Luupainaja. Matthias Johann Eisen

Tartumaal kästakse seda, kes luupainajat tahab näha, end kummargile lasta ja läbi harude vaadata, – siis võida luupainajat näha. Ma ei tea, missugusest ajast saadik tartlased enestel arvavad kassisilmad olevat, sest ainult kassisilmad võivad pimedas luupainajat näha, ja nagu teame, käib ju luupainaja pimedas. Vist unustasid tartlased tulega vaatamise hoopis ära ja mõtlesid veel vaatamise teise järgu peale, ja sellesse teise järku kuulus läbi harude vaatamine. Sedaviisi ei tarvitaks tartlased silmade poolest kiisudega mingisugust vahetusekaupa teha ega sajasilmalist Argost allilmast päevavalgele tooma minna.

      Kui tulevalgel luupainajat vaadati, ei ilmunud luupainaja tavalisesti mitte inimese kujul.

      Pärnumaal kõneldakse, et luupainaja kallaletulemise puhul tarnis äkisti kõvasti vastu seina käänata. Mees teeb nii, kuuldub vali pauk ja mehe kõrvale ilmub jänes. Mees võtab jänese laudilt maha rehe alla, kus see nooreks neiuks muutub. Mees võtab neiu enesele naiseks, nagu üleüldiselt tuttavas loos. Naise kadumise puhul on mehe kõrval jälle jänes ja jänes muutub luupainajaks. Mees pigistab luupainajat, kes selle peale jäädavalt kaob. Teises kohas Pärnumaal teatakse, luupainajast vaevatud mees löönud käed painamise ajal kõvasti kokku: kohe puukänd käte vahel. Mees ähvardanud kännu kiviga purustada, kui luupainaja veel ilmub. Sest saadik luupainaja kadunud.

      Virumaal arvatakse lehmal luupainajaks käivat inimest unes näha saavat, kui püksid lehma sarvi seotakse.

      Viljandi pool teatakse jutustada, et luupainajat alasti inimesena näha saadud. Ka võrulased arvavad luupainaja vist inimese näol ennast ilmutanud olevat, kui nimelt luupainajale sadul selga visatakse ja temaga sepa juurde sõidetakse. Või nägid nad luupainajat ometi hobuse näol? Saksa vanad jutud lasevad valvajaid luupainajaid-inimesigi sadulasse panna, nendega sepale sõita ja seal ära rautada.