Nii lihtne see ongi – kõiges, mida teed, olla parim! Kui sa ei suuda olla parim, siis järelikult ei panusta sa sellesse tegevusse piisavalt palju aega ja energiat. Kui sa ei taha seda teha parimalt, siis tuleb lõpetada, sest poolikult pole ennast mõtet kuhugi raisata.
USKUDA ENDASSE!
Keegi teine ei saa sinu eest midagi ära teha! Keegi ei kingi sulle midagi, kui sa ise ei küsi ja ei pinguta, et seda saada. Ainult sina ise saad luua enda ümber sellise maailma, kus tahad elada. Ainult sina ise!
JÄRGI OMA PÕHIMÕTTEID JA EESMÄRKE!
Täpselt nii ma olengi elanud! Ma võin rahulikult öelda, et pole ennast alt vedanud. Ma tean, mida tahan ja ma olen valmis pingutama, et seda saada. Ma olen parim enamuses asjades, mida teen. Ja nendes, milles pole, teen kõik, et seda muuta. Ja kui ma siis sellegipoolest parimaks ei saa, siis järelikult on tegemist vale valikuga ja see tuleb enda elust kõrvaldada.
MA OLEN ENDAGA RAHUL!
See ei ole aastate jooksul eneses pettumise peitmiseks tekkinud rahulolu. Ma olen tõesti endaga rahul, sest olen saanud kõik, mida tahan. Keegi pole mulle midagi kinkinud, olen kõik oma enda tööga välja teeninud.
1
„Miia, kas sul on õhtuks mingeid plaane?” küsis Birgit mu kõrval mööda koolimaja esimese korruse koridori pigem kergejalgselt hüpeldes kui kõndides. Mu vastust ära ootamata jätkas ta:
„No meil tuleb täna kindlasti pikemalt proovi teha, sest sel aastal me lihtsalt peame võitma! Ma ei taha rohkem neile beekatele alla jääda. Nad võitsid viimase karaokevõistluse… ja lauluvõistluse… ja kossus… Mkmm, aitab küll! Seekord on meie kord. Tantsuvõistlus on täpselt meie tükk kooki,” muigas ta ise oma inglise keelest otse tõlgitud kohmaka väljendi üle.
Noogutasin eemalolevalt. Birgit oli oma unistamisega nii ametis, et ta isegi ei pannud tähele, et mu mõtted olid mujal.
Miks ta olekski pidanud? Tavaliselt olen tantsimise suhtes sama kirglik kui tema praegu. Kui poleks olnud tänast hommikut, siis ma lendleks koos Birgitiga mööda koolimaja koridori ja mõtleks, milliseid uusi ja keerulisi kombinatsioone meie tantsukavasse sisse panna, et seekordne võistlus kindlasti kinni panna… milline lugu valida… milliseid riideid kanda, et laval parim välja näha…
Me esineme tantsutrupiga väga tihti, kuid kogu meie punt on jätkuvalt vaimustuses sellest, mida me teeme. Me oleme aastaid trenni teinud. Me oleme väga head ja teame seda ise ka. See ehk ongi põhjus, miks mina, Birgit, Eneli ja Kelly oleme siiani koos püsinud ja keegi meist pole väsinud, tüdinud ega alla andnud. Tants on meie elu… minu elu… kui poleks olnud tänast hommikut…
Aga tänane hommik oli! Seda ei saanud enam olematuks teha.
Jah, loomulikult sai sellega tegeleda, aga mitte olematuks teha.
Äkitselt olid meie kõrval ka Kelly ja Eneli ning tantsuvõistluse üle kädistamine käis täie hooga edasi. Ma küll tajusin, et nad olid mu kõrval ja rääkisid ka minuga, aga mulle ei jõudnud mitte ükski sõbrannade sõna kohale. Tänase hommiku pärast…
Kaks triipu!
See oli see, mida ma hommikul nägin.
Mu silme ees püsib jonnakalt pilt sellest, kuidas jõllitasin tundetult enda käes olevat pulgakest ning kahte triipu selle peal. Otsisin uuesti välja karbi ja lugesin kasutusjuhendi läbi.
Sellest ei muutunud mitte midagi.
Kaks triipu! Ikka veel.
Kuna see oli kolmas test kolme päeva jooksul, siis hakkasin aru saama, et need triibud ei kao sealt kusagile. Triibud jäävad alles ja mul tuleb tunnistada, et… ma olen rase!
Ma olen 17-aastane… mul pole veel 11. klass lõpetatud… ja ma olen rase!
Kui päevad olid nädal aega hiljaks jäänud, hakkasin tundma ärevust. Seejärel jäin haigeks – tõusis madal palavik ja oli kuidagi paha olla. Olin kindel, et sain kusagilt mingi viiruse. Kevaditi normaalne ju. Metsik väsimus tuli ka peale. Kui päevad olid juba üle nädala hiljaks jäänud, siis mõtlesin igaks juhuks rasedustesti ära teha.
