„Jumal hoidku! Kas nad teavad juba, mis juhtus?“
„Nad pole kindlad, kuid see võib olla meningiit.“
Jean keeras õigel hetkel maanteelt maha ning sõitis mööda lainelist kaherealist asfaltteed läbi uduse hommiku Route 24 ja Lynchburgi poole.
Kell kolm selsamal esimesel pärastlõunal helistas Phyllis Delaware’i Ülikooli Eben IV-le. Eben oli parasjagu õues verandal ja tegi koduseid ülesandeid (juba minu isa oli neurokirurg ja ka Eben oli huvitatud karjäärist selles vallas), kui tema telefon helises. Phyllis andis talle asjast kiire ülevaate ning ütles, et ta ei muretseks, sest arstidel on kõik kontrolli all.
„Kas neil on ideid, mis see võiks olla?“ küsis Eben.
„Nad mainisid Gram-negatiivseid baktereid ja meningiiti.“
„Mul on kohe kaks eksamit ees, nii et ma pean õppejõududele kiiresti teada andma,“ ütles Eben.
Eben tunnistas mulle hiljem, et ta ei uskunud alguses, et olukord oli niivõrd tõsine, nagu Phyllis väitis, sest tema ja Holley kippusid alati „asju üle tähtsustama“ ja lisaks sellele polnud ma kunagi haige. Aga kui Michael Sullivan talle tund aega hiljem helistas, mõistis ta, et tal on vaja kohale sõita ja kohe.
Kui Eben Virginia poole sõitis, hakkas jäist paduvihma sadama. Phyllis oli Bostonist kell kuus lahkunud ning samal ajal, kui Eben üle Potomaci jõe viiva I-495 silla sõitis, olid ka tema pea kohale sünged pilved kogunenud. Ta jõudis Richmondi, rentis auto ja sõitis samuti Route 60le.
Kui Eben oli juba kolme kilomeetri kaugusel Lynchburgist, helistas ta Holleyle.
„Kuidas Bond ennast tunneb?“ küsis ta.
„Ta magab,“ ütles Holley.
„Ma lähen siis otse haiglasse,“ lausus Eben.
„Oled sa kindel, et sa ei tule kõigepealt kodust läbi?“
„Ei,“ vastas Eben, „ma tahan isa näha.“
Eben jõudis intensiivravi osakonda kell 23.15. Haigla ette jalgtee peale hakkas tekkima jääkirme… Kui Eben eredalt valgustatud registratuurilaua juurde jõudis, palus ta valveõel ennast minu voodi juurde juhatada.
Selleks hetkeks olid kõik, kes mind vaatamas olid käinud, lõpuks koju läinud. Ainsad hääled suures hämaralt valgustatud palatis olid vaiksed piiksud ja kahinad, mida tegid masinad, mis mu keha töös hoidsid.
Kui Eben mind nägi, jäi ta ukselävele seisma. Ta polnud oma 20 eluaasta jooksul kordagi näinud mind põdemas ühtegi raskemat haigust kui külmetus. Vaatamata sellele et kõik mind ümbritsevad masinad andsid endast parima, et vastupidist muljet jätta, teadis Eben väga hästi, et tema silme ees seisis põhimõtteliselt laip. Tema ees lebas minu füüsiline keha, kuid isa, keda ta teadis, oli läinud.
Või kui täpsem olla – oli kusagil mujal.
5. ALLMAAILM
Pimedus, mis on läbipaistev – nagu oleksid üle pea muda sisse vajunud, kuid näeksid sellest läbi. Võib-olla kirjeldab porine tarretis seda paremini. Läbipaistev, kuid ähmasel, hägusel, klaustrofoobsel ja lämmataval moel.
Teadvus, mis eksisteerib väljaspool mälu ja identiteeti – nagu unenägu, kus sa tead, mis sinu ümber toimub, kuid sul pole aimugi, kes või mis sina oled.
Lisaks heli – sügav rütmiline trummeldamine, kauge, kuid tugev, iga löök läheb otse sinust läbi. Nagu südamelöök? Sinna kanti, kuid tumedam ja mehaanilisem – nagu heli, mis tekib metalli vastu metalli lüües, justkui taoks kuskil kaugustes hiiglaslik maa-alune sepp vastu alasit. Trummeldamine, mis on nii tugev, et selle heli vibreerib üle kogu maa või muda või mis iganes sind ümbritseb.
Mul polnud keha – igatahes mitte sellist, millest ma teadlik oleksin olnud. Ma lihtsalt olin… seal, selles pulseerivas pimeduses. Sel hetkel oleksin ma seda kohta nimetanud „ürgseks“. Aga siis, kui see kõik toimus, ei teadnud ma seda sõna. Õigupoolest ei teadnud ma ühtegi sõna. Need sõnad, mida ma siin kasutan, vormusid minu peas palju hiljem – siis, kui ma olin siia maailma naasnud ja hakkasin oma mälestusi kirja panema. Keel, emotsioon, loogika – need kõik olid läinud, justkui oleksin ma liikunud arengus tagasi elu alge juurde, võib-olla isegi samale tasandile nende primitiivsete bakteritega, mis mulle teadmatult olid mu aju üle võtnud ja rivist välja löönud.
