Pärastlõunal, kui enesetunne väheke paranes, korjas Koorik toanurgast üles mobiiltelefoni tükid ning sättis need kokku. Aku istus oma pessa hästi, kuid korpuse tagaosast oli kild väljas ja see ei tahtnud enam kuidagi telefoni küljes püsida. Õnneks leidus spordikotis superteipi, halli materjali, mida Riho inimkonna parimaks leiutiseks pidas ja millega sai väike viga hõlpsasti parandatud. Kui mobiilile pilt ette tuli, ei olnud Korts kiitusega kitsi.
“Nokia on ikka kaunis hea pill!” rõõmustas ta, kuid rõõm jäi üürikeseks.
“Mobiiltelefon on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljaspool.”
Margit ei vastanud.
“Väga argpükslik käitumine,” turtsus Korts ja valis pika kaalumise peale ämma numbri.
“Halloo! Tere, Riho siin! Kas kuuled? Riho! Sinu väimees!”
“Tere,” vastas tõre kähisev hääl justkui läbi tsellofaani. “Mida sa soovid?”
“Kas Margit on sinu juures?”
“Ei ole.”
“Kus ta siis on?”
“Sakus. Ta elab nüüd Sakus, oma majas. Suures aiaga majas.”
“Või nii …” Koorikule jõudis külma dušina kohale, et siin oli ilmselt teine mees mängus. “Ja mis ajast siis?”
“Paar nädalat juba. Või isegi kolm. Kaks kindlasti.”
“Paar nädalat? Ma ei mõista! Me alles üleeile rääkisime temaga ja kõik paistis korras olevat.”
“Midagi pole korras! Minu tütar oli sellest pidevast passimisest surmani väsinud, kas sa sellest aru ei saa.”
“Ei saa! Kuidagi kohe ei saa!”
“Siis pole midagi parata!”
“Kas tal on uus telefoninumber?”
“Ma ei või seda sulle anda, Margit ei taha sinuga enam suhelda. Head tervist!” Ämm katkestas kõne.
Korts ei jätnud jonni ja valis uuesti naise ema numbri.
“Mis siis veel?” küsis too järsult.
“Kas ma saaksin Margiti aadressi?”
“Milleks?”
“Ta on ikkagi mu seaduslik naine.”
“Mitte enam kauaks! Lepi sellega!”
“Ei lepi! Kaevan selle Saku linna kas või labidaga läbi, lammutan majahaaval laiali, aga leian ta üles.”
“Jääme ikka inimesteks,” lausus ämm ärritunult ja katkestas taas kõne.
“Kuradile!” karjus Koorik. “Jääme inimesteks! Naine tõmbab mu juurest kogu sisustusega sõna lausumata teise mehe juurde minema ja ämm soovitab jääda inimeseks! Kuhu ma olen sattunud?”
Mees süütas taas sigareti ja istus taburetile. Margiti ema tüüdata ei olnud mõtet – veri jääb ikka paksemaks kui vesi. Pealegi lonkas läbisaamine ämmaga esimesest kohtumisest peale, sest too ei suutnud leppida faktiga, et saab väimeheks akadeemilise hariduseta mehe. “Meie suguvõsas matse ei ole,” armastas naine ikka rõhutada, kuigi oma tütar vaatamata ponnistustele ülikooliharidust nuusutama ei pääsenud. Margit töötas hoopiski lilleseadjana, kui Riho teda esimest korda kohtas.
Kolm päeva järjest elas Korts majast väljumata naabrinaise katuse all, oodates telefonikõnet abikaasalt, mis võinuks olukorda veidi selgust tuua.
“Saaksin paluda, et mõni taksojuht sinuga Sakus ära käiks,” pakkus Leila. “Nii mõnigi mees on mulle teene võlgu jäänud – küll olen ma neid hoiatanud politsei, küll transpordiameti kontrolli eest – linnaametnikud on isegi hullemad …”
“Ei lähe mina end narriks tegema,” lõi Koorik käega. “Ma ju isegi ei tea, kus ta nüüd elab.”
“Aga kaua sa niimoodi piinled? Pead oma eluga tasapisi edasi minema.”
“Või tagasi.”
