“Sa võiksidki minu juurde jääda,” arvas Leila. “Ma ei esita sulle mingeid nõudmisi.”
“Aga ma ju ei armasta sind!”
“Kauaks seda armastust jätkukski, ole realist. Rutiin ja harjumused tapavad armastuse kiiresti. Elu on lühike ja seda peab nautima!”
“Noh, ma ei tea,” oli Riho ebakindel. “Eks ma mõtlen sinu ettepaneku peale.
Kindlasti mõtlen.”
Ühel sombusel hommikul leidis Korts postkastist kiletatud naisteajakirja, aknaga ümbriku ning teate tähitud kirja saabumisest postkontorisse. Klantspiltidega perioodilise väljaande, mille tellimuse vormistas ilmselt Margit, mõtles mees lennutada otseteed prügikasti, aga siis meenus, et Leilal võiks väljaande vastu huvi olla.
Ümbrikus oli elektriarve – 197 krooni. Ega korteri peale suvisel ajal palju rohkem kulunudki kui paar sajalist elektriraha ja peaaegu teist niipalju vee ning prügiveo eest. Mitmed sõbrad-tuttavad, kes Lasnamäel või Mustamäel pesitsemise eest tuhande krooni ligi kommunaale maksid, olid kadedad – mis teil viga, elamine poolmuidu käes.
Postkontori teatelt luges Riho välja, et talle oli saadetud tähitud kiri Harju MK-st.
“Mis asutus see Harju MK on?” mõistatas mees ja kuumalaine sööstis üle kogu keha. “Kas maksuamet oli tõesti jälile saanud, et Soomes maksti talle osa palgast mustalt, maksuvabalt? Pagan võtaks, üks jama teise otsa!”
Päeval helistas Riho oma ülemere ülemustele, aga need ei osanud töö jätkamise suhtes midagi mõistlikku kosta. “Asjad on siin päev-päevalt aina hullemaks läinud, oleme ka politsei üles ärritanud,” teatas projektijuht Ari. “Oota veel üks nädal, helistan sulle ise.”
“Ma ei saa väga kaua tööta passida,” seletas Korts. “Raha hakkab lõppema, käin juba säästude kallal, pean tegevust leidma, muidu lähevad kõik plaanid vastu taevast.”
“Üks nädal,” anus Ari. “Majad ei jää ju ehitamata.”
“Heakene küll,” nõustus Riho. “Mul ongi siin veel mõningaid pakilisi asju ajada.”
Postkontorist sai Koorik allkirja vastu tähitud kirja. See oli saadetud Harju Maakohtust ja sisaldas kohtukutset 28. septembri pärastlõunaks Kentmanni kohtumajja.
Istungi päevakord sisaldas vaid ühte punkti – Margit ja Riho Kooriku perekonnaasja ehk lahutust ning varade jagamist.
“Ei saa enam üldse aru, mis sünnib,” nentis Korts. “Me poleks nagu kõik need aastad üksteist tundnudki.”
Õhtul, kui Leila saabus, oli Riho taas tujutu.
“Ma peaks ikka kätte võtma ja Margiti üles otsima,” sõnas ta Leilale.
“Mida mina siis räägin, asjad on vaja selgeks rääkida.”
“Ei tea, kas see enam aitab,” ütles mees ja osutas kohtukutsele. “Ta on otsustanud puhta vuugi teha!”
Leila luges paberi läbi.
“Inimlikul õelusel ja ahnusel pole piire. Mööbli müüs ta kiuste võileivahinna eest maha, kuigi rahapuudust tal olla ei tohiks.”
“Ma ei mõista, miks ta nii teeb.”
“Ütlesin ju sulle, et passis õiget hetke.”
“Inimene ei saa ju nii külmavereline olla. Kuu aja eest magasime ühes voodis.”
“Mis inimsuhteid puudutab, siis selles rägastikus on kõik võimalik.”
“Homme sõidan ja saan temaga kokku, nõuan selgitust.”
“Aga sa ei tea ju aadressigi.”
“Mul tuli vahepeal üks hea idee – sina aitad mind!”
“Noh?”
“Helistad Margiti emale ja ütled, et oled mingist naisteajakirjast.”
“Ja siis?”
“Räägid, et Margit on tellijana võitnud igasugust nänni ja vaja oleks täpsustada aadressi, kuhu see saata. Naised on nänni peale pagana maiad.”
“See on ju pettus!”
