Nüüd läksin jälle kodu.
Mis raske, mis imelik nädal tuli mulle selle järele. Mõtted tormasiwad mu wäikses pääs, tundmised woolasiwad mu südames, mis mind üsna rahutuks tegiwad; õppimine ja koolilauaääres-istumine oli mulle raske; haledate silmadega waadas kooli-preili minu kahwatanud palgete pääle ja silitas neid tihti oma pehme käega, mis mulle küll hääd meelt tegi ja tema ligidal mu rahutust waigistas, aga mind kaugemale aidata ei wõinud. 6 nädala päewa läksiwad sedawiisi wiimati mööda, pühapäew tuli kätte ja mina läksin jälle Jansu isa juurde. Kui minewal pühapäewal istusime sääl jälle peagi kolmekeste koos, ja isa kõneles:
„Kuida inimesed aega mööda seltsis ühe paiga pääl elama hakanud; kuida selle läbi mitmesugused ametid, millega nad üks teist teenima hakanud, nende ametitega seisused inimeste sekka tulnud, ja kuida need seisused aega mööda oma eluwiisidega üks teisest lahkuma hakanud, seda, armas laps, on kooli-preili sulle wistist juba kooli-lauas seletanud, selle pärast ‘pole minul selle üle enam rääkida; üksi: ühte pilti tahan sulle täna ette panna, et sa näeksid, kui weidraste need seisuste inimesed siin meie maal – kaugemale minu silm ei ulata – ühe teisega ümber käima hakanud. – Mina waene ‘pole lapse-põlwes enam õppinud kui lugema hädaste kirjutama ja oma 5 päätükki katekismusest, aga tähele panemise ja järelemõtlemise läbi on mul mõnigi asi selgeks läinud, mis teistel minu kõrwas weel arusaamata on. Ka aitab mu wend, kes Peterburgis õnnelikuma tee pääle juhtunud kui mina, mind mõnigi kord oma kirja läbi mõne hää asja pääle juhatada, mis minu silmi ei juhtu selle pärast, et minu silmaring siin madala koha pääl seistes lühikene on. – Aga, kus ma oma jutuga lähen? ma tahtsin sulle ja ühte pilti meie maa seisustest ette panna. No waata, kuida see inimeste elu mulle siin näitab olewat: Nagu oleks maa täis Sinai mägesid, kus otsas üks jagu inimesi pea kui läikiwa tule paistel, mis alt poolt sinna pääle waataja silmi tuhmiks teha wõib, pea müristajate pilwede sisse istuma jääwad; teine jagu jälle mööda astmeid, millest need Sinaid täis näitawad olewat, alt ülesse poole tikuwad, ilma tähelepanemata, kas jalg järeleronija pähä puudub, nõnda et ta nina pääle kukub, kas küünarnuk kõrwal-käija küljeluu sisselööb, wõi käpp mõnda eeskippujat jalgdele alla tõmbab.
Kolmas hulk on koguni all.
Aga kuda see wõis tulla, et inimesed, kes algmisest ometigi üksteise kõrwa seatud, nüüd oma olekust niisuguse weidra pildi wõiwad anda? – Ma arwan üksi sellest, et nad ära unustanud, et üks inimine teist, üks amet teist teenima pandud: Kas olgu mõisa-pidaja, jutluse-ütleja, raamatu-kirjutaja, põlluharija wõi kinga-tegija, teenima peab teisi, kui mitte korra-päälne elu, mis inimesi alles inimesteks teinud – lõpma, mõni seisus mitte puhtaks ära surema ei pea. Muidugi peab amet – ja temaga ühes oma kõhust täitja ametnik – ka siis, kui ta inimese-seltsile enam kasu toob, kui teised ametid ta kõrwas – ilma põllu wiljata surewad inimeste ihud, ilma kirja-warata nende waimud j. n. e. – enam auustatud saama; aga et ju ka kõige kõrgem ametnik teisi teenib, üks seisus teist ülewel hoiab: tuleb ka iga-ühel teise käest oma õigust pärida. – „Waadake!” ütleb sääl korraga ema, sõrmega akna poole näidates, „kes säält mööda teed lähewad?” Mina põlwe päält maha ja akna juurde, ja – mis ma sääl näen? Kaks herrad, kepid peus lähewad mööda teed mõisa poole ja – nende taga käib minu papa palja pääga, mütsi selja pääl ristis kätega hoides. Proua wöörmündri herrasid ja papad olin ma enne ka seda wiisi käima näinud, aga ilmasgi ‘polnud ma sääl juures nõnda puna palgesse ja wet silmi tõuswat tunnud kui nüüd – .Tulge jälle siia, et ma oma kõne lõpetada wõin”, hüüdis isa ja meie läksime jälle oma koha pääle tagasi ja ta ütles: Waim oma mõtete jõuuga, oma südame-tundmistega on see, kes meid Jumalaga ühendab: mida puhtam ja selgem tema, seda ligimal oleme Jumalal, mida mustem ja tuhmim tema, seda kaugem Jumalast! – Nüüd, armas laps, oled sa wistist’ juba üsna wäsin’d kuulmast, selle pärast mine emaga aita, ehk leiate säält mõne magusa õuna, mis sind jälle karastada wõib.”
