Sel hetkel, kui ma endalt seda küsisin, kerkis minu pea kohal laiuvast pimedusest nähtavale midagi uut – midagi, mis polnud nii külm, surnud või pime, vaid hoopis kõigi nende vastand. Isegi kui ma tegeleks kogu oma ülejäänud elu sellega, et prooviksin seda sõnadesse panna, ei suudaks ma vääriliselt kirjeldada seda objekti, mis mulle lähenes – ma ei suudaks isegi ligilähedaselt edasi anda selle ilu.
Aga ma proovin sellegipoolest.
6. ANKUR, MIS HOIAB ELU KÜLJES
Phyllis keeras haigla parklasse umbes 01.00 paiku, kaks tundi hiljem kui Eben IV. Kui ta minu palatisse jõudis, leidis ta minu voodi kõrvalt Eben IV, kes oma lõua all kramplikult haigla patja pigistas, et ärkvel püsida.
„Ema on Bondiga kodus,“ ütles Eben toonil, mis oli samaaegselt väsinud ja pinges, kuid ometi õnnelik tädi nägemise üle.
Phyllis ütles Ebenile, et ta peab koju minema, sest kui ta pärast pikka autosõitu Delaware’ist siia öö otsa üleval on, pole homme temast kellelegi kasu, teiste hulgas ka isale. Ta helistas koju Holleyle ja Jeanile ning ütles neile, et Eben IV tuleb varsti koju, kuid tema ise jääb ööseks minu palatisse.
„Mine koju ema, tädi ja venna juurde,“ ütles ta Ebenile, kui oli toru hargile pannud. „Neil on sind vaja. Sinu isa ja mina oleme siinsamas, kui sa hommikul tagasi tuled.“
Eben IV vaatas mind – läbipaistvat plastikust hingamistoru, mis läbi mu parema ninasõõrme hingetorusse jooksis; minu kitsaid juba pragunevaid huuli, suletud silmi ja longus näolihaseid.
Phyllis luges tema mõtteid.
„Mine koju, Eben. Proovi mitte muretseda. Sinu isa on endiselt meiega ja ma ei kavatse tal minna lasta.“ Phyllis kõndis minu voodi juurde, võttis mu käe enda kätte ning hakkas seda masseerima. Kaaslasteks vaid masinad ja valveõde, kes iga tunni tagant mu näitajaid kontrollimas käis, veetis Phyllis terve öö minu kätt hoides, sest ta teadis, et side, mida ta säilitada püüdis, mängis eluliselt tähtsat rolli, et mind sellest olukorrast välja aidata.
Sageli öeldakse, et Ameerika lõunaosariiklaste perekesksus on üks suur klišee, kuid nagu paljud klišeed, on ka sellel oma tõepõhi all. Üks esimesi asju, mida ma põhjaosariiklaste kohta avastasin, kui ma 1988. aastal Harvardisse kolisin, oli see, et nad on mõnevõrra häbelikumad väljendamaks seda, mida paljud lõunaosariiklased iseenesestmõistetavaks peavad: sinu pere on see, kes sa ise oled.
Minu enda elus on suhted perega – vanemate, õdede ning hiljem Holley, Eben IV ja Bondiga – alati olnud minu jaoks elutähtsa stabiilsuse ja tugevuse allikad ja seda eriti viimaste aastate jooksul. Ma teadsin, et võisin oma pere vankumatu toetuse peale alati kindel olla selles maailmas, kus seda sageli vajaka jääb, nii põhjas kui lõunas.
Ma külastasin Holley ja lastega vahel episkopaalset kirikut. Ometi, kui tõele au anda, asusin ma kõigest sammukese kõrgemal pühadeaegsetest kirikukülastajatest (need, kelle varju kiriku uksel näeb vaid jõulude ja lihavõtete aegu). Ma julgustasin oma poisse õhtuti palvetama, kuid ometi ei olnud ma ise kodus eriline vaimne juht. Ma polnud kunagi suutnud vaigistada oma kahtlusi selle suhtes, kuidas see kõik tegelikult võimalik on. Ma kasvasin üles, soovides Jumalasse, taevariiki ja hauatagusesse ellu uskuda, kuid kümned aastad teaduslikus neurokirurgia maailmas olid pannud mu nende olemasolus sügavalt kahtlema. Kaasaegne neuroteadus väidab, et aju kutsub esile teadvuse – mõistuse, hinge, vaimu või ükskõik kuidas seda nähtamatut ja immateriaalset osa nimetada, mis teeb meist need, kes me oleme – ning ma ei kahelnud selle väite tõesuses.
Nagu enamik tervishoiutöötajaid, kes igapäevaselt surevate inimeste ning nende peredega otseselt kokku puutuvad, olin ma aastate jooksul kuulnud ja olnud tunnistajaks mitmetele sõnulseletamatutele seikadele. Ma olin need „mõistetamatuks“ lahterdanud ja sinnapaika jätnud, olles kindel, et kõikidele nendele juhtumitele leidus tegelikult üks või teine praktiline selgitus.
