Mamamze embas Giorgit isalikult ja suudles kombekohaselt kuninga paremat õlga.
Bordohhan keelitas kuningat, et ta veedaks öö nende lossis. Giorgi lubas seda teha pärast Phovimaalt naasmist.
«Hakkate tütart mehele panema, auline emand, mulle anti teada, et varsti on pulmi oodata,» ütles ta.
Bordohhan läks näost punaseks ja vaidles ägedalt vastu.
«Mis mehelemineja see laps on, ta ju alles kaheteistkümne aastane.»
Pärast hommikueinet jätkas kuninga sõjavägi teed. Kohkunud mägilased olid kuninga eest ligipääsmatuisse mägedesse põgenenud, tühjades külades võis kohata vaid hulkuvaid koeri, rauku ja haigeid.
Kirikute kellatornides rippusid ülespoodud vanemad. Kirikud olid paljaks riisutud, ellujäänud preestrid ja mungad Mtshetasse pagenud. Mäelõhede suudmetes vedelesid kuninga salakuulajate laibad. Raisakullid nokkisid metsloomade järatud korjuseid.
Zviadi kiirkäskjalg jõudis Giorgile järele Goimzvares. Ta kandis ette, et Kolonkelidze on andnud pantvange, et dido ja galgai mässajad on kihutatud üle Phovi mägede, et Kahhai malev on piiranud sisse Thorgvai kindluse ja et Zviad ootab Tshrakaris kuninga edasisi korraldusi.
Giorgi saatis kiirkäskjalg Ušišaraisdzega Zviadile teate, et kui talle tuuakse käsk «Mine Pankississe!», siis tähendab see, et ta peab viivitamatult minema Kvetari linnusesse, kus kuningas teda ootab.
Teisel pool Goimzvaret saatis Giorgi vägede etteotsa lipukandja lahingulipuga. Lipu järel sõitsid kaksteist turvistes ratsanikku. Kuningas liikus edasi kolmesaja odamehe saatel. Rohkem kui tuhandemehene järelvägi polnud veel Goimzvaresse jõudnud.
Laskuv arbaatee kadus alla orgu. Algasid tihedad kastanimetsad, vahetevahel jooksis üle tee mõni rebane.
Giorgi nägi mäelõhest väljasõitvaid raudrüüs ratsanikke; lipukandjaga kohakuti jõudnud, hüppasid nad kärmesti hobuste seljast maha, tervitasid rüütli kombel eesratsutajaid ning suudlesid neid. Istusid seejärel uuesti hobustele ja sõitsid Giorgi poole.
Giorgi tundis ära Kolonkelidze. Tee oli kitsas, polnud näha, kui palju sõjamehi eristavil kaasas on.
Jõudnud noole lennutee kaugusele, ronisid Kolonkelidze ja ta saatjad uuesti hobustelt ja tervitasid kuningat ja tema saatjaskonda suure aupaklikkusega.
Kui langetatud peaga Kolonkelidze kuningale lähenes ja ta kätt suudles, suutis Giorgi vaid suure pingutusega salakavalale eristavile naeratada.
Kolonkelidzel läks süda kergemaks, kui ta nägi Giorgi kõrval ratsutamas ka Mamamzet ja Tohhaisdzet.
Pilguga kuninga sõjaväge mõõtes hakkas ta kahetsema, et oli kuningale nii väikese malevaga vastu tulnud. Ta arvas, et kuningal pole kaasas rohkem kui kolmsada meest. Mis viga oleks olnud neid paksus kastanimetsas varitseda ja ootamatult rünnata!
Tee läks ülesmäge. Hakkasid järele jõudma ka ülejäänud väed. Kolonkelidzel langes süda saapasäärde. Kes teab mitu tuhat meest kuningal veel varuks võib olla?
Kuid kuninga olek ei andnud ärevuseks põhjust.
Oli vaikne, päikesepaisteline õhtu, hobuste sõbralik puristamine, mägijõe kohin, taevani ulatuvad sinised mäed ja silmakivikarva kõrge taevas – see kõik mõjus rahustavalt. Giorgi, Kolonkelidze, Mamamze ja nende saatjad vestlesid omavahel sõbralikult, nagu oleksid nad unustanud, et on siia tulnud üksteise verd valama.
Kolonkelidze oli meeldiv vestluskaaslane. Lüheldast kasvu ja kuivetu, juba hallineva habemega, nägi ta ometi mehine ja nooruslik välja, ta meekarva silmad välkusid tuliselt.
Kuningas piidles teda vargsi, meenutades õhtupoolikut Mtshetas, kus Kolonkelidze oli džigiteerinud võidu oma tütre Šorenaga. Siis oleks neid küll ennem õeks ja vennaks võinud pidada.
Tee kohal rippuvatelt okstelt langes maha kastanimune, orus luikas isapõder, kõrgete nulgude okstel hüplesid nugised.
