Palja peaga ümberringi lõhkevate mürskude raginas, seisab Kornilov kõrgendikul asetseva mõisahoone õuel, kust pinevalt jälgib omanimelise polgu lahingusse minekut. Vasemal Markov oma ohvitseridepolguga ründab juba linna äärel paistvaid kahurväe kasarmuid, kindr. Bogajevski polgud algavad tormijooksu vaksalile ning kindr. Erdeli ratsaosadelt saabub käskjalg raportiga, et nad teisel pool linna on vallutanud uue aguliosa.
Nii on peagu kogu lahingupilt Kornilovile farmi õuelt näha nagu peopesal ja võlutuna seirab juht lahingu hargnemist. Markovi ohvitserid, jättes porisele väljale kümnetena maha tumedaid kogusid, jõuavad joostes juba kahurväe kasarmuteni ning varsti tulebki teade, et need on puhastatud vaenlasest.
Ka Kornilovi polk teeb viimase ülejooksu, heidab viivuks maha kibeda tule all, kuid tõuseb uuesti oma komandöri, polkovnik Nežentsevi käsklusel:
„Edasi, kornilovlased!”
Sõna sureb polkovniku huultele: kuul on jooksnud talle pähe ja rabatuna variseb ta kokku, tõuseb aga jälle, teeb paar ebakindlat sammu, saab aga uue surmava kuuli ning jääb seekord liikumatult lamama.
Hetk hiljem langeb ka sama polgu pataljoni ülem polk. Judeikin ja rida teisi ohvitsere, mis sõdurid viib hirmunult segadusse. Korratult jooksevad nad tagasi farmi suunas, ent siin asub nende etteotsa viimase varusoleva pataljoni ülem kindral Kazanovitš ja jooksikud peatuvad, jäädes kõhutama petliku kaitse, vesise heinamaakraavi mullaviiru taha.
Kõike seda näeb Kornilov oma vaatluspaigalt, haarab kord kätega peast ja vaarub tuikudes mõisahoonesse oma staabiliikmete keskele.
Vähe hiljem tuuakse farmi ka langenud polkovn. Nežentsevi laip. Kornilov kummardub ta üle, silmitseb kaua ja sügava valuga oma truima sõjaseltsilise näojooni, teeb ristimärgi langenu keha kohal ja suudleb teda laubale, jättes jumalaga nagu armastatud pojaga.
29. märtsi õhtuks jääb seisukord linna ümber endiseks: kasarmuis on peremehed Markovi ohvitseride roodud; vaksali ees lamavad sissekaevunuina Bogajevski partisanid ning ka Erdelit teatakse püsivalt peatumas sissevõetud eeslinnades. Ainult Kazanovitš oma meestega teeb ootamatu rünnaku videvikus, murrab läbi punaste kaevikuist ja jääb tükiks ajaks kadunuks.
Alles järgmisel hommikul kuuldakse ta seiklusest. Taanduvate enamlaste jälil kesklinna tänavaile jõudes pole ta sealt leidnud enam mingit vastupanu ja arvates, et Markovi ning Bogajevski ühikud liiguvad samuti juba linna südames teisi tänavaid kaudu, on ta aegajalt lasknud meestel hüüda, tahtes naaberosadele anda märku oma seisukohast: hurraa kindral Kornilovile!
Lõppeks aru saades, et ükski teine väeosa ei järgne talle, on Kazanovitšile selgunud kogu ettevõtte risk: ainuüksi oma 250 mehega vaenulises linnas kümnete tuhandete punaste keskel, ei ole ta julgenud arendada edasi operatsiooni, vaid tõmbunud tagasi, õnnelikult läbi tulles linnaserval paiknevaist vaenlase kaevikuist, kust imestunud punased, pidades väeosa omadeks, talle kohkunult järele hüüdnud:
„Kuhu te rühite, seltsimehed, seal ees on juba kadetid!”
30. märtsil alustavad omapoolset pealetungi enamlased ja kogu päev kestab vahelduva õnnega vihane heitlus valgete poolt sissevõetud positsioonide ümber, mida nad kaitsevad küll äärmise südidusega, kuid ei pääse ka enam sammugi edasi.
Linna piiramine venib seega pikale ja valgete vastupanu näib peatselt murduvat. Kornilov seda arvestades kutsub sõjanõukogu kokku, kus teatab oma otsuse: neljapäevasele lakkamatule võitlusele teha 31. märtsil vaheaeg, isegi vähe taanduda, kui vaja, kuid 1. aprillil viimse üldrünnakuga vallutada linn.
Nõupidamisest osavõtvad kindralid vaikivad mornilt, vahtides enda ette maha. Keegi ei vaidle vastu ega avalda oma arvamist, küll tundub aga, et ükski neist peale Kornilovi ei usu enam võiduvõimalusse.