Kui kaua ma selles maailmas viibisin? Mul pole vähimatki aimu.
Kui sa satud kohta, kus aega sellisel moel, nagu meie seda tavaliselt kogeme, ei tajuta, siis on sealse aja kulgemise kirjeldamine peaaegu võimatu. Sel hetkel, kui see kõik juhtus, tundus mulle (mis iganes see „mina“ siis oli), et ma olen alati seal olnud ja jään sinna igaveseks.
Alguses polnud mul selle vastu midagi. Miks mul peakski midagi selle vastu olema, kui see oli ainus olemise viis, mida ma teadsin? Kuna mul polnud mälestusi millestki paremast, ei hoolinud ma eriti sellest, kus ma olin. Ma mäletan, et arutlesin endamisi, kas ma jään ellu või mitte, kuid minu ükskõiksus lõpptulemuse vastu vaid tugevdas tunnet, et miski ei saa mind tegelikult haavata. Ma ei teadnud midagi selle maailma reeglitest, kus ma olin, kuid ma ei kiirustanud ka neid õppima. Lõppude lõpuks, miks ma peaks pingutama?
Ma ei tea täpselt, kuna see juhtus, kuid ühel hetkel muutusin ma teadlikuks objektidest, mis mind ümbritsesid. Need olid veidi juurte või veresoonte moodi, mis asetsesid tohutus porises üsas. Poripunaselt kumavad sooned ulatusid kuskilt kaugelt ülevalt sama kaugele minust allapoole. Selle koha peale tagasi mõeldes tundub mulle, et ma olin justkui mutt või vihmauss, kes elutseb sügaval maa all, kuid kes on võimeline nägema ümbritsevate juurte ja puude maatriksite sasipuntraid.
Seetõttu hakkasin ma seda kohta tagantjärele „vihmaussi tasandiks“ kutsuma. Pikka aega arvasin ma, et see, mida ma kogesin, võis olla mingisugune mälestus sellest, kuidas minu aju ennast tundis, kui bakterid seda vallutasid.
Kuid mida rohkem ma selle peale mõtlesin (ka see kõik juhtus palju-palju hiljem), seda ebatõenäolisem see seletus tundus. Kuigi seda kõike on ääretult keeruline ette kujutada, kui sa seal ise pole olnud, polnud minu teadvus seal olles ei ähmane ega moondunud. See oli lihtsalt… piiratud. Ma polnud inimene, kui ma seal viibisin. Ma polnud isegi mitte loom. Ma olin midagi, mis oli enne neid. Ma olin vaid üksildane teadvusepunkt ajatus punapruunis meres.
Mida kauem ma selles kohas viibisin, seda ebamugavamalt ma ennast tundsin. Alguses süüvisin ma niivõrd ümbritsevasse, et „mina“ ning pooleldi jube ja pooleldi tuttav algaine minu ümber said täielikult üheks. Kuid vähehaaval tekkis selle sügava, ajatu ja piiritu ühinemise asemele tunne, et ma polnud tegelikult üldse osa sellest maa-alusest maailmast, vaid olin seal lõksus.
Pulbitseva pori seest kerkisid grotesksed loomapildid, kes oigasid ja kriiskasid ning seejärel kadusid. Vahetevahel kuulsin ma loidu möirgamist. Kohati kasvasid need möirged hämarateks rütmilisteks lauludeks, mis olid korraga hirmutavad ja veidralt tuttavad – justkui oleksin ma neid kunagi ise teadnud ja kuuldavale toonud.
Kuna ma ei mäletanud midagi oma eelnevast elust, siis venis minu aeg selles maailmas kohutavalt pikaks. Kas ma veetsin seal kuid? Aastaid? Terve igaviku? Vastust teadmata leidsin ma ennast lõpuks olukorrast, kus kriipiv ja häiriv tunne kaalus üles koduse ja tuttava tunde. Mida rohkem ma ennast iseendana tundsin – kellegi eraldiseisvana selles külmast, niiskusest ja pimedusest, mis mind ümbritses –, seda tihedamini muutusid näod, mis pimedusest kerkisid, koledaks ja kurjakuulutavaks. Ka rütmiline trummeldamine kauguses muutus teravamaks ja tugevamaks, meenutades maa-aluse trollidearmee töörütmi, kelle julmalt monotoonne töö kunagi otsa ei saa. Liikumine minu ümber polnud enam nii visuaalne, vaid eelkõige kompimise kaudu tajutav, justkui tungleksid minust mööda roomajate hulka kuuluvad ussilaadsed elukad, kes vahetevahel oma ogalist nahka minu vastu hõõrusid.
Seejärel hakkasin ma tundma lõhna, mis meenutas veidi väljaheiteid,