“Hädavale, mitte pettus. Oskad klientidega suhelda küll, ära piparda.” Koorik ulatas Leilale oma mobiili. “Näe, number on siin!”
Naine võttis lauatelefoni ja asus helistama. “Kuule, kui sellest mingi jama tuleb …”
“Ei tule mingit jama. Üks kõne ja kõik on korras.”
Rihol oli õigus. Margiti ema näis võidujutu peale meeldivalt üllatunud ja andis helistajale lahkesti tütre uue aadressi.
“Ta ei küsinud isegi, millisest auhinnast käib jutt,” kommenteeris Leila.
“Polegi tähtis! Nüüd on ta mul peos!” kahjurõõmutses Korts. “Oi, ma tahaks ta nägu näha!”
Järgmisel hommikul sõitis Riho rongiga pealinna külje all asuvasse väikelinna. Tal kulus raudteejaamast Oja tänavale kõndimiseks kümmekond minutit ja neli sigaretti – närvid olid pingul kui pillikeeled.
Kui mees Margiti uuest elukohast paari maja kaugusele jõudis, haaras teda hetkeks kahtlus – kas ta käitub ikka õigesti, kui äkki välja ilmub? Kas naine oli selliseks kohtumiseks üldse valmis?
“Nüüd või mitte kunagi!” julgustas end Korts. “Üllatusrünnak on pool võitu.”
Ootamatult avanes raudvärav ja mehe sihiks oleva maja hoovist pööras aeglaselt välja hõbehall Mercedes. Riho ehmus, keeras pea kiiresti kõrvale ja taandus põõsaste varju, jõudes silmanurgast märgata, et autoroolis istus Margiti endine ülemus Märt Porkman. Õnneks kasvatas auto jõudsalt kiirust ja kadus kõrvaltänavasse.
“Ei märganud,” hingas Korts kergendunult, sest Porkmaniga, selle ülbe ja agressiivse selliga, poleks ta küll rinda pista tahtnud. Kuidas aga võis juhtuda, et tema naine sellise vananeva rullnokaga ühise keele leidis? Oleks siis veel noorem mees, aga too oli Kortsustki tosin aastat kauem maamunal kõndinud. “Margit võiks talle peaaegu tütre eest olla,” raputas Riho pead.
Ootamatu rivaaliga oli Koorik kohtunud paar korda firma suvepäevadel, kuhu abikaasa teda eelnevatel suvedel kaasa kutsus. Porkman jättis nendel põgusatel kokkusaamistel üleoleva – mina ise olengi teie suur juht ja õpetaja – mulje, mis asendus südaööks labase praalimisega raha teemadel. “Isegi politsei nokib mul peost,” tavatses ta rõhutada oma saavutusi.
“Nõndaviisi siis,” asetus mosaiik Kortsu peas paika. “Nad on seda kaua ja põhjalikult ette valmistanud. Porkman ongi see endine kolleeg, kelle abiga Margit mind Soome sokutas.”
Nüüd mõistis mees, et temast oli tehtud tõeline sarvekandja.
“Jääme ikka inimesteks,” meenusid Rihole ämma sõnad ja ta surus käed rusikasse. Tundus, et uksekella anda ja Margitiga kohtuda ei olnud mingit mõtet.
Päevad möödusid kaunis ühetaoliselt. Koorik ei mõelnud enam iga minut Margitile ja oli vabanenud kinnisideest abikaasa koju tagasi tuua. Vastuseta küsimusi oli pea siiski täis.
Hommikuti magas mees kaua, ärgates keetis endale kohvi ja asus siis ajakirju või raamatuid sirvima. Perenaise ostetud naisteajakirjad ei olnud päris Kortsu maitse, aga suhtelood võttis ta vaevaks läbi lugeda.
Igatahes sai ta neist lugudest teada, et lahkuminek oli ühiskonnas igapäevane asi, mida koges iga teine abieluinimene ja millest pahatihti ei olnudki pääsu. Kokkuvõttes tundus lohutav, et saatusekaaslasi jätkus – jagatud muret oli kergem kanda.
Leila raamatuvalik hõlmas kolme aastakümmet, kuuekümnendatest üheksakümnendateni ja selle oli soetanud peamiselt tema pikka aega raamatukaubastus töötanud ema. Riho võttis nõuks läbi lugeda Nahksuka jutud, mis meenutasid lapsepõlveaastaid, mil indiaanlaste mängimine tagahoovis tundus olevat parim ajaveetmise viis.
Riiulis oli veelgi teoseid, mis mõtted möödunud aastatele