„Tahaksin teiega laupäewaõhtut pühitseda, preili,” tähendas ta oma põrisewa bassihealega wiisakalt, „mu eit pahandas mind kodus.”
Waewalt oli wäikene Jens, keda mõlemate tulek unest äratanud, wõera healt kuulnud, kui ta, nagu ettekawatsetud nõu järele, wihast meeleawaldust algas.
„Mees, mine ära!” hakkas ta woodist karjuma, „mees, mine kohe ära!”
Jensine külaline sai üsna kohmetuks. „Ma ei teadnud preili, wõi proua, et teil – ”
„Ärge pange teda tähele,” kuulis Jens ema ütlewat, – „unise lapse jonnakas tuju! Küll ma ta warsti waikseks saan.”
Kuid sellega walas ta ainult õli Jensi tulde. Poiss pistis huluma, jalgadega trampima, sõimama, ja kui ema talle meelitades ja musutades karbikese kompwekkisid pihku surus, wiskas ta selle patsti põrandale. Tema üleannetus ulatas lõpuks nii kaugele, et ta woodist wälja ronis, waheukse läwele ilmus ja nüüd sealt wõerast meest kõige waljusega ära hakkas ajama. Särgiwäel, põsed woolawatel pisaratel, parem käsi ähwardawalt ülewal, nõnda seisis ta kohkunud külalise ees, kes ei teadnud, kas kübara järele kahmata wõi paigale jääda. Wõeras tegi siis sõbrustamisega katset ja pakkus talle raha. Jens lükkas raha põlastawa käewiskamisega tagasi. Kui waenlane teda sülle tahtis tõsta, põgenes ta pimedasse tuppa ja sängi tagasi, kus ta kauakestwasse nutuhoosse sattus. Wiimaks küsis ta emalt juua. Ema pilgutas külalisele silma, walas wiinapudelist õlleklaasi pooleli ja jootis märatsejat magusa liköriga.
Nüüd tuli rahu majasse. Märatseja jäi magama nagu nott.
Kui ema wõeraga woodisse heitis, riiwas ta pilk tummaks tehtud rebelli. Selle kahwatanud põskedel siretasiwad weel mõned hõbedased mässuwiha piisad.
Neljas peatükk.
Wäikene Jens Nielsen käib koolis
Muidugi ei näinud pisikene kiusupunn asjale põhja – seks oli ta liig noor. Teda haawas ainult, et tema ema wastu lugupidamatust üles oli näidatud. Ja et need wõerad mehed, keda ema endale külalisteks tõi, selleks põhjust andsiwad, siis püüdis ta neid põhjuseandjaid, kellega ta pealegi ema õrnust pidi jagama, ära peletada. Et emal raha tarwis oli, seda ta mõistis, ja et wõerad mehed emale raha kinkisiwad, sellega oli ta nõus. Aga et und ema juures magamas käisiwad, mis emale sõimunime tõi – nime, mis teistel emadel mitte ei olnud – selle nähtuse wajadus ei mahtunud Jensile kuidagi pähe. Miks ei wõinud nad emale raha anda, ilma temal külaliseks ja tema juures magamas käimata?
Asjamõiste, nagu see Jensi ajus asus, tuli järgmisel päewal kuuldawale, kui ema talle öösese üleannetuse eest manitsewaid etteheiteid tegi. Poisike, kelle pea joodud alkoholi tagajärjel terwe hommiku walutas, algas sellest hoolimata emaga kräbedat waidlust.
„Aga Holgeri isa on ka surnud ja tema emal ei käi mitte külalisi – ”
„Kust sa seda tead?”
„Ma küsisin Holgeri käest.”
Jensine pani käed risti. „Holgeri emal on enam raha kui minul,” ütles ta siis.
„Kas ta rohkem teenib kui sina?”
„Ei, aga ta saab kuninga käest ka raha.”
„Kuninga käest? Kas siis kuningas tema juures magamas käib?”
„Ei, Holgeri isa teenis kuningat, ta oli politseinik, ja selle eest annab kuningas nüüd Holgeri emale raha.”
„Kas minu isa ei teeninnd kuningat?”
„Teenis küll, aga wäga wähe aega – ta oli ainult soldatiks. Minule kuningas raha ei anna.”
„Aga kui kuningas Holgeri emale raha annab ja tema juures magamas ei käi, miks siis sinu külalised sulle muidu raha ei anna?”
„Ma ei tea, Jens” – ema õerus kihelewat otsaesisest – „nad ei anna – ”
„Kas sa oled nende käest küsinud?
