”Vaadake seda ekstrasüstolit,” panen näpu ühe vatsakesest kahtlaselt vara väljakaranud ekstralöögi peale, ”see võib mingis ekstreemolukorras teil eluohtliku seisundi tekitada. Näiteks kui te basseinis viimases pöördes hakkate oma konkurendist mööda pressima.”
”Ma olen kogu aeg nende ekstralöökidega vastastest mööda pressinud, midagi pole juhtunud.”
”Aga, nagu öeldakse, üks kord võib teisiti minna, ei pruugi õnnestuda, keegi ei saa seda ette näha.”
”Saan aru, te ei taha mind võistlustele lasta. Aga ma lähen ikka, ma lähen omal vastutusel.”
On alles tegelane! Kui niisuguse ära hirmutaks, et ta näiteks finaalujumises basseini jääbki, mis siis juhtub? Siis juhtub see… paneb arst konstruktsiooni paika: vana jääb koju, kiristab hambaid, elueesmärk variseb kokku, allaandmine juba enne sooritust, mees langeb musta masendusse, millesse ports viha tembitud. Ja siis, oma stardipäeva hommikul tõuseb ta voodist ja läheb vannituppa pesema. Hambaharja kätte võttes käivitab üks järjekordne vahelöök negatiivsete emotsioonide toetusel eluohtliku arütmiahoo ja medalitaotleja variseb põrandale.
Õnneks variseb ka mu mõttekonstruktsioon kokku.
Kõik läheb hästi. Veteran käib võistlustel ära, tuleb täis energiat ja optimismi tagasi. Kuid ilma kuldmedalita, nagu varasematelgi aastatel. Ungarlase puudumine ei aidanud, nüüd oli tundmatu hispaanlane peavõidu endale napsanud…
34aastasel pereemal on tekkinud südamesse vahelöögid. Oli enne sportlik, nüüd on kahe lapse kõrvalt aega nappinud. Teeme talle koormustesti. Enne koormust tehtud kardiogrammil on tal iga kolmas südamelöök vahelöök. Koormuse esimesel minutil jääb neid kõvasti harvemaks ja koormuse maksimumil kaovad ära kõik ekstrasüstolid. Süda annab välja ainult normaalset rütmi. Taastumisperioodil, kui patsient viis minutit, juhtmed küljes, kušetil istub, ilmuvad ekstrasüstolid nagu üks mees endises koguses tagasi. Südamele antud füüsiline koormus peletas lisalöögid eemale ja sundis südame normaalse rütmiga tööle, puhkeseisundis aga taastus endine olukord. Suurepärane tulemus! Millised praktilised järeldused teha? Aga sellised, et kahe lapse emal tuleb botased jalga panna ja jalgratas kuurist välja otsida. ”Kust ma teadsin, et ekstrasüstolite korral tuleb südamele koormust anda! Ma mõtlesin, et see teeb asja hullemaks,” räägib naine. ”Nüüd teate, tõestasite selle ise ära – südamele koormuse andmine ongi teie ravi.”
Süda võib ka suured kiirused üles võtta. Teada on kiire pulss kõrge palaviku puhul ja kilpnäärme ülemäärase talitluse korral, kui kilpnääre ainevahetust ergutades sunnib südant kiiremini tööle. Tavalisem, lausa igapäevane põhjus kiiremale südametööle on mõjutused närvisüsteemi kaudu, mis realiseeritakse adrenaliinipumba osavõtul. Seista silmitsi ketist pääsenud võõra koeraga või saada teada ebameeldiv uudis, need on vaid kaks põhjust mustmiljonist, mis südame kiiremini lööma panevad. Kui kiire võib närvis inimese pulss olla? 90? 110? Kas 140 on juba liig, on ohtlik? Normaalsed küsimused. Liiklusmärgiga 110 km/h kiirtee alguses on märksa lihtsam. 140 pulsikiiruseks on muidugi palju.
Ühel 28aastasel administraatoril langetasime selle numbri 20 minutiga ilma ühegi tableti, tilkade või süstita numbrile 94. Inimesega oli vaja lihtsalt suhelda, ta oli end nii üles kruttinud. Siinkohal lugejatele väike nõuanne. Te leiate oma pulsinumbreid igasugustelt mõõturitelt, aparaatidelt, see on aja trend. Pulsinumber näitab teie südame löögisagedust sel hetkel, antud situatsioonis ja käesoleva tegevuse juures. Järgmisel hetkel olete teistsuguses olukorras ja ekraanil on teine number, ja nii edasi, lõputu jada. Pole mõtet neid kõiki eraldi analüüsima ja nende kohta küsimusi esitama hakata – inimene ju koosnebki tegelikult numbritest ja IT high-tech toob meile selle arusaamise iga päevaga aina lähemale ja lähemale, kuni ühel päeval… Aga elu vajab elamist. Nii et suhtuge pulsinumbritesse rahulikult.
