Külamehed. Jakob Mändmets

nagu kiskja selget metslooma liha. Herr Viel sõbrustab pereneiudega. Eks tõsi?”

      Ja valitseja vaatas hirmus kavala ja kelmika näoga otse rätsepale näkku.

      Rätsep püüdis naeratada, aga ometi torkas see ütlus teda.

      “Mis neist, talutüdrukud,” ütles ta, hoolimatut olekut avaldades.

      “Noh, noh,” rääkis valitseja, “kuradi päralt, pole vigagi. Need talutüdrukud on enam väärt kui… Kas näed, kui värsked, punased.”

      Talle tuli talutüdrukutele mõteldes niisugune lõbu meelde, et ta keelega naksu tegi, isegi hobust kergesti lõi.

      Seda rätsep ei hakanudki taga ajama, sest see oli ju kõigile teada, et valitseja tütarlaste vastu hea inimene oli. Ka see ei jahutanud seda headust, et nad tema eest hirmuga eemale pelgasid ja võimalikult kõrvale põiklesid.

      Rumalad niisugused külatüdrukud.

      Ometi ei saanud rätsep sellest küljest valitsejast aru, sest ta silmis ei passinud kuidagi need külatüdrukud. Kartmata ütles ta selle arvamise igale peenemaitselisele inimesele suu sisse, et talutüdrukute keha on igapidi ilunõuetest välja kasvanud ja nende paksud näod ei avalda mingit kõrgemat vaimu tundemärki. Nad võiksid ometi endal odavapoolse korseti ümber pidada ja nägu vähegi aeg-ajalt harida, aga mis sa teed, haridus puudub. Ja niisuguse kõne korral lõi rätsep kaks kätt laiali, mis seda tähendas: nendega pole teha midagi.

      “Na, na, ma ju tean,” püüdis Palch jutukehva Kasbergi nokkida, “ootate, millal marjad valmis saavad. Siis – siis on teil hea. Kuradi päralt, siis on teil neidudega löök.”

      Ja valitsejal oli sest nii kahju, et ta kahetsedes käsi hõõrus.

      “Või minul nüüd neiud üksi metsas on, seal on ka naisi ja mehigi,” tähendas Kasberg.

      “On, on, aga ka need teevad teile lõbu. Võtate kinni ja lubate mõisa kaevata, siis nad vinguvad. Aga ma hoiatan sind, ära sa tühise marjaiva pärast inimest ometi maha lase. Kuradi päralt, ega sa palju ka pühitse.”

      Nad jõudsid Naarile.

      “Aa, juba seal,” ütles valitseja ratsahobuse seljast Naari poole silmates. “Aga kelle paganaga see vanamees nüüd elama hakkab. Ta on küll üsna otsas. Aga mis ma pidin küsima, kas tunnete Naari vanamehe kõige vanemat poega?”

      “Küll, küll,” ütles rätsep, heameelega oma laialdasest teadmisest elavat tunnistust andes. “See poiss on vanamehe venna juures kasvandikuks. Vanamehel on neid pudilaid küll.”

      “Aga see poiss on täiesti viks. Ma nägin teda hiljuti. Oskab vist saksa keeltki.”

      Rätsep tegi torus mokad.

      “Mis ta nüüd oskab, vähe tönkab. Poiss oleks võinud parem mõisamoonakaks hakata kui… Naari vanamehe vennal pidada jõudu olema, poiss pidada koolis käima…”

      “Mis koolid need nüüdsel ajal on,” tähendas valitseja, “ega sealt inimene ometi saksa keelt kätte ei saa.”

      “Seda olen ka minagi ütelnud.”

      “Aa, kirjutaja on seal – mis mees see ka on?”

      “Noh ühe sõnaga ütelda, päris talupoisi moodi. Ma ei teagi, kas ta kõneleb üleüldse saksa keelt,” tähendas rätsep.

      “Aga tema ametis pole vist saksa keelt tarviski,” tähendas Kasberg, kes üleüldse jutust vähe osa võttis. “Nende käest nõutakse nüüd vene keelt.”

      “Olgu, olgu küll vene keel,” oli rätsepa rutuline õiendus, “aga kuhu sa nüüd haritud inimeste seas selle vene keelega lähed. Kui sa saksa keelt ei oska, siis ei sünni sa ka peenema seltskonna hulka.”

      “Herr Vielil on sula õigus,” tähendas valitseja.

      Nad jõudsid külameeste kohale. Need kummardasid kergesti päid ja lisasid juurde: “Tere, valitsejahärra!”

      Valitsejal oli niisuguse viisakuse ja aupakkumise üle, mis ainult nimepidi temale oli antud, väga hea meel, kuna kotirätsepa nägu meelepahaga vähe viltu kiskus, sest teda ei pandud tähelegi. Pealegi pistsid mõned nooremad mehed pead kokku ja herr Viel arvas, et nad nõnda sosistavad: “Näe, kotirätsep pilli-Tõnn täna valitseja seltsis.” See oli ometi hapu. Rätsep oleks nüüd tahtnud, et valitseja oleks kohe ära tulnud ja ta oleks siis valju saksakeelse kõnelemise läbi valitsejaga oma suurust teistele püüdnud näidata. Aga teistele ka ühtlasi meelde tuletada, et tema neist palju, palju enam on, et ta neid hoopis tähelegi ei pane. Kuid valitseja arvas teisiti. Ta hüppas hobuse seljast maha, ulatas ratsutid ühe noore mehe kätte ja ütles: “Kuule, Andres, katsu hobune kuhugile varjulisse kohta toimetada. Kurat, need putukad söövad looma täna ära.” Sellepeale vajutas valitsejahärra käed tugevasti tasku, võttis sealt hõbedase paberossikarbi välja ja pani suitsu ette. Rätsepale ta paberossi ei andnud, ehk küll kõik ilm teadis, et rätsep kirglik suitsetaja oli. Rätsep sai sest aru, isegi rumalad külainimesed nähti aru saavat, ainult valitseja ei saanud aru. Ta seisis harkis jalu külameeste ees, vandus, naljatas, ajas juttu ja lisas viimaks juurde:

      “Aga lähme sinnapoole, pagana päralt siin siis vahime.”

      Nõnda pääses herr Viel sest piinlikust seisukorrast.

      “Noo, mida kurat siin oodata,” ütles Palch vallaametnikkude juurde minnes. “Minu nimi on Palch,” tähendas ta kergesti, kirjutajaga tutvudes.

      Kirjutaja ei olnud selle pärast iseäranis õnnelik ja rätsep arvas temal peene rahva viisid üsna täiesti tundmata olevat.