„Olgu, pole sel laual viga midagi.” Igor võttis tüdrukul otsustavalt käest ja viis nad osutatud lauda. „Ma tellin teile ise,” lubas ta, astus ära minnes kelneri juurde ning vahetas tollega mõne sõna.
„See sinu Igori sõber on vastik ebaviisakas tüüp.” Sveta grimassitas oma ilutut õhukeste huultega nägu. „Ülbe ja hirmus vana. Mis too Igor talle poeb, paljas kohanäitaja ja kõik?”
Marina noogutas hajameelselt. Temalegi ei meeldinud see mees. Pidi olema kuulus poksija. Võib-olla Igor kardab teda, kuigi jumal teab kui ammu see võis olla? Aga tema, Marina, ei karda. Uhke Igor muutus tema juures nagu sülekoeraks, jäme jõhker mees … Aga mis sest, nemad tulid siia tantsima ja tantsivadki. Tüdruk vaatas poodiumi suunas, kus mängis orkester, ning heitis siis väljakutsuva pilgu üle saali. Aga tantsitajad paistsid kõhklevat, pealegi tuli neil üsna kaua oodata, kuni kelner viimaks nende juures peatus ja tõstis lauale kaks veinipokaali. „Lõpuks ometi …” Sveta lükkas teise pokaali Marina suunas ja maitses enda omast. Aga vein oli vilets ja hapu, kumbki polnud sellega rahul.
„Ei maitse või?”
Administraator oli ilmunud uuesti nende laua kõrvale. „Oot, ma proovin järele.” Marinale lõbusmuigavat pilku heites võttis ta luba küsimata tolle pokaali ning maitseski. „Tõesti vilets,” kinnitas ta heatujuliselt, panemata tähelegi Sveta grimasse. „Palju parem oleks hoopis sampus, eks?” pakkus ta. „Kumba, kuiva või poolmagusat, on isegi päris magusat?” Kõigutamatu rahuga uuris ta tüdrukuid, näol kerge muie.
„Poolmagusat.” Marina leebus. Ta jälgis, kuidas mees peatas käskivalt lähima kelneri ning andis tollele korraldused. Aleksander Trofimõtš oskas muljet avaldada.
Läksin trepist üles oma mansardkorruse tuppa. Minu spordikotid lebasid sealsamas põrandal, aga seina ääres kušetil istus kägaras tüdruk. Nägin laualambi valguses tema lõua alla veetud kondiseid põlvi, kitsast trotslikku nägu ning lahjadele põskedele vajunud liivakarva salkus juukseid. Minu ilmumine näis ta niigi halba tuju veelgi halvendavat. Tema näole ilmus grimass, teretusele vastamata tõusis ta püsti, keeras mulle selja ja hakkas demonstratiivselt laualt oma raamatuid kokku korjama.
„See oli minu tuba,” teatas ta süüdistavalt, „ja mul pole all nende jaoks üldsegi ruumi.” Raamatud süles, astus ta peaaegu riivates minust mööda, heitmata mulle pilkugi. „Kui süüa tahad, tule alla,” käsutas ta üle õla ning laskus puutaldade kobinal trepist alla. Ma ei tahtnud ja ei läinud. Tõstsin asjad kottidest välja ning paigutasin kuidagi ära. Alt kostis naise ja tüdruku hääli. Naine ütles talle midagi teravalt ja siis tulid sammud uuesti trepist üles. Seekord oli see ema. Tal olid linad käes ning ta asetas need kušetile.
„Ära pane seda meie Annat tähele,” ütles ta mulle, „pirtsutab natuke ja jätab järele. Ma panin sulle söögi sooja. Võtad siis teki ja padja kah kaasa.”
Läksin ja istusin veidi all nende seltsis ning sõin moepärast. Nende piirivalveohvitserist pereisa oli samuti koju jõudnud. Ta oli keskmist kasvu kuivetu range ilmega mees. Vormikuuel kandis ta kapteni paguneid ning ta lühikeseks pöetud tumedais juustes oli rohkesti halli. Ta näis oma naise kõrval märksa suletum.
„Harri hakkab meil miilitsaks,” sõnas Anna ema mind tutvustades lõbusalt, „saimegi linnale viimaks omainimesest korrahoidja. Ta on meie vene kooli direktori poeg.”
„Pole meid veel linnaks pühitsetud ja mis omainimene ta ikka on, kui tal siin kodugi pole?” parandas tütar teda teravalt.
„Oled sa, Anna, täna pipart palju söönud või?” kurjustas temaga ema. „Harri sündis siin ja käis minu koolis.”
„Ja laskis kähku jalga.” Tüdruk heitis mulle vimmaka pilgu.
„Anna, ta oli siis ju päris laps ja lahkus koos emaga,” kaitses minu endine õpetaja mind. „Nüüd tuli ta tagasi ja noori me vajame hädasti.”
