„Mind varastatigi paljaks,” kinnitasin ma elektrikule.
„Muidugi,” jäi mu abistaja nõusse, „seda tehakse siin üsna usinalt, aga sa otsisid läbi vale mehe. Ilmselt tegi seda punapea Anti.”
„Punapea Anti?”
„Jah, on meil siin üks sihuke noorsand. Edvistab ringi ülikonnas, kuigi igaüks teab, et tal kodus on prussakadki näljas. Tervitab sind muudkui tänaval, aga kui liiga lähedale satud, oled rahakotist kergesti ilma. Aga peale seda kui vene kooli poisid talle paar korda tublisti kolki andsid, kaob ta hommikuti bussiga linna ning teeb oma näputööd seal.”
„Punapea Anti …” Mulle meenus korraga too tarkade silmadega ja mõistva pilguga nooruk bussis. Olin teda veel kord alevi tänaval kohanud ja me teretasime nagu tuttavad. Siis sedaviisi …
Mõni aeg peale elektriku lahkumist lugesin minagi oma tööpäeva lõppenuks. Paberid olid nüüd enam-vähem korras ja teha polnud enam õieti midagi. Oleks tahtnud ära käia kolhoosis ning kalurikülas, aga minu mootorratas oli ikka veel remondis. Ilm oli pilvine, aga soe ning otsustasin minna ujuma. Käisin oma korteris, vahetasin mundri erariiete vastu ning sõin poest ostetud pirukaid ja piima. Hommikul ja õhtuti einestasin koos pererahvaga, see oli nii-öelda üüri sees. Kulutasin tagasihoidlikult, sest otsustasin mitte mingil juhul emalt raha juurde küsida. Annat polnud kodus, niisiis sõin kähku ja läksin randa. Tüdruk oligi seal, sehkendas jälle nende mootorratturitega. Anna istus ühe nahkvestiga kuti selja taga ning nad kärutasid piki veepiiri. Teine kutt tiirutas kah sealsamas. Ega nad kaugele saanukski sõita, piirivalve hoidis ka päeviti rannal silma peal ja küllap oli vendadel juba korduvalt tulnud dokumente ette näidata. Rohkem inimesi rannas polnudki. Merelt puhus jahe tuul ning päikest polnud lootagi. Riietusin tusaselt lahti. Tuju oli nullis, mõtlesin ikka veel tolle punapäise poisi peale. Olin elektrikuga täiesti ühel nõul. Kõik klappis, ma polnud suutnud kainelt olukorda analüüsida ning tegutsesin hetkeimpulsi ajel. Ja too punapea oli tundunud mulle nii sümpaatne ja mõistev, aga ta hoopis irvitas mu üle. Milline viimane narr ma olin! Sumasin vihaselt merre. Anna tuiskas minust mööda ja hüüdis mulle midagi, aga ainus, mis praegu tähendas, oli minu solvumisviha. Vesi oli hämmastavalt külm, aga taipasin seda alles siis, kui seisin puusadeni meres. Lausa raudkülm, see võttis ujumisisu ära ning ma kahlasin tagasi kaldale. Kui riietuma hakkasin, peatusid mootorratturid minu kõrval.
„Tule, šerif, sõidame kalurikülla,” kutsus nahkvestiga kutt mind sadulast maha ronimata.
„Tule jah, Harri,” toetas Annagi teda. Ta paistis rahul ja elevil. Tuul rebis ta jalge vahele kistud kleidiserva.
„Sealt saab kindla peale angerjat, istu peale …” Teise võrri kutt patsutas tühja istet oma selja taga. „Karga peale, käime siva ära.” Saatsin nad põiklemata seenele ning jätkasin riietumist. Minu sees ikka veel keev viha torkas ilmselt ka neile silma. Kutid ei käinud enam peale ja Annagi otsustas järsku ümber. Ta ronis sadulast ning tuli koos minuga ära. Kutid tiirutasid veel mõnda aega meie lähedal Annat kaasa meelitades, aga temalegi paistis neist korraga villand olevat. Kui nad viimaks maha jäid, sammusime vaikides mõni aeg kõrvuti edasi. Aga ta pidas mind silmas ning ta tuju oli kindlasti minu omast mitu kraadi kõrgemal.
„Läks sul midagi tööl nihu, šerif?” päris ta ilmsüütul ilmel.
„Ma pole mingi šerif, vaid piirkonnavolinik, miilits,” torisesin tusaselt vastu. Aga ta ei jätnud mind rahule ning ma rääkisin talle lõpuks rahavargusest ja punapeast.
„Muidugi tema,” oli Annagi kindel, „aga tegelikult pole ta üldsegi paha poiss,” lisas ta samas.
