Tänu Jumalale, et Jansu ja Aurora, kel targa waimu ja puhta südamega õpetajad oliwad, minu esimesed sõbrad oliwad!
IV
Suwi oli mööda läinud, ja kooli-preili istus jälle oma kahe lapsega kooli-lauas. Küll jälle 2 lapsega, aga mitte nendesama kahega, kellega ta minewal poolel aastal nii rõõmsa lootusega südames sääl oli istunud: Aurora asemel istus Hilda, proua kümne-aastane õetütar, keda ta õde talle troostiks, Aurora asemetäitjaks, annud oli. Asemetäitjaks? tõeste? nagu oleks siin wõimalik, mis muidu ilmasgi wõimalik ei ole olnud, see on: ühe ema südames seda kohta, mis tema lapse surma läbi tühjaks tehtud, jälle kohe täita? Saame näha: Hildal on ju ka suured sinised silmad, roosilised paled ja kuldsed lokid; ta pole enam kui üks ainus aasta Aurorast wanem, on päälegi weel proua armsa õe tütar.
Kooli-tunnid on lõppenud, lapsed tõusewad laua äärest ülesse, panewad oma raamatud, tahwlid ja mis neil tarwiliseks laua pääl oliwad, kooli-asjade kappi. Preili istub weel, küünarnukk laua pääl, pool nägu kätte surutud, silmad täis kurwastust ja igatsust sinna koha pääle pööratud, kust Hilda praegu ülesse tõusnud, ja – mööda walget piinikest pale weereb tal üks pisar teise järele rüppe. Siis läheb toa-uks tasakeste lahti, ja pikk sirge naesterahwas mustas kleidis, mustade paeladega, pits-tanu pääs, niisuguse näuga, mis nägija küll nii ruttu ära ei saa unustada, astub kergel sammul üle läwe. Ta mustad juused seisawad kui meelitades ta kahwatan’d ja kuiwatan’d palge ligi, ta walge otsa päälne paistab kui musta pilwe warju alt wälja, ta piinikesed heleroosi-karwa mokad on kõwaste kokku surutud, ja nende ümber oleks nagu salaja wärin näha, ja ta suured silmad näitawad mere pilti oma elawate laenetega – kus pääl päewa kiired ennast ilma asjata kirjutada püüawad – enestesse ülesse wõtnud olewat. Ka nende silmade waatamine langeb Hilda tooli pääle, ja – sügaw ohkamine äratab kooli-preili oma mõtetest ülesse. Prouad ukse juures nähes, tõuseb ta tooli päält ülesse, tõttab ta poole, ja – kaks südant, mis ühes armastuses ja truuses oma kallist rõõmsat tööd teinud, toetawad ennast nüüd oma suures kurwastuses teine teise najale ja leiawad teine teise ligiolemises nagu karastawat joomaaega oma kurwastuse palawusest tõusnud janu kustutamiseks.
„Liina, mu armas laps”, ütleb mõne aja pärast proua, mind kummuli Aurora tooli pääl nutmast leides ja minu pää pääle oma käed pannes, wärisewa häälega, „Liina, ma tänan sind sinu suure armastuse eest Aurora wasta; sa saad mulle tema pärast nüüd weel armsam olema kui sa mulle siia maani oled olnud. Saage aga ka Hildaga hääks sõbraks, õppige ja mängige koos, et ma jälle 2 hääd rõõmsat last oma ligidal näeksin.” Nende sõnade järele tõmbab ta meid Hildaga, kes ka ta ligidale oli tulnud, oma rinna wasta, wõtab meid siis teine teise käe kõrwa ja wiib sööma laua äärde. – See oli esimene kooli-päew.
Tema järele tuliwad teised, ja kuda harjumisele enamiste wõit jääb, nõnda oli siis ka meie kõigega lugu: õpetajad ja õppijad olime aegamööda ka ilma Aurorata igapäewase elu järje pääle saanud, ja nii wähe, kui üks möödareisija ühe aasa pääle näidates wõib ütelda: waat’, siin kohal puudub üks lill, mis weel päewade eest siin nii ilusaste on õitsenud, nii wähe wõisiwad wõerad inimesed aru saada, et üks inimese laps, kõige kallim, kõige ilusam meie keskelt wõetud oli. Kuda aeg alati kõige parem arst on, nõnda oliwad siis ka meie südamete kõige walusamad tuksumised temast, küll mõne juures wähem, mõne juures enam, aga ometigi ikka waigistatud saanud. Aga kus juures harjumine ega aeg midagi ei wõi aidata, se on: waimude suguluses, wõi wõeruses ühe teise wasta, sinna juurde ei tulnud ka meile abi.
