Jüri puhkes naerma: “Või lugu nii? Või käisid juba meil! Ja jah, see on naljakas lugu küll! Seda pean sulle rääkima!”
“Räägi! Räägi, armas Jüri!” palusin. “Olen praegu nagu mõistatuste maal, kus enam mingist asjast aru ei saa!”
“Kuule siis!” ütles Jüri. “Tule aga, istume seni aia peale, kuni ma jutustan!”
Me istusime aia peale.
“Varsti pärast su äraminemist eile õhtul,” ütles mulle Jüri, “heitsime magama. Olime alles natuke aega maganud, kui meie Jaagule kange luupainaja peale tuli. Oigas ju ägas teine luupainaja käes mis hirmus.
“Vaatame, kes luupainaja on!” hüüdis Jaagu ägamist kuuldes Vana taat. Vaevalt pääsis sõna suust, kui juba tikust tuli oli üles tõmmatud. Kõik pererahvas tõusis üles luupainajat otsima, kelle küüsist Jaak seda puhku õnnelikult ära pääsnud. Mina üksi jäin asemele pikali. Otsiti luupainajat veel hoolsamini kui naiste-rahvad õhtuti klouni sugulasi mustakuuelisi taga ajavad. Otsiti, otsiti, ei leitud ometi midagi.
Korraga hüüdis vaheajal välja tulnud Viiu: “Käes! käes! Siin luupainaja ongi!”
Uudishimu pärast ajasin enda asemel püsti. Vahtisin nii, et silmad tahtsid peast välja karata, ei näinud ometi luupainaja varjugi.
“Kus on luupainaja?” küsisin.
“Siin, siin!” hüüdsid Vana taat ja Viiu ühest suust ja näitasid mulle kinnast.
“Aga see on ju kinnas!” vastasin ma.
“No jah!” ütles Vana taat. “Luupainaja on enese kindaks moondanud. Eks sa seda tea, et kui tuli ruttu üles võetakse, luupainaja kerge ärapääsmise peale mõteldes enese mõneks asjaks moondab. Me oleme kõik kohad läbi otsinud, ei leidnud aga midagi muud võõrast asja kui ainult selle kinda. Seep see luupainaja ongi!”
Viiu hakkas kinnast silmitsema. Võõras kinnas, päris võõras kinnas. Vaatas veel, hüüdis korraga: “Nüüd ma tean, kelle see kinnas on!”
“Kelle siis?” küsis kõik pererahvas.
“Kelle muu kui Uue Oti!” sähvas Vana Viiu. “Olen teise käes just niisugused kindad näinud, nagu see siin maas. Vaata kurilooma! Tuleb esmalt minu käest vana tarkust välja norima ja kui tarkus käes, tuleb meie Jaagule luupainajaks!”
“Ai, ai, ai, kurilooma!” hüüdis terve Vana pere.
“Tarvis kurjategijale hea õpetus anda!” sõnas Viiu.
“Mismoodi aga?” päris Vana taat.
“Eks sa tea, et kui luupainajaks moondatud asjale viga tehakse, see viga luupainajaks käivale inimesele tehakse!” seletas Viiu. “Tapame Uue Oti poolsurnuks!”
“Tapame !” ütles Vana taat.
Ja nüüd tehti vaene kinnas Prantsuse viimseks kuningaks. Suur pakk toodi tuppa, kinnas pandi peale ja hakati kinnast tapma. Seks võttis Vana taat kirve kätte ja andis kindale kirvega vopsu. Pöial katsus lennata, kargas kindast kaugele eemale, aga tiibade puuduse pärast arvas pea paremaks põrandale maha heita.
“Nüüd on Uue Ott pöidlast ilma!” hüüdis Vana taat.
“llma!” kädistas Viiu sekka. “Aga see on kurjategijale olles liiga väike nuhtlus!”
“Minugi poolest võime tal veel sõrmi otsast ära võtta!” ütles Vana taat.
Jälle tõusis ja langes kirves. Kaks kinda sõrme katsusid lõokesele järele lennata, pidid aga lennates nägema, et kana juba lennul võidu nende käest viib. Silmapilk hiljemini langesid kinda sõrmed põrandale maha.
“Ehk saab juba!” tähendas Vana taat oma timukatöö peale vaadates.
“Ei veel! Ei veel!” kädistas Viiu vahele. “Kõik sõrmed otsast ära! Seda on kuriloom küllalt ära teeninud. Jäävad teisele ju parema käe sõrmed muidugi järele! Leitud kinnas on pahema käe kinnas. Pahem käsi jäägu luupainajal ilma sõrmita!”