Asi polnud selles, et mul oleks midagi üleloomulike uskumuste vastu olnud. Arstina, kes nägi igapäevaselt uskumatuid füüsilisi ja emotsionaalseid kannatusi, ei soovinud ma mitte mingil juhul kellelegi keelata seda lohutust ja lootust, mida usk pakub. Kui aus olla, siis oleksin ma hea meelega ka ise selle hüvesid nautinud.
Aga mida vanemaks ma sain, seda ebatõenäolisem see tundus. Samamoodi nagu ookean neelab endasse randa, õõnestas teaduslik maailmapilt tasa, kuid targu minu võimet millessegi suuremasse uskuda. Teadus näis pakkuvat katkematut tõendusmaterjalide voogu, mis vähendasid meie olulisuse siin universumis veelgi nullilähedasemaks. Tore oleks millessegi uskuda, kuid teadust ei huvita see, mis oleks tore. Teadust huvitab see, mis on.
Ma olen kineetiline õppija, mis tähendab seda, et ma õpin läbi tegevuse. Kui ma ei saa midagi ise tunnetada või katsuda, on mul raske sellest huvituda. Tahtmine kompida kõike, mida ma mõista püüdsin, koos sooviga olla oma isa moodi, olidki need põhjused, miks mind neurokirurgia poole tõmbas. Vaatamata abstraktsusele ja müstilisusele on inimaju ka imeliselt konkreetne. Kui ma Duke’is meditsiinitudeng olin, nautisin ma seda, kui ma mikroskoopi vaatasin ja nägin seal oma silmaga neid õrnu pikergusi närvirakke, mille vahel tekkivad sünaptilised seosed loovad teadvuse. Mulle meeldis kombinatsioon abstraktsetest teadmistest ja täielikust füüsilisusest, mida ajukirurgia pakkus. Selleks et ajule juurde pääseda, peab kõigepealt läbima mitmed naha- ja koekihid, mis koljut katavad, kasutades selleks kiiret pneumaatilist riistapuud, mida kutsutakse Midas Rexi puuriks. Tegemist on väga keeruka seadmega, mis maksab tuhandeid dollareid. Aga kui seda uurima hakata, on see ikkagi vaid… puur.
Samamoodi on ka aju kirurgiline ravi, mis on erakordselt keeruline ettevõtmine, tegelikult sama mis ükskõik millise elektriliselt laetud õrna masina parandamine. Ma teadsin väga hästi, et tegelikult pole aju muud kui masin, mis toodab teadvuse fenomeni. Muidugi ei tea teadlased veel, kuidas täpselt aju närvirakud seda teevad, kuid selle avastamine on vaid aja küsimus. Iga operatsioonisaalis veedetud päev kinnitas seda väidet. Sa teed patsiendi ajust MRT (magnetresonantstomograafia) uuringu ning leiad kasvaja. Sa paned patsiendi üldnarkoosi alla, eemaldad kasvaja ning paar tundi hiljem on ta siin maailmas tagasi. Ei mingeid peavalusid. Ei mingeid probleeme teadvusega. Näiliselt on see kõik väga lihtne.
Ma jumaldasin seda lihtsust – teaduse absoluutset ausust ja puhtust. Ma teadsin, et siin pole ruumi ei fantaasiale ega lohakale mõtlemisele. Kui fakt on tõestatav ja usaldusväärne, siis seda aktsepteeritakse. Kui mitte, siis heidetakse see kõrvale.
Selline lähenemine jättis väga vähe ruumi hingele ja vaimule ning ideele, et isiksus võib jääda kestma ka pärast seda, kui aju, mis seda toetab, töötamise lõpetab. Veelgi vähem ruumi jäeti sõnapaarile igavene elu, mida ma kirikus ikka ja jälle kuulsin.
Just seetõttu toetusin ma eelkõige oma perele – Holleyle, meie poegadele ja kolmele õele ning muidugi emale ja isale. Ilma nende armastuse ja mõistmiseta poleks ma väga praktilises mõttes olnud võimeline oma erialal töötama – päevast päeva neid asju tegema, mida ma tegin, ja neid asju nägema, mida ma nägin.
Ja just seetõttu otsustas Phyllis (pärast seda, kui ta oli meie õe Betsyga telefonis rääkinud) sel ööl mulle terve pere eest lubaduse anda. Kui ta seal istus, minu lõtv ja peaaegu elutu käsi peos, lubas ta mulle, et mis iganes ka sellest hetkest peale ei juhtuks, keegi on alati siin ja hoiab minu kätt.
„Me ei lase sul minna, Eben,“ ütles ta. „Sul on vaja ankrut, mis sind siin selles maailmas hoiaks, kus me sind vajame. Ja just seda me sulle pakumegi.“
Vaevalt ta sel hetkel teadis, kui tähtsaks see ankur järgnevate päevade jooksul osutus.
7. PÖÖRLEV MELOODIA JA VÄRAV
Pimedusest oli midagi nähtavale kerkinud.
Aeglaselt pööreldes heitis see niitpeenikesi valge-kuldseid valgusvihke ning nende valguses hakkas pimedus minu ümber pragunema ja laiali lagunema.
Seejärel kuulsin ma uut heli: elus heli, mis oli kõige kõlavam, keerulisem ja ilusam muusika, mida ma kunagi kuulnud olin. Selle helitugevus kasvas samas tempos, kui puhas valge valgus laskus, muundudes