“Purunenud tassi jäävad ikka mõrad sisse, liimi seda, kui hästi tahad või millega tahad.”
“Ma pean ta tagasi saama. See on praegu mu suurim soov.”
“Võimatu, ära ole naiivne,” raputas naine pead. “Ma ei tea, mis teie vahele viimaks tuli, aga seda nägin küll, et teie vahel miskit tegelikult ei olnud. Peale raha ja vanusevahe.”
“Kuidas sa julged nii rääkida! Ma armastan teda!”
“Tõde on alati valus kuulata. Mõtlesin kohe, et miks peaks ühele tüdrukule endast kaheksa aastat vanem mees korda minema.”
“Pea suu!”
Kortsul ei olnud nüüd isu enam millekski muuks kui alkoholi rüüpamiseks. Lihtsalt ei tulnud mingit paremat mõtet pähe. Võinuks ju sportida või sõpradega kohtuda või mõnel kontserdil ja teatris käia, aga milline narr seda teeks, kui ollakse just nüüdsama armastatud naise poolt maha kantud. Ainult filmides lähevad murtud südametega mehed ooperiteatri looži ning lasevad end seal nostalgilistel viisidel plaasterdada.
Joogikraam tegi olemise pehmemaks ja toimis unerohuna. Kui Leila kodused varud lõppesid, otsis mees välja viiesajalise ja palus lisa tuua. Naine astus töölt tulles poest läbi ja ostis mitu pudelit Vana Tallinna, seda kangemat, mille mekk talle endalegi meele järele oli.
“Magus, aga kurval ajal kärab küll,” kommenteeris Riho ostuvalikut ja keetis teed kõrvale.
Õhtuti istusid naabrid pikki tunde diivanil ja vaatasid televiisorist seriaale. Õigemini, Leila vaatas ja Korts jauras midagi vastamata armastusest, lörriläinud elust ning peatsest kättemaksust.
“Ära põe, sind on ilmatu hale kuulata,” katkes aeg-ajalt naise kannatus. “Mis läinud, see läinud. Teid ei seo enam miski!”
“Mida sina sellest ka tead? Me oleme veel ametlikult abielus!”
“Oi, ma tean palju! Olen orientiiri kaotanud abielumehi küll ja küll lohutanud.”
“Mismoodi?”
“Pole sinu asi!”
“Kujutan ette,” muigas Riho mürgiselt.
“Mõtle, mida tahad, minu elu pole sinu arvustada. Elan seda nii, nagu õigeks pean.”
Nädalapäevad hiljem, kui Leila traditsioonilise tund aega kestva õhtukümbluse lõpetas, istus ta, hommikumantel seljas ja saunalina tihedalt ümber pea, taas Kooriku lähedusse televiisori ette. Pildikastist edastati parasjagu saadet inimestest, kes ühel või teisel moel olid elu hammasrataste vahele jäänud, kuid läbi raskuste uuesti alustanud.
Leila lausus üht-teist kriitilist saatejuhi kostüümivaliku kohta, mis olevat igavatest kaheksakümnendatest pärit, ja nõjatus vastu kaaslase õlga, kätt ettevaatlikult mehe vasakule reiele libistades ja seda mööda teksaste pinda aeglaselt edasi-tagasi liigutades. Siis libistas ta sõrmed kaaslase särgi alla, püksirihma pandla juurde.
“Pole vaja,” ütles Korts pingule tõmbudes. “Jääme lihtsalt sõpradeks või naabriteks, ärme ajame asja keerulisemaks, kui see juba on.”
“Olemegi ju sõbrad, ammused sõbrad. Me oleme mõlemad seda ammu tahtnud, kas pole?” teatas Leila meelalt ja päästis rihma lahti. “Ma olen nii kaua üksi olnud, et sõbra jaoks pole mul millestki kahju.”
Mees rahunes ja lasi kõigel juhtuda. Tema ürgjuur ärkas kiiresti elule ja talitas naise tahte järgi, sest ükski isane poleks suutnud sellisele himule vastu panna.
Pärast vahekorda paranes Kooriku olemine tunduvalt. Ta tajus end kosmonaudina, kes oli astunud