Mõni päev hiljem kostitas kuningas oma «sõpra Fontaine’i» neljarealise süütu värsiga, mida ta nimetas epigrammiks ja milles ta heitis nalja sõbra kolme tütre üle, kes kolmikuina nii õnnelikult olid ilmale tulnud. Kui uskuda kroonikat, siis kuningas oli ehitanud oma sõnademängu jumala kolmainsusele.
«Kas kuningas ei suvatseks oma epigrammi muuta epitalaamioniks?» ütles krahv, püüdes monarhi tujust kasu saada.
«Kuigi ma näen siin riimi, ei näe ma ometi mingit mõtet,» vastas kuningas kalgilt, sest talle ei meeldinud too süütu nali tema värsi kohta.
Alates sellest päevast kaotas kuninga suhtumine härra de Fontaine’isse palju oma sõbralikkusest. Kuningad armastavad vasturääkimist vähem kui me arvame.
Nagu kõik viimased lapsed perekonnas, nii oli ka Emilie de Fontaine selleks Benjaminiks, keda kõik hellitasid. Kuninga jahenemine põhjustas krahvile seda rohkem muret, et ta armsaima tütre mehelepanek kujunes väga raskeks ülesandeks. Selleks, et taibata kõiki esilekerkinud takistusi, peame tungima uhkesse üksikelamusse, kus kuninga administraator elas kroonu kulul. Emilie lapsepõlv oli möödunud de Fontaine’ide mõisas, kus ta nautis seda jõukust, millest piisab nooruse esimesteks rõõmudeks; ta vähimadki soovid olid seaduseks ta õdedele, vendadele, emale ja isegi isale. Kõik sugulased armastasid teda hullupööra. Jõudnud teadlikku ikka just sel ajajärgul, kus ta perekond ujus õnnes ja külluses, näis talle elu üha kestva naudinguna. Pariisi luksus tundus talle niisama loomulikuna nagu lillede ja puuvilja ohtrus maal, nagu nurmede lopsakus, mis oli loonud ta esimeste eluaastate õnne. Nagu talle lapsepõlveski ei tehtud takistusi ta tujukate soovide läbiviimisel, nii ei leidnud ta vastuseismist ka oma viieteistkümnendal eluaastal, kui ta sööstis seltskondliku elu keerisesse. Harjudes üha rohkem rikkuse mõnudega, said talle rafineeritud tualetid, elegantsed kullatud salongid ja uhked sõidukid niisama vajalikuks nagu siirad ja võltsid meelitused, nagu õukonna pidustused ja tühised sekeldused. Nagu enamik hellitatud lapsi, nii türanniseeris temagi neid, kes teda armastasid, ja hoidis oma võlud ükskõiksete jaoks. Ta pahed kasvasid ühes temaga, ja vanemad said peagi maitsta oma hukatusliku kasvatuse kibedat vilja. Üheksateistkümne aastasena ei olnud Emilie de Fontaine veel suvatsenud teha valikut nende arvukate noormeeste hulgast, keda härra de Fontaine kavala tagamõttega oma pidustustelke kokku kuhjas. Ehkki Emilie oli alles noor, lubas ta endale seltskonnas nii vabalt mõtteid väljendada, nagu see naisel üldse on võimalik. Tal ei olnud sõpru, nagu pole neid kuningatel, ja kõikjal oli ta austamise objektiks – asjaolu, millele parimadki iseloomud pole suutnud vastu panna, rääkimata Emilie de Fontaine’ist. Ükski mees, isegi rauk, ei suutnud vastu rääkida neiule, kelle ainus pilk oli võimeline süütama armastust kõige külmemas südames. Saanud hoolikama kasvatuse kui ta õed, oskas Emilie de Fontaine üsna hästi maalida, rääkis itaalia ja inglise keelt, mängis hoogsalt klaverit; ta hääl, mida olid koolitanud parimad lauluõpetajad, omas meeldivat kõla, mis andis ta laulule vastupandamatu veetluse. Kuna Emilie oli vaimukas ja ohtralt lugenud igasugust kirjandust, siis tema kohta oleks võinud öelda Mascarille’ sõnadega, et suursugused inimesed teavad juba kõik, kui nad ilmale tulevad. Emilie de Fontaine vestles ühesuguse kergusega nii itaalia kui flaami maalikunstist, nii keskajast kui renessansist; ta kritiseeris ilma valikuta uusi ja vanu raamatuid, ta oskas halastamatult, kuid võluva vaimukusega iga teose puudused esile tuua. Jumaldavad austajad püüdsid ahnelt iga ta lauset, nagu türklased püüavad sultani fetvasid. Nii pimestas ilus neiu pealiskaudseid inimesi; sügavamaid natuure oskas ta oma loomuliku vaistuga ära tunda ja nende juures pani ta mängu nii palju koketsust, nii palju ahvatlevat võlu, et teda ei hakatud eksamineerima. Emilie de Fontaine’i veetleva välimuse all peitus muretu süda, piiritu uhkus oma kõrge päritolu ja ilu üle ning paljudele noortele neidudele omane arvamine, et keegi pole veel tõusnud sellesse kõrgusse, kust ainuüksi võib näha ja hinnata nende hingesuurust. Elades selle tugeva tunde ootel, mis varem või hiljem rüüstab iga naise südame, andus ta kogu oma nooruse tuhinaga ülemäärasele armastusele aristokraatia vastu ja väljendas sügavat põlgust mitteaadlike suhtes. Emilie de Fontaine oli jäme ja kõrk värskete aadlike vastu, ta tegi kõik, mis võis, et ta vanemad püsiksid samal tasemel kui kõige hiilgavamad perekonnad Saint-Germaini eeslinnas.
Sellised tunded ei võinud jääda varju härra de Fontaine’i silme eest; pärast vanemate tütarde abiellumist oli ta juba korduvalt äganud Emilie sarkasmi ja pilgete all. Loogiliselt mõtlevad inimesed arvatavasti imestasid, nähes krahvi vanemat tütart abielluvat ülemmaksunõudjaga, kellel, tõsi küll, oli mitu vana rüütlimõisa, kuid kelle nime ees puudus väike aadlipartikkel «de», mis troonile oli andnud nii palju kaitsjaid; niisama suur oli imestus, kui krahvi teine tütar abiellus kohtunikuga, kes alles äsja oli saanud parunitiitli ja kelle suhtes kõrgem seltskond ei suutnud unustada, et ta isa oli kaubelnud puudega. See silmapaistev muutus vana aadliku vaadetes, ja just hetkel, mil ta oli saanud kuuekümne aastaseks, kus inimesed harva loobuvad oma tõekspidamistest, ei olnud tingitud ainuüksi hukutavast elust selles moodsas Paabelis, kus kõik provintslased lõpuks kaotavad oma kareduse, ei – krahv de Fontaine’i uued poliitilised vaated olid kujunenud kuninga sõpruse ja nõuannete mõjutusel. See filosoofist kuningas tundis lõbu tolle vana vandeelase ümberkasvatamisest, ta istutas temasse vaateid, mida nõudsid XIX sajandi sündmused ja monarhia uuendamine. Louis XVIII tahtis kokku sulatada poliitilised parteid, nagu Napoleon oli kokku sulatanud asjad ja inimesed. Seaduslik kuningas, kes oli ehk niisama tark kui ta võistleja, toimis aga vastupidiselt. Bourbonide viimane esindaja oli niisama usin kolmandale seisusele ja impeeriumi tegelastele meelehead tegema ning vaimulikku