Peagi pidi kooli-preili ära tundma, et Hilda lust õppimise juures palju pisem, tema arusaamine tema seletustest palju tuhmim oli, kui see Aurora juures oli olnud; tema sõnakuulmine oli hoopis puudulikum. Peagi pidin mina aru saama, et Hilda mitte Aurora moodi minuga rääkida, minu pääle waadata ja minu rääkimise pääle kosta ei wõinud. – Mõne kuu pärast oli meil kõigil selge, missugune wõeras waim temaga meie sekka tulnud, kes meile endise rõõmsa rahu asemele mõnda kurwa tüli tundi oli toonud. Mõne kuu sees sai kõik awalikuks, mis tuule õhkudes tema waim kaswatatud, tema südame tundmised liigutatud oliwad.
Mängimine Hildaga ei tahtnud ka enam minna, ja mina hakasin aega mööda ikka rutem kodu minema, et küll proua ja preili mitu korda küsisiwad, mis rutt mul olla, aga et Hilda minu minemise wasta midagi rääkinud, jäiwad ka nemad, kui ma wastasin, et minu õed mind ootawad, wait.
Minu kõige suurem igatsemine ja rõõm käis nüüd ikka laupäewa ja pühapäewade pääle, kus ma jälle Jansuga kokku sain. Aga ka see rõõm pidi peagi mult wõetud saama. Jansu isal oli üks rikas wend Peterburgis, kellel enesel lapsi ei olnud ja kelle wennale isa oli kirjutanud, kuda Jansu nii suure himuga õppida püüab ja kuda köstri õpetus tema edasisaamist muidu kammitsas peab, aga kuda tal kogunigi tahtmist ei olla, oma ainust poega siia ligidale linna Sakste kätte koolitada anda, ja et ta selle pärast, tema, oma wenna käest nõuu palub, kuda ta oma poega peab koolitama, et ta targaks Eestlaseks saaks. Ka warsti selle nõuu palumise pääle oli wend wastanud: ta wend saatku oma armas poeg Peterburgi tema juurde, ja ta tahta teda sääl targaks meheks koolitada lasta, ja nõnda: et ta Eestlaseks jääb; sest Peterburgis armsa keisri ligidal kestab ka Eestlase waimu priius oma jagu. – Muidugi ‘polnud nüüd Jansu isal selle tema wenna lubamise wasta midagi panna, ja – ühel õhtul katsus Jansu mulle, kui tema süles istusin, kõik seda ära rääkida, palus mind, teda mitte ära unustada, talle ka mõnikord kirjutada tema wanematega ühes ja tihti neid waatamas käia; lubas ükskord kui suur tark mees minu juurde tagasi tulla, andis mulle nuttes suud ja – oli teisel hommikul oma isaga ära reisinud.
Kui armas ta mulle oli olnud, seda sain ma alles nüüd, kui ta mult kaugel oli, täitsa tundma: mul ei tahtnud söök ega jook maitseda, ma otsisin kõige wagusamad toa nurgad ülesse ja istusin sääl tundide kaupa, nii kaua kui mind mamma hääl ehk mõne teise oma säält wälja kutsus, mõtetes ja ka tasakeste nuttes. Ta sõnad, ta teud, ta nägu tuliwad mul nüüd mälestuses nii ütlemata ilusad ette, et minu silmad ja kõrwad muud näha ja kuulda ei soowinud kui neid. – Miks on mu armas Jumal taewas korraga nii kurjaks minu üle saanud, et ta mult kõik, mis mulle nii armas oli, ära on wõtnud? Kas ma tõeste nii sant laps olen olnud, et ta mind seda wiisi peab nuhtlema? küsis süda tasa wärisedes wahele, aga ei tahtnud seda isi ometigi uskuda, et see nõnda wõiks olla, sest et kooli-preili mind ju ikka muidu kiitnud, mind wirgaks, hääks ja armsaks lapseks nimetanud, ja ka wanemad ja teised inimesed mitte teisiti ei rääkinud. Aga kooli-preili oli ka ütelnud, et Jumal armastuses oma lapsi ka wahelt kurwastab, et Ta neid selle läbi tugewamine oma ja kõige hää asja pääle mõtlema ajab; wististe tahta Ta seda nüüd ka minuga, ja mina, kui Tema hää laps, pidada ka Tema tahtmist täita püüdma. See mõtete otsus andis mulle jõudu, kurwastust enam ja enam ära wõita. Appi sääl juures tuli mulle weel Jansu oma ema, kes mind mõni päew pärast tema ära reisimist oma juurde wiis, et ma talle ta igawust ära aitaksin ajada. Hää meelega istusin ma ta juures, sõin met ja saia, ja rääkisime temaga Jansust. Läksin sest saadik talle tihti wõeraks ja aidasin talle seda wiisi ta lahkumise raskust tema pojast kergitada, mis läbi ma talle õiete kalliks läksin. Aga mitte üksi temale, waid ka isale, kes paari nädala pärast tagasi tuli, meile weel Jansust palju terwisid tõi, oma õnnelikust reisist, onu lahkest wastawõtmisest, oma rõõmsast lootusest Jansu tulewiku kohta rääkis, aga – ka toa ja