Mind üllatas, et Anna tahtis teda kaitsta. „Ma ei tunne häid vargaid,” sõnasin jahedalt. „Varas on varas.”
„Aga varas on ka inimene, seltsimees miilits,” ei taganenud Anna põrmugi. „Tal on kodus joodikust isa, kes on pealegi invaliid, ja tolle räpakas poolnaine, kes ei käi kah kuskil tööl. Räägitakse, et Antil on matemaatikas kuldne pea, aga teda on tahetud juba kaks korda koolist välja visata.”
„Mis see minu asi on?” tõrjusin külmalt, „mind varastas ta paljaks, söögirahagi ei jätnud.”
„Mida sa nüüd siis teha kavatsed, hull lugu muidugi …” Anna vaatas mind murelikult. „Paned ta istuma?”
„Mil moel?” Kehitasin õlgu. „Ma ei püüdnud ju teda kinni, aga järgmine kord vaadaku ette.”
Kui me astusime Annaga õueväravast sisse, seisis ta ema avatud välisuksel ja vaatas meie poole. Ta näis pingul ja ärevil.
„Jegor Šmit käis praegu siin,” sõnas ta, „Harri, sa pead minema kohe Käo maja juurde. Ja pane oma miilitsavorm selga, aga kähku.”
Tema silmad mõõtsid mind murelikult, kui ma ruttasin temast mööda trepist üles oma tuppa. Vahetasin imekähku riided ja tõmbasin ka portupeerihma koos kabuuriga vööle. Kogu see aeg arutasid nad all midagi omavahel. Kui ma trepist alla tulin, õhetasid mõlemad näost.
„Relva pole küll tarvis.” Esimees vaatas minu püstolikabuuri.
„See on tühi, lihtsalt moepärast.” Koputasin tühja kabuuri pihta.
„Hästi, ma tulen kaasa, sõidame minu autoga.” Esimees astus minu ees juba garaažist välja aetud Žiguli poole. Anna püsis meie kannul. „Ma tulen kah kaasa,” teatas ta emale.
„Ei …” Esimees ei vaadanud tema poolegi. Ronisime sisse ning ta sõitis õuest välja. Keerasime suure Tallinna maantee peale.
„Mis seal juhtus?” pärisin.
„Lihtsalt kaklus, see pole kaugel,” teatas ta mulle napilt. Aga tema hääl oli imelikult pingul.
„Kui mitte kaugel, siis ma võin minna sinna ka jala,” ütlesin tusaselt. Mind ärritas, et ta oli võtnud asja juhtimise enda kätte. „Võin sõita ka Anna rattaga, piisab ainult juhatusest.”
„Ma tean.” Ta vaatas minu poole ja naeratas korraga. „Aga Anna oleks selle laenanud ainult koos endaga. See on tema vanaisa, kes seal tükke teeb, tema vanaisa ja minu isa Risti Joonas.”
Ta surus huuled kokku ja vaikis, pööras siis auto järsult kõrvalteele. Auto rappus ja hüples konarlikul kitsal teel, aga ta ei vähendanud kiirust. Nägin, et ta oli tõsiselt mures.
Koerahääl oli esimene, mida kuulsime. Haugatused tõusid ajuti kiledaks klähvimiseks, asendudes samas raevuka lõrinaga. Siis pööras tee lepavõsa vahelt üle lühikese põllusiilu talu juurde ja seal nad olidki. Üks mees lamas liikumatult maas. Teine, vana jändrik mees istus, selg vastu aeda. Tal oli käes murtud teivas, mida kolmas, kõige noorem mees püüdis tal peost ära tirida. Nende ligidal seisis luitunud rõivais vanem naine. „Võta ära jah tal peost, Jüri … piast päris hull sihuke … võta ära jah …”
Mõlemal teivast hoidval mehel oli pea lõhki ja nägu verine. Kõigi kolme riided olid rebitud ja tolmused ning koer kargles nende vahel, püüdes rünnata aia najal istuvat meest. Alevinõukogu esimees peatas auto nende lähedal, avas ukse ja kiirustas välja. Järgnesin talle, aga kaklus oli igatahes juba läbi. Nad kõik hingeldasid väsimusest. Esimees kiirustas istuva mehe juurde, aga mina vaatasin igaks juhuks kõigepealt lamava mehe üle. Too oli väike ja kidur ning lõõtsutas õhku ahmides. Kui ma panin käe ta pea peale, et uurida vigastusi, kangestus ta hetkeks, pööras oma mullase näo minu poole ning silmitses mind nagu aru pidades, tõusis siis kärmelt istuli.
„Miilits jah … nüid alles, hilja tulite, nii jah … kui vaja, siis pole kusagil … oijeh …” kädistas naine rahulolematult