Märgates seda, lisab Kornilov pooliti nagu vabandavalt:
„Muidugi võime meie kõik selle juures hukkuda. Kuid mu härrad, on ilus hukkuda auga. Teie kõik teate, et taandumine praegusel pilgul on samasuguseks hukatuseks: armeel ei ole varsti enam ainustki mürsku ega padrunit, ja see oleks siis pikaldane agoonia …”
Vaikides, nagu nad olid istunud terve aja nõupidamiselgi, lahkuvad kindralid, surudes Kornilovi kätt.
Ainult alati elav ja lõbusatujuline kindr. Markov kummardub mööda minnes staabiülema kindr. Romanovski kõrva juurde ja sosistab talle pooltõsises, poolnaljatavas toonis:
„Andke kõigile edasi, et nad paneksid nüüd puhta pesu selga, kel seda on. Jekaterinodari meie ei saavuta, ja kui see ka juhtubki, hukkume siiski. Ja värskes pesus on rõõmsam alata pikka teekonda…”
KORNILOVI SURM
Ülemjuhataja staabi väike personaal magab halvasti ööl vastu 31. märtsi: kellelgi ei taha und tulla üleelatud raske võitluspäeva järel, mis olnud nii ohvririkas ja verine, viinud mullakääbaste alla mõningaidki parimaid lahingukaaslasi ja sõpru ning näidanud käegakatsutava selgusega kõigile, et asjata on taguda pead vastu müüri, mõttetu murda vaenlase mitmekordset ülejõudu selle pisikese käputäie vapratega.
Sünge eelaimus sosistab unetult asemeil vähkrevaile meestele kõrva, et Kornilovi otsus uueks tormijooksuks linnale on väärsamm, on tõeline meeletus ja enesetapp.
Vara hommikul hakkavad öösi vaikinud enamlaste kahurid uuesti mürisema, külvavad mürskudega üle valgete nõrgad hädakaevikud linnaäärsel heinamaal, lammutavad osavate tabamustega kasarmuid, mille purunenud aknaavade varjul kükitavad truult valvel Markovi ohvitseridepolgu mehed.
Kuid kõige kibedama, kõige ägedama valangu vinguvat, praksuvat ja kärgatavat tulelõõska saadab vaenlane kõrgel Kubani jõe kaldal nähtuvale farmile, kuna talle on juba teada, et seal asub valgete jõudude süda, nende staap.
Staabiülem kindr. Romanovski, ülemjuhataja abi kindr. Denikin, adjutandid ja kõik ligiolevad katsuvad uuesti veenda Kornilovit, et ta oma elu ei paneks asjatult kaalule, käseks silmapilk paikneda staabil kuskile varjulisemasse kohta või lahkuks üksindagi mõnda hädaohutumasse paika, näiteks mõisa taga paistvasse tammesalusse, kuhu punaste mürsud veel ei ulatu.
Kornilov heidab aga käega, lausudes lühidalt:
„Pole mõtet aega raisata kolimisele, homme on meie üldrünnak.“
Ülemjuhataja astub oma kambrisse, kus istub laua taha, kuna Denikin ja Romanovski siirduvad välja, istudes seal maha Kubani jõe järsule pervele.
Jõkke langeb kümnetena granaate, tõstes seal tohutuid veesambaid üles, ja ka mõisahoone õuele raksatavad pommid üksteise järel, peletades põgenema seal seisvad sideratsanikud. Kaks jõekaldal istuvat kindralit ei või aga kuhugi end peita ega vist tahagi seda teha, kuna ju nende juht hädaohtu mitte mikski pannes töötab pommisaju all praegu rahulikult oma kirjutuslaua taga.
Siis tuiskab aga üks granaatidest tulesööstina otse kindralite lähedusse, paiskab neile kaela mullakamakaid, kuna järgmine lendab lühida ja järsu raginaga mõisahoonesse.
Hetk hiljem jookseb Denikini juurde ehmatusest viltukiskunud näol ülemjuhataja adjutant, alamleitn. Dolinski.
„Vaše prevoshoditelstvo,” kogeleb ta vaevu, „kindral Kornilov on …”
Sõnad jäävad kurku kinni noorel ohvitseril, kuid Denikin mõistab selletagi.
„Pole vaja rohkem,” äigab ta käega adjutandi poole. „saan aru kõigest …”
Kornilov on viibinud üksi oma kambris, kui vaenlase mürsk puurinud läbi seina, lõhkenud laua all, mille taga kindral istunud. Kõik tormavad kohale, kus poolpurustatud ja suitsuga täitunud toas lamab põrandal verine kogu, kaetud laest langenud krohvi ja muu prügiga.
Ülemjuhataja hingab küll veel, kuid igasugune abi on juba hiline. Granaadikild on purustanud ta otsaesise, kiskunud külje seest suure tüki, purenud verdnõrguvaid haavu mujalegi.
Sadadest