Esimest kahte testi tehes tundsin jätkuvalt ärevust. Kuna triibud neil olid heledad, siis oli lootust, et mulle lihtsalt tundub nii… et ma kujutan neid triipe ette… Aga täna hommikul polnud enam mingit kahtlust – kaks tumedat triipu olid rasedustestil äratuntavad! Mind valdas seejärel mingi kummaline tuimus ja ma ei suutnud enam midagi muud tunda. See kõik tundus nii ebareaalne.
Otsisin internetist kohe infot rasestumise kohta, nagu ma ise ei teaks, kuidas see käia võib. Sai selgeks, et mu arvatavad viiruse tunnused olid hoopis keha esimesed reaktsioonid rasestumise suhtes.
Ebareaalne!
Ma tean, et me ei olnud Taneliga sõbrapäeval eriti ettevaatlikud. Me olime seda romantilist õhtut nii kaua oodanud ja lõpuks läks kõik nii kiiresti, et meil kummalgi ei töötanud enam loogiline mõtlemine. Ma armastan teda tõesti väga ning viimased pool aastat, mis me koos oleme olnud, tundub parim aeg minu elus.
Loomulikult sebisin varem teistega ka, aga niiviisi nagu teda, pole ma veel mitte kedagi armastanud. Ja viimasele poolele aastale tagasi mõeldes usun, et tema armastab mind ka üle kõige ning tahab minuga alatiseks kokku jääda.
Oleme Taneliga ühes koolis käinud juba päris mitu aastat, aga teineteist panime tähele alles sel aastal, kui mina üheteistkümnendas ja tema kaheteistkümnendas klassis käima hakkas. Meie üheksasaja õpilasega koolis on tõesti täiesti võimalik, et käid aastaid inimesega ühes koolis ja ei panegi tähele, et ta üldse olemas on.
Sügisesel koolivaheajal korraldati aga kooli silmapaistvamatele õpilastele suusareis Austriasse. Mina, Kelly, Eneli ja Birgit käisime seal loomulikult saavutuste eest tantsuvõistlustel, Tanel ja tema sõbrad aga jalgpalli tulemuste eest. Ma poleks Tanelit tähele pannudki, kui Birgit poleks mulle terve tee bussis seletanud, kui armsad ja seksikad Tanel ja ta sõber Priit on. Birgiti pideva edvistamise peale hakkasid poisid meile tähelepanu pöörama ning päeva kulgedes läks nii, et Tanel ajas hoopis mind taga… ning Priit leidis mingi teise tüdruku. Birgit küll oli kindel, et ega me Taneliga pärast reisi enam ei suhtle, aga läks teisiti. Mõne nädala Birgit küll mossitas minuga, aga see läks kiiresti üle.
Korraga avastasin, et Birgit, Kelly ja Eneli on koridori keskel mingi tantsupoosi sisse võtnud ja vaatavad kõik koos äraootavalt mulle otsa.
„Nooh,” venitas Kelly. „Sinu kord.”
Mul polnud õrna aimugi, mida ma tegema pidin või mis nad vahepeal välja mõtlesid. Ilmselt kavatsesid nad seda kasutada tantsuvõistluse jaoks koostatavas kavas. Ma polnud üldse tähele pannud, mida nad vahepeal rääkisid, aga sõbrannad ei saanud sellest vist jätkuvalt aru.
„Noh, mäletad ju küll, nagu selles videos, mida me eelmisel nädalal vaatasime,” jõudsid minuni Birgiti sõnad, mis sel hetkel ei omanud mingit tähtsust.
Kuna viimane selgitus mu pilku mingit selgust ei toonud, vedas Birgit mind käekõrval teiste inimehitiseni, pani Kelly kõrvale seisma, liigutas käsi, jalgu, pead, kuni ma tema jaoks õiges asendis olin.
„Vot, sellest ma rääkisingi,” rõõmustas Birgit.
„Väga hea,” kiitsid Kelly ja Eneli kordamööda.
Mina ei saanud jätkuvalt aru, millest nad rääkisid.
Ma ei suutnud uskuda, et see minuga juhtub. Ma ei teadnud, mida teha. Ma ei olnud valmis sellest kellelegi rääkima.
Ausalt öeldes, ma ei saanud isegi veel aru, mis toimub. Jah, ma olen käinud bioloogia tunnis ning ka väljaspool seda omandanud infot selle kohta, mida tähendab rasedus, aga see pole sama, kui mõelda, mida tähendab minu rasedus.
Ma olen aastaid teadnud, et tuleviku nimel tuleb kõvasti tööd teha. Gümnaasiumi-aastad on vaid ettevalmistus tulevaseks eluks. Ma olen aastaid kõikjale jõudnud ja kõigest osa võtnud: laulukoorist, kergejõustikutrennist, näiteringist, väitlusklubist, võrkpallitrennist… Esmatähtis on olnud loomulikult õppimine ja tantsimine. Nii lihtsalt peab olema, sest pärast gümnaasiumi pean minema ülikooli õigusteadust õppima, et saada advokaadiks ja korralikult teenima hakata. See tundub ainuke normaalne viis oma elu ilusti ja hästi ära