Tristan. Heli Künnapas

hakkasin automaatselt vastama, kui tuli meelde tantsuvõistluse järgne pidutsemine. Vakatasin hetkeks. Arst tõstis oma sõbralikud silmad paberitelt minule. Rääkisin rahulikult ära, mis ma olin teinud ja kuidas ma olin kindel, et ei tahagi seda last ja kuidas ma kardan, et äkki olen millegi väga kohutavaga nüüd hakkama saanud.

      „Ära praegu muretse. Jah, see polnud kindlasti tark tegu, aga ma saan sinust ka aru. Igasugune kogus alkoholi võib tõesti loodet kahjustada, samas on juhtumeid, kus paadunud joodikutel on täiesti terved lapsed. Igatahes jälgime nüüd loodet nii kuidas peab ja loodetavasti läheb kõik hästi.”

      Tundsin, kuidas tohutu raskus minult maha langes. Arsti mõistlik suhtumine tekitas esimest korda pärast rasedusest teadasaamist tunde, et ma ei olegi oma murega üksi. Taneli ja Birgiti ellu mu lapseootus ei sobinud, kuid naistearsti juurde suures osas just seetõttu tuldigi, nii et rasedus oli tema jaoks elu loomulik osa.

      Arsti juurest lahkusin meeldiva kogemuse võrra rikkamana, rasedakaart käekotis. Pärast mitmenädalast rahutut nõeltelistumist kodus olin otsustanud lõpuks ka vanematele rääkida.

      Nii me siin nüüd istusime. Erinevalt arstivisiidist polnud mõistmisest ja toetamisest juttugi.

      Õhk oli elektrit täis. Tundus, et kui keegi praegu tiku süütaks, lendaks kogu meie maja õhku. Naeratasin selle kujutluspildi peale, sest hetkel ei tundunudki see kõige hullem stsenaarium. Olekski kõik probleemid korraga lahendanud.

      „Kuidas sa said midagi sellist kokku keerata? Täiesti uskumatu, kuidas sa oma elu tahad ära rikkuda! Mida me siis nüüd valesti tegime?” raputas ema arusaamatult pead.

      „Miks sa arvad, et teie midagi valesti tegite?” ei saanud ma aru.

      „No selline asi ei saa juhtuda, kui perekonnas kõik korras on,” selgitas ema ahastavalt.

      Ma ei suutnud enam sellist suhtumist taluda ja kargasin tigedalt püsti.

      „Ma olen alati kõike õigesti teinud, liikunud õiges suunas. Mul on kõik hinded korras, olen kooli üks parimaid tantsijaid, mu nädala trennide ja kohustuste nimekiri on pilgeni täis… Teil on enda tööga nii palju tegemist ja muret, et pole aega näha, et ma teen kõike õigesti. Esimene kord, kui te mulle rohkem tähelepanu pöörate, on siis, kui teie arvates läks midagi valesti,” seletasin energiliselt kätega oma jutu kinnituseks kaasa vehkides.

      „Aga läkski ju. See ei ole normaalne, et üks korralik tüdruk enne gümnaasiumi lõppu rasedaks jääb. See on tragöödia, täielik häbi,” käratas akna juures seisev isa järsult ümber pöörates. Oranžid kardinad liikusid tema pööramise suunas kaasa.

      Oleksin kui haamriga lagipähe saanud.

      „Enam ei ole 19. sajand ja selles pole midagi ebaloomulikku,” püüdsin ennast kaitsta. „Kindlasti juhtus seda ka siis… Aga praegu ei visata kedagi selle eest kividega surnuks… Ja üldse, kas te ei peaks minu vanematena mind toetama, mitte maha tegema? Minuga koos tulevikuvariante arutama? Kas te ei peaks aitama mul otsustada …?”

      „Mida siin otsustada ja arutada?” katkestas ema mu jutu. „Sa ei saa seda last. Sa ei ole praegu võimeline teda kasvatama. Sul on nii palju asju veel ees. Helge tulevik, mille nimel meie ja sa ise oled kõik aastad pingutanud. Sa ei saa seda ühe mõttetu vea pärast ära visata ning kõigest loobuda! Sa ei saa meie kõigi töösse nii üleolevalt ja ükskõikselt suhtuda,” viibutas ema jätkuvalt diivanis istudes mu poole sõrme.

