Klassist kostus üksmeelne sõbralik naerukõmin.
„Ja oma võlga tasuma,” jätkas Teeduks nimetatud noormees. „Nimelt oleks mul gümnaasium peaaegu lõpetamata jäänud. See oleks aga kriipsu peale tõmmanud kõigile asjadele, mida ma viimastel aastatel teinud olen. Gümnaasium oleks lõpetamata jäänud aga just matemaatika pärast. Ma ei osanud, ei tahtnud ja ei näinud mingit mõtet seda õppida. Raske oli ka. Ning loomulikult metsikult igav.”
Vaatasin ringi – muiged libisesid üle õpilaste nägude ning üksmeelselt noogutati. Mõni kontrollis piiludes õpetaja reaktsiooni, kuid nähes Pruudelit sõbralikult naeratamas, keskenduti Teedule. Kõik kuulasid tähelepanelikult. Võõras oli ka minu tähelepanu saavutanud ning noogutasin ja muigasin teistega kaasa.
„Siis aga võttis õpetaja Pruudel mu ette ja pidas ühe väikese loengu. Ta küsis, miks ma ei pinguta, kuigi võimeid on. Ma vastasin ülbelt ja eneseteadlikult, et mul pole seda kõike vaja, minust saab nagunii firma juht. Just siis peadki matemaatikat õppima, seletas mulle õpetaja Pruudel tookord. Ja uskuge või mitte, tal oli õigus!”
Teet lasi pilgu üle klassi, justkui kontrollides, kas öeldu jõudis kohale.
„Õpetaja Pruudel aitas mul siis mitmed keerulised teemad selgeks saada ja nii lõpetasingi gümnaasiumi edukalt. Ta oleks võinud mu lihtsalt läbi kukutada ja lõpueksamile mitte lasta… aga ta nägi minuga vaeva. Seetõttu tundsingi, et täna on minu võimalus selle eest veidigi tasuda, rääkides teile, mida ma nende aastate jooksul õppinud olen.”
Birgit kummardus mu juurde ja sosistas:
„Selge, miks Pruudel täna nii särav välja nägi – ju ta sai selle Teedu käest juba nurga taga kõvasti kiita.”
Noogutasin muiates. Jah, nii vähe ongi inimestele vaja – et keegi neid igapäevaseks muutunud töö eest tunnustaks. Või on seda hoopis väga palju?
„Kokkuvõtlikult – vaene olemiseks pead oskama matemaatikat, et vähese rahaga hakkama saada. Rikas ja edukas olles tuleb arvudemaailmaga aga veelgi rohkem kursis olla.”
Pruudel noogutas rahulolevalt kogu Teedu jutu peale kaasa.
„Ehk siis – matemaatika ja mõtlemisvõime on olulised ning neid on kogu ülejäänud elu vaja. Mäletan enda kooliajast, et need, kes matemaatikaga hakkama ei saanud, olid enamasti need, kes lubasid tulevikus firmajuhiks hakata. Et siis tegeleb arvudega raamatupidaja ning juhil endal polegi vaja nendes igavates numbrites tuhnida. Usun, et teiegi seas on selliseid,” vaatas ta julgustavalt naeratades klassis ringi. Mõnigi noogutas ettevaatlikult, teadmata, kuhu võõras oma jutuga jõuda kavatseb.
„Firmajuhi elus on nõuded aga tegelikult suuremad. Eelarve koostamine ja jälgimine on üks väike osa sellest. Kõik tootmisega ja firma käigushoidmisega seotud põhilised asjad ongi matemaatika – kui palju ja kuidas töötajatele maksta, kuidas erinevaid makse arvestada, kui palju on vaja toorainet, kui palju see maksab, kui palju võime toorainele tootmisprotsessi käigus lisakulutusi teha, kuidas toote lõpphinda arvutada.
Firma edukaks juhtimiseks tuleb pidevalt jälgida turuprognoose ja statistikat. Kõik puha numbrid ja matemaatika. Võib ka iseenda sisetundest lähtuda, aga nii jõuab firma tavaliselt vaid ühte kohta – pankrotti,” näitas Teet käega sirgjoones liikumist põranda poole.
„Ja ega kodus lihtsam pole. Igapäevases elus näiteks pead olema võimeline välja arvutama, kas ja kui palju sul kuu lõpuni elamiseks raha vaja läheb, kui palju peale maksude maksmist igapäevasteks kulutusteks järgi jääb, kui palju kulub kuu jooksul raha söögile ja autokütusele… Kõik sellised igapäevased asjad, aga kui neile ei mõtle, siis lõppeb iseseisev elu kiiresti ning ollakse pankrotis ja vanemate kodus tagasi.”
Teet pööras korraks pilgu mõtlikult aknast välja ning seejärel lasi sellel jälle klassis ringi käia. Kõik kuulasid jätkuvalt vaikides ning huvitatult.
