ei jää miski tähelepanematuks: härra de Fontaine tegi sageli katseid selgitada oma tütrele eluraamatu mõistatuslikke lehekülgi. Asjata vaev! Liiga sageli tuli tal ägada oma tütre tujuka sõnakuulmatuse ja iroonilise ninatarkuse all, et jääda püsima nii raske ülesande juurde, nagu seda oli tolle rikutud iseloomu parandamine. Krahv rahuldus sellega, et andis aeg-ajalt õrna ja hoolitsevat isalikku nõu, kuid pidi kurvastusega nägema, et ta soojad sõnad põrkasid tütre südamest nagu marmorilt tagasi. Isade silmad avanevad tavaliselt hilja, ja krahv vajas mitmeid katsumusi, enne kui märkas, millise üleoleva armulikkusega suvatses tütar talle kinkida mõne harva kallistuse. Emilie oli otsekui väike laps, kes näib ütlevat emale: «Suudle mind kiiremini, ma tahan mängima minna!» Üldiselt leidus preili de Fontaine’il vanemate jaoks väga vähe õrnust. Seevastu ilmutas ta sageli äkilist tujukust, mida nii raske on seletada noorte neidude juures; ta eraldus siis oma tuppa ja näitas end kodustele harva. Emilie kurtis, et peab isa ja ema südant liiga paljudega jagama, ta muutus armukadedaks kõikide, isegi vendade ning õdede vastu. Ja siis, kui ta oli näinud palju vaeva, et muuta oma ümbrus kõrbeks, hakkas too kummaline tüdruk süüdistama kogu maailma oma kunstliku üksilduse, oma vabatahtlike kannatuste pärast. Relvastatud vaid oma kahekümne eluaasta kogemustega, needis Emilie saatust, kuna ta ei teadnud, et õnne peamine allikas peitub meis endis ja seda ei maksa otsida ümbritsevast elust. Ta oleks põgenenud kas või maailma otsa, et vältida sellist abielu, nagu oli ta õdedel, ja ometi tundis ta südames hirmsat kadedust, nähes, et õed on abielus, et nad on rikkad ja õnnelikud. Emilie ema, kes samuti nagu krahv kannatas oma tütre käitumise pärast, kaldus mõnikord uskuma, et tüdrukus peitub terake hullumeelsust. Ometi oli see harilikust teest kõrvalekaldumine kergesti seletatav: midagi pole tavalisemat kui salajane kõrkus, mis tekib noorte neidude südames, kes päritolult kuuluvad seltskonna kõrgemasse kihti ja kellele loodus on kinkinud haruldase ilu. Nad on enamikus veendunud, et nende neljakümne- või viiekümneaastased emad ei suuda enam kaasa tunda nende noorele hingele või mõista nende unistavaid tundeid. Nad arvavad, et suurem osa emasid kadestab tütreid ja püüab neid riietada oma maitse järgi, muidugi selleks, et neid teadlikult varjutada või neilt nende edu röövida. Sellest on sageli tingitud salajased pisarad või tumm viha ema oletatava türannia vastu. Lisaks nendele kurvastustele, mis muutuvad reaalseiks, ehkki põhinevad väljamõeldud alusel, on neidudel maania luua endale fantastilised eluülesanded ja koostada hiilgav horoskoop; nende nõiakunst püüab nende unistused tegelikkuseks muuta, oma pikkade mõtiskelude ajal tõotavad nad salaja, et kingivad südame ja käe vaid sellele, kellel on ühed või teised eelised; nad loovad oma kujutluses tüübi, kellega nende tulevane tingimata peab sarnanema. Ent pärast elukogemusi ja aastatega omandatud tõsiseid mõtteid, pärast tutvumist maailmaga ja selle proosalise argipäevaga ning lõpuks, pärast hulgalisi kurbi kogemusi, hakkavad väljamõeldud ideaali kaunid värvid tuhmuma; äkki, ühel heal päeval, leiavad need noored neiud end keset voogavaid elulaineid ja imestavad, et nad siiski on õnnelikud, kuigi nende fantastilised unistused abielust ei täitunud. Järgides sellist seadust oli preili Emilie de Fontaine oma tuisaka tarkusega koostanud terve programmi, millega ta kosilane pidi kohanema, et leida vastuvõttu. Sellest olidki tingitud neiu põlglikkus ja ta sarkasm.