„Ja – ei – ”
„Siis küsi ometi! Aga ära neid siia too! Ma ei taha, et meister Andersen ja meister Olsen – ” Ema mattis ta suukese käega kinni, aga sõrmede wahelt kuuldus siiski weel: – „sind ja mind litsiks – ” mispeale ema ta nilbe suu oma pakitsewa rinna wastu tummaks muljus.
„Ma tean, Jens, et nad ei anna – ma tean seda kindlaste… Sina aga – sa peaksid rahul olema ja wait… Sa ei tohiks emale mitte nii palju pahandust teha ja teda piinata, emal on muidugi raske küllalt…”
Jensine heales oli midagi, mis poisikese kuulatama pani. Oma pead tema käte wahelt wabastades waatas Jens emale uuriwalt silma ja küsis tooniga, millest iga wõitlusehimu kadunud:
„Kudas pean ma siis olema?”
Seega oli pind kokkuleppimiseks sile.
Nende wahel sobis mõistlik kompromiss. Jens lubas ööseseid rahatoojaid kui paratamatu halbtust jälle sallida ning ühtlasi iga inimese, isegi Holgeri, wastu nendest suud pidada, sest kui neist majas ei teatud, siis polnud nende pärast ka naabrite poolt sõimu karta. Ema sellewastu andis tõotuse mitte enam külalisi kaasa tuua, kes ühel wõi teisel kombel wäljakannatamataks wõiksiwad saada, nagu see, kellele Jens toona õigusega ropu looma nime oli andnud.
Ja nõnda elati endist wiisi edasi.
Wägewam kui kõik wastikused ja õudsused, wägewam kui kartus kaasinimeste lugupidamatuse eest oli kummalegi brutalne teadmus: sa tahad süüa ja oma ihu katta – sa tahad elada! —
Neiu Nielseni alaline püüe oli olnud, mõne korrapäralisema meesterahwaga kestwamat ainuühendust leida, et sel kombel – puhtama elu kõrwal – politsei waritsemise ja külgehakkawate haiguste eest enam hoitud olla, kuna mehelesaamise lootus, see wisa wõsuke iga naisterahwa hinges, ka tema põue põhjas weel täieste ära polnud kuiwauud. Kuid ühel kui teisel sihil murdis õnn talle ikka jälle truuduse. Warematel aastatel oli ta kord kaheksa kuud ühe lese isanda päralt olnud; aga isand wõttis uue emanda, ja ajutine naine oli lahti lastud. Siis pidas teda üks naisemees pool aastat, tüdines temast ära ja walis ilusama. Keegi poissmees tegi Jensinele kahe aasta eest üsna kindlaid wõtmise lootusi, pettis teda aga, kui ta mõne kuu tasuta tema öösid oli raisanud. Nõnda sattus neiu Nielsen oma ihuga ikka jälle awalikule müügiturule ja kannatas aegamööda kõik säherduse elu õudsed tagajärjed läbi.
Paaril korral kimbutas teda politsei. Ta pidi öö wahijaoskonnas mööda saatma. Ainult meeleheitline salgamine ja wabriku töötäht peastsiwad ta järgmisel hommikul awalikkude naisterahwaste kirjast. Siis tuliwad ajad, kus ta oma palganatukesest tähtsa osa nädalate ja kuude kaupa arstile ja aptekrile pidi wiima, kuna wäikene Jens kodus rohkema kõhutäite järele nuttis ja ta ise töö juurde ära oli nõrkemas. Mõni kuu peale seda, kui ta Nörrebrost Vesterbrosse oli kolinud, tabas teda jälle üks haigus, mille räpast ja rasket rawitsemist ta terane laps wastiku wõerastusega pealt waatas. Jens nägi ema iga õhtu oma ihu paljastawat, mis punaste täpikestega kaetud oli, ja kord ühte, kord teist liiget ning kehakohta järgemööda porisarnase, halwaste lehkawa wõidega kõigest jõust õeruwat. Täna õerus ta ühte, homme teist käewart, järgmisel õhtul pahemat, jälle järgmisel paremat reit, siis sääremarju, siis rinda, siis selga, kuni ta uue järjega käewartest jälle peale hakkas. Kui ta tüki aega higistades oli töötanud, tõmbas ta poriseks ja haisewaks nühitud ihu peale kõige nadisema pesu, mis seestpidi muidugi mustaks määrdus. Siis kuristas ta mitu korda suud ühe rohuga, sest muidu kukkuda ta hambad