„See on hea, et tunned kohalikke olusid,” tähendas kapten mul kätt surudes. „Korda on siin tarvis ja kui abi vajad, küsi julgesti, aitame.”
„Tahate siin diktatuuri sisse viia või?” Minu endine õpetaja vaatas meid muiates. „Neli kuud pole meil mingit miilitsat olnud ja jumal tänatud, kõik on korras, midagi pole juhtunud.”
„Küll juhtub, jõuab see Tallinna segadus ka siia,” oli kapten kindel.
Rääkisime läbisegi eesti ja vene keeles ja nad paistsid üsna üksmeelne perekond.
Anti tõmbab vana külmkapi ukse lahti ning uurib mõrul ilmel selles valitsevat tühjust. Ainult killuke margariini ja mõned siniseks tõmbunud keedukartulid kausipõhjas. Laualt plekk-karbist leiab ta juurde poolkõva leivakontsu. Vanamees ja tolle pruta on kõik nahka pannud. Margariin määritakse leivale ja kartulid lähevad takkaotsa. Anti polegi tõsiselt vihane. Nii on iga päev ja linnas olles sööb ta juba seal harilikult kõhu täis. See on lihtsalt väike kinnitus enne ööd. Toast kostab kööki jutukõminat ja telekamängu, ajuti ka naise kudrutavat naeru. Pruta naerab iga asja peale. Anti polegi näinud ühtki teist nõnda lolli ja lõbusat naist. Ja ehk nii räpakat kah. Maja on täiesti kasimata ja puhast nõud ei leia kusagilt. Kõik haiseb isegi Anti harjunud ninale. Ometi ta lubas, et hakkab meie eest hoolitsema. Tahab vanamehelt maja kätte saada, mis muud. Räägib vanamehe pehmeks ja abielluvadki ära. Anti ohkab selle peale mõeldes. Sama ohkega lähebki viimane suutäis alla ja klaasipõhjas olev leige tee sellele järele. Ta peab veel kontrollima, kas vanamees on võtnud rohud sisse, siis võib põhkugi pugeda. Tõusnud taburetilt, läheb Anti ukse juurde ning lükkab selle lahti. Istuvadki kahekesi nagu turteltuvid. Vanamees padja najal, jalakönt voodiserval rippu, ning suitsetab jälle. Pruta on seadnud end muretul ilmel voodi teise otsa. Telekas mängib, nad on kaks telekahullu.
„Leidsid sa, Antikene, ikka endale midagi süüa?” tunneb pruta naeratades huvi. „Seal suurt küll midagi polnd, Akselil pensipäev alles ees ja meil jälle näpud põhjas.”
„Mine siis tööle, kui näpud põhjas,” viskab Anti talle tusaselt. Ta jääb seisma isa voodi ette, võtab öökapilt rohupaki ning loeb tabletid üle. „Sul jälle rohud võtmata,” nendib ta etteheitvalt. „Võta sisse, arst ju käskis, muidu võtavad teise jala kah maha.” „Sa siis nüüd muudkui kannadki minu riideid?” Isa tõre pilk libiseb üle ülikonna poja seljas. „Mis kurat neist kasu on?” pomiseb ta, aga võtab tabletid siiski vastu. „Mul on suitsud kah otsas,” teatab ta pojale tusaselt, „kuraditki pole enam raha.”
„Sa ei tohigi suitsetada, see su jala kihva keeraski.” Pojale endalegi ei meeldi tema hääletoon, aga ta peaaegu vihkab neid stseene.
„Käisin täna kalatsehhis, aga neil on rahvast ülearugi,” seletab pruta kärmelt kõrvalt. „Peaks ikka viima selle Akseli fotoaparaadi siiski komisjoni, kallis riist, midagi ikkagi antakse.”
Anti peaaegu võpatab selle peale. Pruta ei jäta, jälle ihub hammast.
„Isa hakkab uuesti pildistama,” sõnab ta järsku kilavaks tõusnud poisihäälel, „hakkad ju, isa?” See on lootus, ainuke lootus, mis võiks neid veel päästa. Aga isa ei toeta, vahib põrnitsedes oma jalakönti voodil. „Kesse pulma või sünnipäevale santi laseb?” pomiseb ta oma kollaste katkiste hammaste vahelt. See on öeldud vihaga, kuid ses vihas pole kübetki tahet. Niisiis isa olekski nõus. Ära anda nende kallis, võimsa objektiiviga Zenit. Mis mõtet siis enam hoida ka suurendusaparaate, ilmutusvanne ― kogu isa fotopimiku suurepärast varustust. Kas isa tõesti enam ei usu? Nad ei või teda mitte tahta, kunagist alevi parimat fotograafi, ja isa ju lubas tedagi õpetada …
„Mul on natuke raha,” kohmab ta, torkab käe taskusse ning tõmbab välja mõned paberrahad. Nad vahivad ta kätt ja hingavad ärevalt, kui ta tekkinud vaikuses asetab raha öökapile.
„Aga