„Enamikku meist puudutab ka laenude teema. Telekas oli alles mingi saade sellest, kuidas inimesed on võtnud laene, siis järgmisi laene eelmiste laenude tasumiseks… aga väga kiiresti saab sellest surnud ring, kus asjad lähevad ainult hullemaks.
Ärge saage minust valesti aru – laenud ei ole halvad, eriti kui soovid äri käima lükata, investeerida millessegi, mis hiljem tagasi toob. Aga igal juhul peab oskama arvutada, mida see tähendab – mida tähendavad kõik need protsendid, mis laenupakkumise juures kirjas on, kuidas kõiki määrasid arvutatakse ja mis on summa, mis tegelikult lõpuks maksta tuleb. Kogu see peenikeses kirjas jutt, mis tundub mõttetu. Laen ei ole sulle antud raha, vaid järelmaks, kohustus, mis piirab tulevikus väga kõvasti su tegutsemisvõimalusi, kuna pead laenumakseid tagastama.”
Teet vaatas taas kord hetkeks vaikides klassis ringi. Huvi meie kõigi silmis oli järelikult piisavalt suur, sest ta jätkas sama innukalt.
„Tihti kuulen eneseõigustust, et firmajuhina ei pea rahast teadma, sellega tegeleb raamatupidaja. Vastupidi, ütlen ma teile. Firma juht peabki olema see, kes ka raamatupidajat kontrollib. Ma usun, et raamatupidaja teab, mida ta teeb, aga kas ta töötab ikka firma kasuks? Või oled sina üles ehitanud eduka firma ja raamatupidaja muudab selle hoopis enda isiklikuks kasuks ja käib firma raha eest Bahama saartel puhkamas?
Kõik reklaamid ja pakkumised… Ega lolle inimesi on ka vaja, sest paljud meie seast elavadki lollide arvelt. Nende, kes valimatult ostavad kõik kokku, sest „see on ju nii odav… nii hea pakkumine!” ja ei oska väikses kirjas asjade tegelikku maksumust lugeda. Rikkad rikastuvad inimeste pealt, kes ei tea, kust raha tuleb. Seina seest, eks ole?”
Kõlasid naeruturtsatused klassi erinevatest nurkadest. Teedu rahulolev nägu märkis, et seda ta oma väiksest naljast lootiski.
„Aga kas meie tahame nende hulka kuuluda, kelle arvelt rikastutakse? Enda kaitsmiseks pead sa teadma, mis sinu ümber toimub. Igavad ja mõttetud matemaatika ülesanded aitavad arendada mõtlemisvõimet ja matemaatiliste seoste loomise oskust. Need on aga ühed esmased oskused, mis aitavad ülejäänud elus kõik loogiliselt toimima panna. Ja need igavad, tobedad ja mitteelulised ülesanded siin tundides on just need, mis teie hallid ajurakud töös hoiavad, neile toitu annavad ning neid edasi arendavad.”
Kuulasime vaikides seda ülistuslaulu matemaatikale.
„Ma pole kunagi matemaatikast nii kirglikult mõelda osanud,” sosistasin Birgitile.
„Mina ka mitte.”
„Kaseväli… Metsis… Mänd…” hakkas õpetaja Pruudel kontrolltöid kätte jagama, kui Teet oli oma jutu lõpetanud ning meie seepeale pikalt aplodeerinud. Pärast iga nime väljahüüdmist piidles jätkuvalt tavapärasest säravam vana mees tähelepanelikult tööle järgitulijat, nagu näeks teda esimest korda.
„Suure klassi eelis on see, et isegi üheteistkümnenda klassi keskpaigaks pole õpetaja meie nimesid selgeks saanud,” mõtlesin enda lohutuseks. „Nii ei saa vähemalt tema praegu aru, et midagi oleks muutunud… Kui ta ei tea, kes ja milline ma olen, siis ei jää ka muutus minu olekus ja käitumises silma.”
Kohutav väsimus hakkas minust jälle võitu saama ja oleksin tahtnud kodus voodis pikali olla.
„Mis sa said?” küsis Birgit kohe, kui olin oma töö kätte saanud.
Näitasin tööd ja sellel ilutsevat viit.
„Normaalne,” nentis sõbranna rahulolevalt ja näitas enda tööl sama hinnet. „Nagu alati!”
Eneli ja Kelly olid paar rida eespool ennast meie poole keeranud ning lehvitasid mõlemad ühel käel üles tõstetud viit sõrme.
Kuidagi oli läinud jah nii, et meie hinded olid suhteliselt sarnased. Või noh, kuna kõik panustasime peale muude tegemiste ka õppimisse maksimumi, siis olid meie tulemused koolis lihtsalt sarnaselt täiuslikud.
Täpselt nagu korraliku tuleviku jaoks vaja oligi! Eks Teetki ju rääkis täna sama.
Väsimuse ignoreerimiseks avasin telefonis Facebooki. Eneli oli juba paarkümmend minutit tagasi, Teedu juttu kuulates, postitanud:
„Matemaatikal