Kuningas sõitis meelega kiiremini, Kolonkelidze järgnes talle, ja kui nad olid teiste kuuldekaugusest välja jõudnud, hakkas Kolonkelidze ääri-veeri mööda kõnelema «kurvast arusaamatusest». Silmagi pilgutamata ajas ta kõik pahandused didolaste ja galgailaste kaela; pööramata pilku Giorgi näolt, kirus ta neid paganaid vihaselt. Tänuga meenutas ta väeülemat, kes oli selle «rämpsu» Phovi mägede taha kihutanud. Ta kurtis ettevaatlikult vaid selle üle, et Zviad oli saanud temalt pantvange ja võtnud saagiks hulga sõjavarustust, ometi polnud ta halastanud vanematele, kes olid endale patukahetsuse märgiks köie kaela sidunud.
Kuningas peatus, kutsus kiirkäskjala, käskis tal Zviadi juurde tõtata ja ütelda, et ta ei tohi enam vanemaid puua ja et ta peab kohe Tshrakarist lahkuma ning ootama kuningat Pankissis.
Eristavi tuju tõusis: nähtavasti tahab kuningas tõepoolest alustada Pankissist sõjaretke Kahheti-Hereti piiskopi vastu.
Mõningat lootust andis talle ühtlasi aimus, et kuningas polnud täiesti ükskõikne Šorena vastu. Teadis ta sedagi, et kuningannale ebaseaduslikud armulood ei meeldinud.
Tuli meelde, mida Guranduht oli rääkinud ümmardajate tähelepanekutest neljakümnendal päeval pärast Tšiaberi surma: kuningas olevat üsna agaralt Šorena peale silma heitnud. Tohhaisdze teade läks tema oletustega kokku: Giorgi laskis Pharsmanil risti mürgitada vaid selleks, et tappa Tšiaber ning vabastada Šorena.
Sel hetkel uskus Kolonkelidze päris kindlasti, et kuningas on tulnud Šorenat endale naiseks kosima. Mamamze ja Tohhaisdze juuresolek ei meeldinud talle nüüd enam põrmugi, ainult segada võisid nad ta plaane.
Kui Giorgi ennast tõepoolest kuningannast lahutada laseb ja Šorenaga abiellub, siis on Kolonkelidze valmis teda sõjas Kahheti-Hereti piiskopiga abistama. Võimalus kuningaga sugulaseks saada avas auahne eristavi ees uusi väljavaateid. Lootusrikkalt ratsutas ta külaliste ees linnuse poole.
Kolonkelidze saatis käskjala Kvetarisse teatama, et valmistutaks kuninga ja ta saatkonna vastuvõtuks.
Linnuseülem, seitse pealikut ja kolmteist vanemat ratsutasid külalistele vastu. Eristavi naine Guranduht ja tütar Šorena tervitasid kuningat linnuse väravate juures.
Kakssada viiskümmend härga, seitse põtra ning üle kolmesaja lamba tapeti sel õhtul Kolonkelidze lossis.
Enne pidusöögi algust vestlesid kuningas ja eristav veidi nelja silma all, hiljem kutsuti nõupidamisest osa võtma ka viis Tao ülikut, kindluseülem ja kolm pealikut.
Lepiti kokku, et juba järgmisel päeval lähevad kuningas ja Kolonkelidze Pankississe ja alustavad sealt koos sõjakäiku Heretisse.
Kuningas pani eristavile pöidlasse rubiiniga sõrmuse ja kinkis talle kõrvarõngad, bütsantsi vöö, kiivri ja raudrüü, kolm soomustatud hobust, lipu ja oda. Ta tõotas Kolonkelidzele igavest rahu ning ta valduste täielikku puutumatust.
Kolonkelidze viis kuninga oma põdrakarja vaatama. Põdrakoppel asus linnuseõues.
«Kui linnus on sisse piiratud, siis tapame neid lihaks, rahuajal laseme paljuneda,» jutustas peremees lõbusalt.
Vaimustusega vaatas Giorgi kauneid loomi. Ema- ja isapõdrad tõstsid pead, karja kohal lainetas sarvedemets. Põdravasikad pugesid pelglikult emapõtradele jalgade vahele. Ainult üks, kõige toredam lõvikollane põdravasikas seisis, pea uhkelt seljas, teistest eemal pihlaka all. Kui Giorgi talle lähenes, ei liikunud ta paigast, ainult vaatas talle oma suurte ahhaatsilmadega otsa.
Giorgi sirutas käe välja ja hüüdis: «Hutsah, hutsah!» Põder tuli lähemale, vaatas väljasirutatud kätt ja tõmbas oma kareda keelega üle Giorgi peopesa.
«See on Šorena lemmik Nebiera, ta on orb. Šorena ise kasvatab teda,» seletas Kolonkelidze.
Giorgi pööras pilgu karja kõige suuremale ja uhkemale emapõdrale.
«Mul on seitsekümmend niisugust