Vahisõdur ronis üles torni ja vilistas tasa.
Odad käes, astusid kindluseväravast välja kolm varju ja läksid ratsanikule vastu.
Vahuleaetud soomustatud hobune norskas valjusti. Võõras nõudis, et ta kindluseülema ette viidaks. Kindluses panid kõik mehe välimust imeks: ta kandis mungarüüd, mis oli üleni takjaid täis, takjanupud olid takerdunud isegi ta mütsikarvadesse, juustesse ja habemesse, sellisena meenutas ta rohkem küll metsavaimu kui inimest.
Kui siis kindluseülem ilmus, ütles mees, et tal on vaja temaga nelja silma all rääkida.
Ülem saatis vahisõdurid välja ja võõras tõmbas papaaha peast – selle all helkis kiiver. Ta võttis peast ka kiivri ja pühkis laubalt higi. Seejärel tegi ta oma mungakuue eest lahti, ka selle alt paistis raudrüü.
Üllatunult vaatas kindluseülem raudrüüs munka. Mõõgale toetudes käskis tundmatu ennast veel samal ööl linna väeülem Zviadi juurde viia.
Zviad oli hilja õhtul tulnud Uplistsihhest. Kuid võõra tungival soovil äratati ta unest.
Võõras oli väeülema salakuulaja, Tshrakari kloostri ülem Serapion. Ta teatas järgmist:
«Thalagva Kolonkelidze viis didolased ja galgailased uuesti Phovimaale, nüüd võtab ta maha ikoone ja riste ja põletab kirikuid, preestrid ja mungad aga puuakse kellatornidesse üles või visatakse kõrgetelt kaljudelt alla. Täna öösel pani ta põlema Tshrakari kiriku.»
Munk Serapion oli laskunud köit mööda kaljult alla ja põgenenud läbi metsa ööpimeduskatte all. Herkis oli talle antud soomustatud hobune ja ta oli Mtshetasse kihutanud.
Kolonkelidze kavatsevat suure väega jälle Aragvi orgu tungida. Sel aastal olevat Kvetari eristavil kaks korda suurem malev kui mullu. Mamamze plaanidest ei teadnud munk midagi. Ta oli kuulnud vaid seda, et Mamamze annab oma tütre Kata naiseks Tohhaisdzele.
Giorgi oli kaaskonnaga Uplistsihhes ja Zviad kihutas järgmisel päeval sinna.
Aega viitmata kutsus kuningas kokku vanemate nõukogu.
Kõikidele eristavidele saadeti kiirkäskjalgadega sõna, et nad Uplistsihhesse ilmuksid. Lahinguvalmis malevate kogunemise päevaks määrati üheksas oktoober. Nõupidamine kestis keskööni. Otsustati, et Zviad läheb otsekohe suure malevaga Phovimaale ja et kuue päeva pärast järgneb talle oma väega ka kuningas.
Zviadil kästi üks väesalk Kvetarist mööda saata, et see sulgeks tee Phovi mägedesse ja jääks valvama Torgva kindluse juurde.
Zviadil kästi võimalust mööda verevalamist vältida, võtta kindlustes pantvange, hoiatada oma sõjamehi rahva riisumise eest, võtta saagiks vaid sõjariistu ning vabastada vangistatud vaimulikud ja mungad. Zviadi malev pidi eesminevale salgale järgnema, ta ei tohtinud enne kuninga saabumist Kvetari linnuse piiramist alustada. Giorgi teadis, et tugevat vastupanu kohates võib Zviad kas või kogu maleva hukutada.
Giorgi kartis ka seda, et juhul, kui neil ei õnnestu Kolonkelidzet välja meelitada, kindlustab too end linnuses, aga talv oli tulemas ja ilma toidumoonata ei suuda tema sõjavägi mägedes kevadeni vastu pidada.
Zviadil oli hea meel, et tema ennustused Giorgile ja Melkhisedekile tõeks olid minemas, – koera saba juba sirgeks ei venita ega vähki õigetpidi käima ei pane.
Zviadi plaan oli järgmine: ta tahtis veel enne Phovimaale jõudmist mõned kindlused purustada, teeäärsed külad maha põletada, külavanemad üles puua ja hirmunud elanike seast pantvange võtta.
Kui siis Kolonkelidze talle vastu tuleks, võiks Zviad ta mõnesse kitsasse mäekurusse meelitada ja ta maleva puruks lüüa. Kuningas Giorgi kolm eristavi ja Melkhisedek ei nõustunud Zviadi ettepanekuga. Ei maksa vahekorda rahvaga teravaks ajada: vihased mägilased võivad Kolonkelidze poole üle minna.