Niisugusele kangele nõudmisele ei võinud Vana taat vastu panna. Kolmat korda tõstis ta kirve kinda tapmiseks. Kirves langes ja kinda viimased sõrmed hüppasid kurvastuse pärast vastu lage, kus nad kümne kilgi öörahu rikkusid. Aga või ep Vana taat niisugusel tähtsal tunnil kilkidest hoolis!
“Nüüd anna veel hea kolks pihta!” käskis tark Viiu. “Aga anna silmaga, mitte teraga, sest muidu võiksid sa luupainaja täiesti ära tappa, kui kinda kirve silmaga pooleks raiuksid!”
Taat pani kinda veel kord paku peale ja vajutas kindale kirve silmaga niisuguse põmmaka pihta, nagu peaks ta paku peal vanapagana elu praegu võtma. Siis pistis naela kindast läbi ja peksis kinda naelaga seina külge.
“Sooh! Nüüd on luupainaja oma palga saanud!” hüüdis Vana taat võidurõõmuga.
“On saanud!” lisas Viiu juurde. “Nüüd aga olge targad, meie rahvas. Kui homme keegi meilt midagi tuleb saama, olgu Uue Ott või keegi muu, siis ei tohi talle midagi anda. Kõige parem ka mitte sõnagi vastata. Antakse midagi, siis ei mõju kõik sõrmede äraraiumine midagi. Ei anta aga, siis jääb luupainajaks käija eluajaks vigaseks!”
“Niisugused juhtumised olid mineval ööl meil. Nüüd saad vist asjast aru, mispärast meie rahvas sinu vastu möirgavateks lõvideks on muutunud!” ütles Vana sulane juttu lõpetades.
Tõesti, nüüd läksid mu silmad lahti ja ma teadsin, et ma enesele luupainaja au olin ära teeninud. Ma tänasin sulast ta teadete eest ja sammusin kodu poole.
Luupainaja lugu ei läinud mu meelest. Ühtelugu mõtlesin selle peale, kuidas inimesed meie päevil säherdust rumalust veel võivad uskuda.
Paar päeva läks mööda.
Korraga näen: Vana Mai tuleb meie õue. Astub tuppa, teretab. Lõvist korraga nagu lammas saanud. Siiski vahivad Maie silmad järgesti minu peale. Kas tuleb süüd andeks paluma? Või mulle viimaks ometi nagu Veske neiu kadunud kinnast kätte tooma? Või mind koguni kosima? Lühidalt: Maie meiletulek andis mulle suure mõistatuse mõistatada.
Mai varsti küsima: “Kuidas käsi käib? Kas teie peres kõik terved?”
Meie eit vastu: “Terved kõik nagu purikad vees!”
Mai uuesti pärima: “Kas teil keegi haige ei ole?”
Meie eit vastu: “Jumalale tänu, terved kõik!”
Mai uuesti teraselt minu peale vahtima. Õieti ütelda, tahtis Mai minu kätt näha, sest nimelt mu pahema käe sõrmede peale sihtis Mai oma pilkusid, nagu oleks süda sõrme otstesse konterbandiks läinud.
Viimaks Mai mulle ütlema: “Anna mulle õige kätt! Lepime ära! Mina pahandasin sind hiljuti, ei vastanud sulle midagi!’’
Ma sirutasin parema käe Maiele vastu.
“Ei, ei, leppimiseks antakse pahemat kätt!” hüüdis Mai kärmesti.
“Minugi poolest võid pahema käe saada!” ütlesin ma naerdes ja sirutasin Maiele pahema käe.
Mai silmitses mu sõrmi terasemalt veel kui kull kanapoega. Sõrmi kõiki vanal kohal nähes ütles Mai: “Su käel pole ju midagi viga?”
“Mis tal siis peaks olema?” küsisin ma.
“Jah, räägiti, su pahem käsi olla viga saanud,” kostis Mai. “Ma tulin vaatama, kuidas lugu on! Oleme ju ometi vanad tuttavad!”
“Pole mul viga kõige vähematki! Käsi mul niisama terve kui sinul. Pole ma teil luupainajaks käinud, küll aga olen oma kinda teile unustanud. Loodan, et tapetud kinda asemele uue muretsed!” ütlesin ma naeratades Maiele.
Nüüd läks Veske kuulutus täide: Neiu häbenedes ära läks. Ma ütlen, kuulutus läks ainult osalt täide: tagasi ei tulnud neiu äraminemise järele enam. Tundis häbi, et Vana rahva ebausu-tembud kõik avalikuks saanud ja ometi ei asja