Nüüd aga ekstreemolukorrast, kui süda tulistab 220 lööki minutis. Kiirete rütmisööstude korral tuleb südamearstil tegutseda nagu kirurgil, kes eemaldab radikaalselt haige koha ja näeb tulemust kohe. Kardioloog peab küsimuse lahendama samuti radikaalselt – katkestama rütmisööstu ja taastama südametegevuse normaalse sageduse. Ka see toimub lühikese ajaga ja haige voodi juures seistes, sest süstimise või tilkinfusiooni lõppedes peavad kuvarile ilmuma numbrid 60–80 kandis. Alles siis võib patsiendi juurest lahkuda.
Kell 15.30 lõpetan arstide toas kirjutamise ja lorajutud. Lähen õdede posti nädalavahetuseks korraldusi andma. Näen laual täitmata haiguslugu, 33aastane eesti keele ja kirjanduse õpetaja on osakonda tulnud ja minu palatisse pandud. Õde annab mulle EKG ja ütleb, et valvetoast helistati selle haige pärast, olevat kiire asi.
Naise EKG on nagu peenikestest kriipsudest kokkukeevitatud iluvõre, tõepoolest ilus töö. Kahel leheküljel on kaksteist rida tihedalt täis tikitud kriipse, kõik võrdsete vahedega, 220 südamelööki minuti jooksul. Vanaema pirakas kahe käe kamm ehk meditsiiniliselt – teravate sakkidega, kodadest lähtunud äkksööst. Hoian seda kahe poolega paberit silme ees ja kõrvus hakkab kostma hoopis teisest repertuaarist heli – õmblusmasina lõgin.
Lähen patsienti vaatama. Kooliõpetaja polegi hirmunud moega. Järelikult kogenud haige, tegemist pole esmase rütmihäirega. “40 minutit tagasi algas, see hoog on mul juba teist korda sel kuul,” räägib õpetaja. Proovis hinge kinni hoida, tegi kümme kükki, ei midagi, Betaloci tableti oli ta juba hommikul sisse võtnud. Eile oli poole ööni vihikuid parandanud…
Südame erutus-juhtesüsteemi uuringutega on kindlaks tehtud lisaerutuskolde olemasolu kodades ja atrioventrikulaarsõlme ülijuhtivus. See laseb valimatult läbi kõik, mis ette antakse, ja vatsakesed peavad nüüd kõigi 220 käsu peale kokku tõmbuma. Täielik koordineerimatus! Süda ei jaksa pikalt sellist tööd teha, lisaks on see töö mõttetu. Nüüd läheb tegutsemiseks. Erutuskolle tuleb maha rahustada, sõlm korrale kutsuda. ”Mis ravimiga viimane kord hoo maha saite?” esitan haigele olulise küsimuse. “Ma olen ablatsiooni järjekorras, see on kolme kuu pärast. Viimane hoog võeti maha isoptiiniga,” ütleb õpetaja rahulikult.
Viime patsiendi intensiivravisse, paneme monitori alla ja asetame veenikanüüli veeni. Kui isoptiin siis isoptiin, alustame sellega, pole mõtet head asja veel paremaks teha. Kui viimane kuubik on süstlasse jäänud, teeb õpetaja pea padjal väikese jõnksatuse, rindkere väikese tõnksatuse ja kuvaril hakkavad seni nähtud tiheda kammi asemel roomama normaalsed südame väljalöögid. 220 oli kestnud üle tunni ja üheainsa hetkega sai sellest 58.
Isoptiin on iseloomult samuti pärssija ja blokeerija nagu Betaloc – heal tegijal mitu nime –, ainult ründepunkt on mujal. Isoptiin on antagonist kaltsiumiioonidele, nii et sekkumine rütmiimpulsside tootmisse toimub elektrolüütide tasemel. Vastandudes vääradele mehhanismidele impulsside tootmises ja ülejuhtes, taastab ta kiiresti normaalse olukorra. Seega võttis isoptiin koha sisse ja praakis igast neljast väljapakutud impulsist tervelt kolm välja, ülejäänud aga realiseeris süda suurima mõnuga korralikeks kokkutõmmeteks. Et see tõepoolest nii on, loeme välja kooliõpetaja näoilmest.
Pikemale perspektiivile mõeldes on sellel patsiendil süstidega rütmisööstuhoogude mahavõtmine ajutise eduga. Visa lisaerutuskolle tegutseb edasi ja otsib võimalusi uuesti aktiveeruda (näiteks öösel vihikuid parandades). Tänapäeval on sellise rütmihäire ravis juba kaugemale jõutud ja südamesisese protseduuri ehk termilise töötlusega (ablatsioon) on võimalik haiguskolle maha vaigistada. Sügavalt sisse- ja väljahingamised ning okserefleksi esilekutsumine, millega patsient üritas südamepekslemishoogu kodus katkestada, on põhjendatud ja kuuluvad vaagusnärvi ärritamise komplekti. Jällegi kasutatakse antagonismi põhimõtet. Adrenaliiniküttel toimiv aktsiooninärv (sümpaatikusnärv) tuleb üle mängida vastastoimelise puhkusenärvi (uitnärv, vaagusnärv) aktiveerimisega.
Reedesest pärastlõunast on saanud õhtu. Vähe on haigusi ja olukordi, kus sisearstid (ka südamearstid on võrsunud sellest perekonnast) saavad oma töö vilju nii ehedal kujul maitsta, kus sekundite,