Siin pole tõepoolest midagi ütelda.
Aga härra Arnold Vaik oli ometi ütelnud. Ja ka selle paneme siia üles.
Laiksaares oli haruldane pidu, väga haruldane, nagu neid aastasajas ainult paar ette võib tulla. Köstril sai viiskümmend aastat täis oma ametis, niisiis juubel. Laiksaare haritlased kogusid sinna kokku ülemast otsast alamast saadik. Ka kaugemalt oli külalisi tulnud. Tähtsaks päevaks oli härra Vaik noorusevaimustuses raskustest hoolimata laulukoori kokku harjutanud ja ta võis mõned laulud kindlalt ja kaunis puhtalt pidul ette kanda.
See tuletas endisi aegasid laiksaarlastele meelde.
Kõik oli unustatud, rõõmus liikumine, nagu see juubelipühaks kohane, oli igas paigas. Algust tehti juubilari äratusega ja teretamise kõnega. Seks anti kaunis kingitus ära ja keegi, noh, ega ta ilma nimeta olnud, rääkis nõnda:
(Paras salm pühakirjast.)
“Noh, aulik härra köster – juubilar. Näete, täna on suur päev, päike tõuseb iluga, ta tahab teid teretada ja nõnda teile õnne soovida, nagu meiegi teile õnne soovime jne. jne. jne.”
Kõneleja rääkis mitmest asjast, isegi see tuli kõnes ette, et jões kalu püüdes olla see üsna ükskõik, kas sul lihtne pöörav liblikakujuline lant on või kullakarvaline särje moodi, mis hoopis kaks rubla kolmkümmend kopikat maksab.
Noh, niisuguses kõnes võib ja peabki kõik ette tulema, mis juubilarile peetakse. Kes vähegi viitsib, mõtelgu – 50 aastat, see pole näputäis päevi.
“Kuulge – kuulge,” segas keegi kõnelejat, “jäta järele, nad tulevad.”
Kõneleja oli sunnitud seisma jääma. Ta oli landist küll jõudnud rääkida, aga mis see lant viiekümne aasta kohta on! Paljal kahekümne viie aasta juubelipidul võib igaüks julgesti landist, olgu nad missugused tahes, kõnelda, aga viiekümne-aastane juubel, – see on hoopis teine asi. Seal võiks üsna julgesti juba rebaseraudadest ja hundiaukudest rääkida.
Aga nüüd oli see läinud.
Kõll-kõll-kõll-kõll tuli kaleska trepi ette ja seisma jäädes saputas pahempoolne tiislihobune tugevasti. Ta tagumiste reite vahel oli ilus valge vaht. Mis sest, need olid ju härrad, kes poolpuusakile kaleskas istusid.
Rahvas kogunes ringi sakste kaleska ümber ja mõned katsusid näpuga ülehõbetatud, nüüd aga tublisti ära kulunud nõnda-nimetatud inglisriistade pandlaid. Noh, täna oli ju juubelipäev ja niisugune südamlik päev täidab südant nõnda suure julgusega, et inimene ilma kartmata saksa hobuseriistu näpuga katsub.
Tulijad olid kaks isevärki isikut. Teine vana hall ja igakord astudes raputas ta tugevasti pead. Ta enne vist tublisti priske pale oli tublisti kortsuliseks läinud, aga sealt vaatasid kaks silma õieti lahkesti. Ninaaugud vähe mustasid ja võõraste eest võis see ka imelik olla, aga omad teadsid kõik, et ta väriseva näpuga tubakat ninasse paneb. Naerda polnud seal nüüd midagi, oleks vahest see, et mitmed tõendasid, ta pidada ka väikese tropikese hamba peale panema.
Ilmas sünnib küll mitmesuguseid asju, kuid kõiki ei maksa ometi uskuda. Löö parem käega takka, küll nad siis näevad ja oma lori lõpetavad. Ka südametäiega on niisuguses kohas paras sülitada ja juurde ütelda: “Kellegi meeste jutt!”
Olgu nüüd küll, et tal ninaaugud pisut mustad olid, aga ta käed olid puhtad, valged, ta pilk oli isalik; teda ei kartnud ei täna ega iialgi keegi. Niisugune oli Laiksaare hingekarjane ja see mees oli siin kaua, kaua juba karjaseks olnud.
Koguduseliikmed liginesid ausale hallpeale. Küll ei toppinud keegi ette, aga igamees tundis eneses iseäralist kõdi, mis teda vanale õpetajale lähemale lükkas, et: juhtuks õnneks, tereta.