„Tänan, armas sepa-isa, ma olen hää meelega kuulnud ja tahan õige palju kõige üle järele mõtelda!” ütlesin ma niksu tehes ja läksin ema käe kõrwas minema.
Weel mõnda korda selle pääle jutustas sepa-isa nende kahe aasta sees, mis ma pääle Jansu weel kodus olin ja mäel koolis käisin, ja pani mulle weel mõnegi pildi: Eestlaste õitsemise ajast ja nende orja-põlwest ette, äratas see läbi minu mõttid ikka enam tööle. Aidas mind selle tee pääl ka ikka kergemine üle Hilda uhkuse ja Leena hästitamiste astuda, ja tegi, et kooli-preili mitu korda imestades minu küsimisi ja wastusi kuulas.
Hilda sai kooli-preilist küll mitu korda oma olemise pärast minu wasta manitsetud, ka prouast wistist’ salamahti – aga see aidas wähä, sest Leena, keda ta oma salaasjade kotiks oli teinud, aidas kõik õpetused ja manitsused jalgade alla tallata ja katsus tema uhkust meelitades elus hoida. Selle läbi tuli ka, et Hilda süda prouast ja kooli-preilist eemal hoitud sai, ja – mina neile kui Aurorast järele jäetud mälestus kalliks läksin. Kui mitu korda tõmmas proua mind, silmad wees ujumas, oma sülle, kui mitu korda surus preili mind läikiwate silmadega oma südame wasta. – Waene, waene Hilda! sulle sai küll oma-wäärilised wõõrad toodud, sinu eest sai küll iga wiisi hääste muretsetud, aga – kõige kallimat wara lükasid sa enesest ära minule – see on armastust!
Kahe aasta pärast oli tohter prouale ütelnud, et kui ta weel oma põdemisest lahti saada tahab – Aurora surmast saadik oli ta terwis waeseks läinud – peab ta Saksa maale terwise wet pruukima minema. Ja, et ta oma armsa ja ainsa lapse Otto pärast, kes juba terwe aasta Saksa maal ühes gymnasiumis oli, weel õige kaua soowis elada, reisis ta siis kohe Hilda ja kooli-preiliga sinna ära.
Küll ütlemata kurw oli lahkumine neist; aga et ma proua soowimise pääle wanematest warsti linna kooli wiidud sain, ja see koguni uus elu, mis mind sääl wasta wõttis, aidas see minu mõttid lahutada ja mu südame walu waigistada.
V
Sinisest taewast kallab päike oma palawaid kiiresid üle põldude, kus pääl need weel wiimasid wilja-terasid walmistada püüwad, üle metsade, mille rohelist mantlit juba mõnigi pruun ja kullakarwa leht kirjumaks teeb, üle wiimaste õitsewate lillekeste, üle kõige loomuse ja – P. linna üle wälja. Tema palawus näitab tuule õhku laiskust pidama ajanud olewat, muidu tikuks ta ometigi ka üle linna walli ja jahutaks natukenegi neid kahte tütarlast, kes norus peaga sääl kiwise hoowi pääl, teine teist kaendlas hoides, maja halli müüri wasta ennast toetades, haleda häälega juttu ajawad. „Oh, Liina, jälle siin kiwide wahel, kiwide pääl, kus jalga liigutada ei tohi, kui mitte tolmu alla läkatada ei taha, peame meie waesed wangis olema. Puude lahutawa warju asemel siin see surnud kiwimüüri külmus; roheliste mägede ja orgude asemel hallid majakünkad; lepa, pähkle ja tomminga põõsaste asemel, mis üks teisele tuulest liigutatud, terwisid wasta õõtsuwad, ehitud kallaste wahel priskeste woolawa wee asemel siin ei muud kui mööda uulitsa ääresid haiswad rennid – mu hing jääb kinni!” „Anna, Anna! ära kaeba nõnda! mõtle