Krokodil käis emaga wahel ka muudel õhtutel kaasas. Ühel ööl tuliwad nad priske meesterahwaga koju. Ellen Knudsen ei läinud üles oma korterisse, waid kõik kolm istusiwad juttu ajades ettekambrisse nagisewa sohwa peale. Jens wõis neid pimedast toast lahtise ukse kaudu näha. Meesterahwas, kes ema ja Elleni wahel istus, krääpas ja mudis neid mõlemaid, aga üksnes ema naeris talle wastu. Ellen Kundsen oli näost walgeks läinud ja wärises. Ta silmad oliwad suured ja kiirgasiwad metsikult. Suu hoidis ta kõwaste kinni, nagu ei tahaks ta oma hambaid näidata. Seal tõusis ema üles ja tuli tagatoast midagi otsima. Meesterahwas pigistas Ellen Knudseni põlwe. Ellen lõdises, ta hambad plagisesiwad, kõik ta keha näis hüppawat. Korraga kargas ta mehe ümbert kinni ja lõi oma krokodillihambad talle kaela sisse.
„Minu mees,” ümises ta teda närides, „minu mees!”
Sel ööl magas külaline esiti emaga ja siis Ellen Knudseniga ema woodis. Jens kuulis Elleni lõdisewat nagu kange külma käes. Kui wõeras paari tunni pärast ära läks, andis Ellen muist raha, mis ta tema käest oli saanud, emale.
Kolmas peatükk.
Wäikene Jens Nielsen protesteerib
Jens ei olnud weel wiieaastane, kui ta peake Jensine Nielseni pihta esimese terawa noole laskis. See sündis ühel pühapäewahommikul pärast jälki ööd. Üks joobnud öökülaline oli ema sängi ja kogu tagumise toakese ära rüwetanud. Ema istus, kui tuba kasitud ja Jens riidesse pandud, kolletanud näol ja weripunaste silmaäärtega eeskambris sohwa peal ning suges aigutades oma ilusaid wanunenud juukseid. Õhus winetas kibehapu lõhn, määrdunud seinad tukkusiwad murehallil tumedusel, wäljas pragises kewadene wihm ajuti wastu tusaseid aknaid. Wäike Jens, pooluneta ööst roidunud, kobistas esmalt wagusalt nagu hiireke tagakambri nurkades, sai siis tükiks ajaks hoopis kuulmatuks ning astus wiimaks aeglasel sammul üle läwe ema juurde. Ta jäi tema põlwede ette seisma ja tõstis oma sinihallid silmad, mis läiklewa niiskuse sees ujusiwad, karmi tõsidusega Jensine Nielseni peale.
„Miks sa sihukesi sigu siia tood?” küsis ta wanainimese kindla tooniga.
Emal jäi pragisew kamm juukste sisse kinni.
„Missuguseid sigu?”
„Neid wõeraid mehi! Mis nad siin käiwad?”
Jensine Nielseni käsi lahkus kammi küllest ja wajus põlwe peale. Ta wahtis tummalt, poollahtise suuga põnnikese otsa. Siis lõi ta silmad maha. Ta pilk otsis põrandalt nagu millegi üle seletust ja liikuw suu pidas aru, kas naerma hatata. Aga ta ei hakanud naerma.
„Kust sa niisuguseid rumalaid sõnu oled õppinud?” hüüdis ta wiimaks surutud healega.
„Kas „siga” wõi?” küsis Jens. „Sinu käest.”
Nüüd hakkas Jensine Nielsen naerma. Kõhinal naerdes sirutas ta käe poisikese järele wälja, kuid see, sammu poolteist temast eemal seistes, ei lähenenud temale. Jens seisis kindlalt ja laiajalgselt paigal, nägu tõsine, silm tungiw terane.
„Noh, miks sa ei ütle?”
Tema tõrkuw eemalseismine kustutas iga naerumuige ema huultelt. Jensine kollakas-kahmetu näonahk hakkas mitmest kohast tuksatlema, nagu oleks teda torgatud. Kord lendas kurjustamise wari ta otsaesisest ja kokkutõmmatud kulmudewahest üle, ta suu näis tõrelewaid sõnu walmis seadlewat. Siis aga häigas nägemata käsi näo jälle puhtaks ja sinna tekkis pikkamisi, pikkamisi midagi peale, mis Jensikese paigast nihutas. Kuna ta ema põlwede wastu asus ja lahtise suuga nagu warblasepojuke ülespoole wahtis, ütles Jensine Nielsen tasa:
„Aga sa tahad ju süüa saada, Jens. Nad annawad mulle raha.”
Jens mõtles ja wastas:
„Kas meil omal nii palju ei ole?”
„Ei, Jens, meil ei ole nii palju. Sul ei ole ju isa.”