Nii oli siis sellega lugu. Aga see teine isik. Noh, selle ninaaugud polnud sugugi mustad ja ta ei kõigutanud sugugi pead. Kergelt, nagu oleksid ta reied sest uuest hiljuti tuttavaks saanud prilli terasest, mida talumehed väga sitkeks ja heaks kiitsid, hüppas ta kergesti kaleskast maha. Kõik, niihästi Laiksaare haritlased kui ka muud sinna kogunenud inimesed, kummardasid teda sügavasti. Kenasti nad kummardasid, nagu rasked rukkipead hiljukesi tuulekese mõjul endid maa poole painutavad. Palun, ärge sellest aga ka talupoegade päid rasketeks järeldage, nagu oleksid nad teradega täidetud. See ajaks ju naeru peale, seda rohkem veel mõtlevale inimesele, kes asjast kergesti aru saab.
Ma ütlesin, ta hüppas kergesti kaleskast maha ja nüüd – nüüd seisis ta püsti. Jah, vaadake siia. Nina kui luisk keskpaika palet ja kõik need ninad, mis siin on, on tõepoolest selle nina kõrval puha tattninad. Ilusat sirget nina ehtisid või kaitsesid altpoolt küljest mustjaspruunid vuntsid ja nende otsad olid teravaks keerutatud kui nõelad. Kes sest aru ei saa, see teadku, et see nii peab olema. Räpakalt viskas härra talupoegade ja teiste poole peaga ja pigistas käed tugevasti lühikese maksakarvalise palitu taskutesse. Helehall kübar oli tal peas, mille küljest peenike nöör tuule käes ripendas.
Isegi see peenikene nöör sundis laiksaarlasi aukartusele.
Ta jäi nüüd rahule, silmitses elava pilguga üle rahva, vaatas siis katusele ja viskas viimaks pilgu ukse ees kasvava vahtra otsa. Oksal oli lind ja ta sirutas naeratades käe linnu poole.
Palju laiksaarlasi ei saanud sest ometi aru, aga suur härra ja linnukene, need saavad läbi.
Köster, vana mees ja kuivetanud kui pilbas, kummardas sügavasti ja ütles:
“Julgen kõrgeaulist vöörmündrihärrat oma ruumidesse paluda.”
Vöörmündrihärra vaatas üle täistõmmatud rinna alla viletsa vanakese peale. “Jah, see on nii,” ütles ta rohkem omaette.
Teised pidasid nagu hinge, sest nad tahtsid kuulda, mis parun von Fartenberg kõneleb.
Aga von Fartenberg tähendas köstrile käega ja naeratas linnukese poole, kes ligi kolm tolli oli ligemale lennanud.
Aga kas laiksaarlased linnukest ka nägid? Ei vist. Sellepärast jäi kõrgeaulise paruni puu otsa vaatamine ja sinnapoole naeratamine nende eest saladuseks. Palju asju on, mis saladuskatte alla jäävad – mine aja taga.
Saksad läksid elavalt juttu ajades tuppa ja teised tungisid järele.
Õpetaja andis koguduse ja vöörmündrihärra kirikuvalitsuse nimel köstrile ameti aupäevaks sündsaid kingitusi.
Vaimustava kõne pidas vana auväärne õpetaja. Ta sai aru, et see tõesti haruldane asi oli – ühte teenistust terve eluaja pidada. Jah, õpetaja ise oli ju ta kõrval vanaks ja halliks jäänud ja arvate, et õpetaja ise ei teadnud, et ta pea ilma tahtmata inetult värises.
Ta ei rääkinud küll mitte sõnagi särjemoelistest lantidest või rebaseraudadest, mis ta targu küll oleks võinud ju oma kõne sekka võtta. Ei sõnagi. Ta rääkis kergesti ja lihtsasti sedasama, mis nad olid seltsis läbi elanud ja lisas viimaks juurde:
“Issand on sind, kallis juubilar, õigel teel hoidnud. Sa oled ennast sest leerist kõrvale hoidnud, kus karjutakse: kas oled rahvamees – kas teed rahva kasuks tööd, kas ripud isamaa küljes kõige südamega kinni, kas on sul südames põlev armastus oma rahva ja isamaa vastu ja muud. Pealtnäha on niisugused inimesed õige kenad näha, aga kui sa ligemalt järele vaatad, siis pead sa end jälestusega sealt eemale pöörama. Mis see tähendab, et sul põlev armastus isamaa ja rahva vastu on? Kui see nõnda on, kuhu mahub siis see jumala armastus? Paraku niisugustel polegi seda südames, sellepärast nad hõiskavad veel seda valjemini selle mädanenud seene, isamaa-armastuse ümber ja kiidavad seda tubliks toiduks.
Vaesed õnnetud, nad ei tea, et säärane toit viimaks nende kõhu ära rikub. Rahutud vaimud, kõik põlgavad nad ära. Valjud on nad pilkama. Julgeb keegi saksa keelt, seda keelt, mida miljonid haritud inimesed pruugivad ja milles mitu tuhat toatäit kõiksugu teaduslikke raamatuid on kirjutatud, ma ütlen – pruugib keegi seda keelt, siis nad lähevad irvitades seda inimest nokkima ja sõimavad kadakasaksaks. Aga sõimaku,