Üheksandal oktoobril kogunes kuninga sõjavägi Uplistsihhesse: saabusid sõdalased Taost ja Klardžetist, tulid Mtsheta ja Alam-Kartli malevad. «Ja kuningas tõstis üles lahingulipu, mis oli toonud õnne Vahtang Gorgassalile, ja ulatas selle väeülem Zviadile. Ja ta vaatas üle oma malevad ja mõõtis hobuste headust.»
Järgmisel hommikul enne päikesetõusu väljusid väed Uplistsihhest. Mtshetast möödudes liikusid nad piki Aragvi kallast Gudarimakari poole.
Korsatevela loss jäi hüvakule. Largvissi kindluse juures jaotas Zviad oma sõjaväe kaheks. Eelrühm Samtshe maleva ülema Kahhai juhtimisel pidi minema põhja poole.
Kahhail tuli mööduda Tsorli mäest ja hõivata Phovi mäekurud. Zviadi malev aga hakkas liikuma Otšani kindluse poole. Kui kindluseülem annab pantvange, siis jõuab Zviad varsti Kahhaile järele, nad ühinevad, lähevad koos Torgvani ja lõikavad didolased Phovimaast ära.
XVI
Leebe sügispäike soojendas orgu. Mäeveerude kriidikarva lõhedest kostis põldpüüde kõketamist. Parvedes ronisid linnud mööda nõlvu üles, koirohupõõsad olid nende sahistamist täis. Üks linnuparv jõudis künkaharjale ja tardus ootuses, siis häälitses juhtlind ja kogu parv tõusis õhku, tema järel teine, kolmas, sügava mäekuru kohal kajas lakkamatu kädin.
Oru põhjas ahtal teerajal ratsutas sale, pikakasvuline noormees. Ta kandis phovi rõivaid ja phovi mütsi, seljal rippus kilp, vasakul käel istus pistrik, vöö külge oli jalgupidi kinnitatud ligikaudu kakskümmend vutti.
Väsinud hobune vehkis loiult peaga ja sörkis rada mööda edasi. Pistrik vahtis ringi ja kuulatas põldpüüde häälitsemist.
Muretult laulis noormees:
«Haralo, hariaraluu,
haralo, hariaraluu…
Kotkast, hunti, vahvat meest
taltsaks ükski võim ei tee…
Haralo, hariaraluu…»
Otse kaljuserval oru kohal mäkkeviival teel peatas oma ratsu phovi rõivais naine.
«Konstantine, auu, Konstantine!» hõikas ta.
Naine tõstis käe päikesevarjuks silmade ette, vahtis kord läände, tasandiku suunas, kord jälle alla orgu ja hüüdis valjusti:
«Konstantine, auu, Konstantine!»
«Haralo, hariaraluu,
hunt see murrab uttesid,
mees teeb mehetegusid.
Haralo, hariaraluu…»
Noormees laulis. Hobune laskis rahulikku sörki piki rada, mis ülesmäge viis. Mäekuru põhjas kohises jõgi, põldpüüd kõketasid, noormees ümises edasi:
«Haralo, hariaraluu,
kotkas kõrgelt saaki näeb,
loom ei pääse küti käest.
Haralo, hariaraluu.»
Naise hõikest ehmunud põldpüüd kadusid künkaharjalt. Lähima pühamu varemetelt tõusid kraaksudes lendu varesed ja tiirutasid õhus ringi, kattes pärlmutrikarva taeva otsekui tindiplekkidega.
Mees jäi vait ja kuulis naise häält.
«Tule ruttu, kihuta,» karjus naine, viibates käega.
Mees kiirustas hobust, kuid ei saanud nelja sõita, kuna teda takistas pistrik ta vasakul käel. Kui naine teda uuesti kiirustama hakkas, kannustas ta hobust, toetades lindu parema käega.
Naine sõitis kaljuservale ja peatus noormehe pea kohal.
«Kappa kohe Otšani kindlusesse ja teata, et kuninga sõjavägi on tulemas. Siis sõida Kvetarisse ja ütle, et eristav peab saatma Otšanisse abiväge.»
Mees andis pistriku naisele üle, silitas linnul peoga üle selja, kohendas ta tiibu ja õpetas, kuidas teda vasakul käel kanda. Siis võttis ta ümbert vöö tapetud lindudega ja ulatas ka selle naisele.
Pistrik ajas end turri ja välgutas naise poole oma merevaigukollaseid silmi.
«Ega