Ja nüüd kukkus Jensi käekese peale nii suur ja palaw piisk, et poisike üsna ära ehmatas. Ta jättis iga edasipärimise, ta terwe olek muutus jälle lapseliseks, rumal-lapseliseks. Räpakalt ronis ta ema sülle, asus ema kaela ümbert kinni, ja oma terawat ninakest Jensine huulte sisse puurides hüüdis ta luksatawa healega:
„Jens on jälle pai! Kas sa Jensile täna rhabarberi-körti keedad?” —
See oli Jensi esimene protest, teine järgnes ligi aasta hiljem.
Ühel õhtul, töölt tulles, leidis Jensine Nielsen pojakese äranutetud näoga kojaukse läwel istuwat. Ta küsis, mis tal wiga olewat, ei saanud aga esiotsa mingit wastust. Jens näis kurb ja ühtlasi wihane olewat. Suu oli ta kõwaste prunti tõmmanud, kulmudewahe oli warjutatud, ja kui ema ta käe kõrwal tuppa wiis, tõusiwad tal mõned mõrudad nuuksatused rinnast. Enne weel, kui Jensine oma pärimist kordama sai hakata, küsis lapsuke järsku:
„Ema, mis on „lits”?”
Ema waatas silmi suurendades tema peale maha.
„Kes ütles nõnda?”
„Mis on lits? Miks nad sind litsiks hüüawad?” kordas Jens, ilma ema küsimist tähele panemata, iseäralise walida wisadusega, kuna ta pilk räpaste laugude alt iseäralise kiirgega ema suu poole üles wahtis.
Jensine palg oli tõmmuks läinud.
„Kes hüüab mind nõnda, kes?”
„Meister Andersen, ja meister Olsen, ja – Knud, ja – ja Alf ja Hedda, ja – ja – ” Jensi rinda wapustas jälle üks neist wägise wäljatikkuwatest nuuksatustest.
„Millal nad mind nõnda hüüdsiwad?” Jensine Nielsen istus tooli peale; ta nägu walgus ruttu hallakaks, ja Jens nägi ta näppusid tasakeste wärisewat.
Jens jutustas. Ta olewat Andersenide wäikesele Olafile täna kogemata häda teinud, ja see jooksnud nuttes papale kaebama, kes meister Olseniga sepapaja ukse ees juttu ajanud. „Küll ma sulle näitan, sa üleannetu litsipoeg!” ähwardanud meister Andersen hädategijat, ja meister Olsen rääkinud midagi „Nielseni litsist”, kes oma lapse uulitsal koeraks laskwat minna. Seda kuulnud Svenseni Knud, Asnuisseni Alf, Olseni Hedda ja mõned teised suuremad lapsed pealt, ja warsti hakanud nad Jensi uute sõnadega sõimama ja narrima, mis poole päewa kestnud. – Nõndapalju kooris Jensine pojakese pikast ja natuke segasest jutust kindla sisuna wälja. Ärakannatatud kurjuse wärskendatud meeldetuletus pitsitas Jensil uueste wihapisarad silmist, aga ta walas neid nüüd wapra waikimisega, täieste healetult, ja isegi nuuksatusi suutis ta alla kuristada. Selle juures ei unustanud ta ära, et emal talle ikka weel wastus wõlgu on. Ta tahtis tingimata teada saada, mida see wõeras sõimusõna, mis neid mõlemaid korraga puutus, õieti tähendab.
Kuid ta kuulis ainult, et see rumal ja ropp olewat, mida ta ära pidawat unustama. Sõna tähendusest läks ema mööda, sest ta oli wihaseks saanud ja ei pannud Jensi enam tähelegi. Ta sammus ühest kambrist teise, lõi rusikaid kokku, kiristas hambaid ja puistas wahusest suust kurje sõnu wälja. Nii wihasena polnud wäikeue Jens oma head, tasast ema weel kunagi enne näinud. Tema sõnadest jäiwad Jensile ainult mõningased meelde, nagu: „Lapsele! Pisikesele lapsele! Tõprad! Kuradid! Ilmsüüta lapsele!” Ja siis tõi ta krokodilli ülewalt alla ja jutustas sellele poolsosinal oma suurt pahandust. Ja ka Ellen Knudsen, see lahke sõnaga rahulik tüdruk, aitas „tõprad” ja „kuradid” hüüda, kusjuures ta rööwkala-hambad wäga ähwardawalt nähtawale tuliwad.
Lugu lõppes seega, et Jensi ema järgmisel esimesel korteri üles ütles ja nelja nädala pärast Jörgenseni majast wälja kolis. See oli Jensi sündmusest saadik esimene korter, millest Jensine Nielsen oma tahtmisel lahkus, ja ta oli selle peale üsna uhke. Kolimisel kuulis Jens teda lõbusat laulukest ümisewat, ja Peterseni wanaema wastu, kes teda sõbraliselt aitas, ütles ta enam kui üks kord: „Noh, eks saame näha, missugune aus neile siia lutikapesasse sõimata tuleb!” Ja ise naeris lõikawalt.
Nielsenite uus korter oli Danebrogi Gades, Vesterbo linnajaos, gaasiwabriku ümbruses.