      „Lapsevanemate töö ongi ju lapsi kasvatada, mitte poole ööni kogu aeg ära olla. Mina pole teid viimastel aastatel peaaegu näinudki,” nähvasin solvunult vastu.

      „Kuidas sa saad nii tänamatu olla?” ahastas ema. „Kas sul on millalgi rahast puudust olnud? Kas sul on jäänud midagi ostmata?”

      „Raha ei ole ju ainus asi, millega hoolimist üles näidata.”

      „Võib-olla me oleme tõesti palju tööl olnud ja sa pole meid väga palju näinud, aga see kõik ongi ju sinu ja su õe tuleviku heaks. Me töötame ainult teie pärast. Et teil hea oleks, et te ei peaks nii rasket elu nägema nagu meie,” seletas isa.

      „Miks te meid siis saite, kui me teie elu nii keeruliseks tegime?” ei pidanud ma enam vastu ja ladusin otse välja. Ema kissitas tigedalt silmi ja ta suu muutus kurjakuulutavaks kriipsuks.

      „Oleks ma teadnud, et sa ühel päeval nii tänamatu oled, siis polekski saanud,” käratas ta vastu.

      Vajusin selle ülestunnistuse peale tagasi diivanisse istuma. Ema sai vist aru, et oli veidi üle piiri läinud ja püüdis öeldut siluda:

      „Saad ju aru, et me tahame sulle lihtsalt kõige paremat. Me ei taha, et sa võtaksid endale koorma, mida ei jõua kanda, ülesande, mida sa ei suuda täita. Lapsekasvatamine on raske töö ja sa ei ole selleks praegu valmis.”

      Hakkasin tundma, et selle vestluse jätkamine on mõttetu. Mõlemad pooled jäid oma seisukoha juurde. Vanemad püüdsid mulle selgeks teha, kuidas ma pole lapse kasvatamiseks valmis ja peaksin tapma endas areneva elu. Minus aga tekkis hoopis kaitserefleks selle abitu täpikese suhtes, keda ründasid inimesed, kes oleks pidanud siin maailmas mind kõige rohkem armastama. Soov see laps üles kasvatada muutus iga hetkega suuremaks ja kindlamaks.

      „Miks te arvate, et ma lapse kasvatamisega hakkama ei saa? Ma olen kõike alati õigesti ja maksimaalselt hästi teinud ja te ei usu ikka, et ma ise millegagi hakkama saan? Ja miks te arvate, et see tulevik, millele me siiani mõelnud oleme ja kuidas teie elate, on minu jaoks ainuke variant? Äkki on see tragöödia – nagu te seda kutsute – hoopis parim asi minu elus, mis võib juhtuda. Võib-olla hoopis teie moodi igaveseks kontorirotiks muutumine oleks olnud kõige hullem asi, mis ma oma eluga teha oleks saanud.”

      Ema puhkes suurel häälel ja närviliselt naerma. Isa pööritas silmi, ise irooniliselt muiates.

      „Miia, kas sa kuulad ka, mida sa räägid?” küsis ema mõne aja pärast. „Võta teatavaks, et me su isaga oleme riigi parimad advokaadid, mitte kontorirotid.”

      Isa noogutas vaikides kaasa ja tammus mööda aknaalust edasi.

      „Täpselt selliste arusaamade pärast me ütlesimegi, et sa ei ole veel valmis kellegi teise elu eest vastutama. Sa ei saa enda elustki aru ega suuda enda eest hoolitseda.”

      „Kui sa vaid suudaksid oma vanemast õest eeskuju võtta,” lisas isa pead vangutades.

      „Oeh, vaene Maarika, kui ta sellest kuuleb…” langetas ema pea jälle kätele. „Ta on ju aastaid püüdnud oma mehega last saada. Ja nüüd teed sina niiviisi… See rebib vaesel tüdrukul kõik haavad uuesti lahti,” oigas ema edasi.