsa vaadata. Ta liikumine oli raskendatud, justkui vastu tuult. See sama jõud Karou tätoveeringutest, mis olid ta vastu seina paisanud, takistas teda nüüd, kuid ei peatanud. Tema käed olid rusikasse surutuna külgedel ja tema nägu oli metsik, valmis valu kannatama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.