Õnnelik prints. Oscar Wilde

naabrid läksid väikese Hansu matustele, sest teda armastati väga, kuid kõige suurem leinaja oli Mölder.

      „Kuna mina olin tema kõige parem sõber,” ütles Mölder, „siis on ka õiglane, et mina saan kõige parema koha,” ning ta kõndiski, pikk must palitu seljas, rongkäigu eesotsas ning pühkis iga natukese aja tagant suure taskurätiga silmi.

      „Väikese Hansu surm on muidugi kõigile suureks kaotuseks,” ütles sepp, kui matused olid läbi ning nad kõik mugavalt kõrtsis istusid, hõõgveini jõid ja magusaid kooke sõid.

      „Vähemalt minule oli see küll suureks kaotuseks,” vastas Mölder. „Ma olingi juba peaaegu käru temale andnud ja nüüd ei tea ma tõesti, mida sellega peale hakata. See on mul kodus jalus ja nii lagunenud, et selle müügist ei saaks ma midagi. Ma ei anna enam kunagi midagi ära, kindel see. Heldus toob ainult häda kaela.””

      „Noh?” küsis Vesirott pärast pikka pausi.

      „Noh, ongi lõpp,” vastas Kanepilind.

      „Aga mis sai Möldrist?” küsis Vesirott.

      „Ah, ma tõesti ei tea,” kostis Kanepilind, „ja ega see lähegi mulle korda.”

      „Täiesti ilmne, et sinus pole põrmugi kaastunnet,” ütles vana Vesirott.

      „Sa vist ei saa loo moraalist päriselt aru,” märkis Kanepilind.

      „Millest?” kriiskas Vesirott.

      „Moraalist.”

      „Kas sa tahad öelda, et sel lool on moraal?”

      „Muidugi,” ütles Kanepilind.

      „No kuule,” kostis Vesirott väga vihaselt, „minu arust oleksid sa pidanud seda mulle kohe alguses ütlema. Oleksid sa seda teinud, ei oleks ma sind üldse kuulama hakanud, vaid oleksin öelnud hoopis selle kriitiku kombel: „Päh!”Aga seda võin ma ka praegu öelda.”Vesirott karjuski kõigest kõrist „Päh!”, viibutas saba ning kadus uuesti oma urgu.

      „Ja kuidas sulle meeldib Vesirott?” küsis Part, kes mõni minut hiljem kohale jõudis. „Tal on mõningaid häid omadusi, aga mis minusse puutub, siis ei lase minu ematunded mul kunagi veendunud poissmeest vaadata, ilma et mul pisarad silma ei tuleks.”

      „Ma vist pahandasin teda,” vastas Kanepilind. „Asi on selles, et ma jutustasin talle moraaliga loo.”

      „Oo, see on alati väga ohtlik,” ütles Part.

      Ja ma olen temaga täiesti päri.

      ERAKORDNE RAKETT

      Kuninga poeg hakkas naist võtma ning seetõttu toimusid suured pidustused.Ta oli oodanud mõrsjat terve aasta ning nüüd lõpuks oli see kohale jõudnud. Mõrsja oliVene printsess ning ta tuli Soomest saaniga, mida vedasid kuus põhjapõtra. Saan oli suure kuldse luige kujuline ja luige tiibade vahel lebaski väike Printsess. Tema pikk hermeliinmantel ulatus maani, tema peas oli tillukene hõbebrokaadist müts ning ta oli kahvatu nagu lumepalee, milles ta kogu aeg oli elanud.Ta oli nii kahvatu, et kõik inimesed panid seda imeks, kui ta mööda tänavaid sõitis. „Ta on nagu valge roos!” hüüdsid nad ning viskasid talle rõdudelt lilli.

      Lossi väravas ootas teda Prints. Printsil olid unistavad kannikesekarva silmad ning tema juuksed olid otsekui ehe kuld. Kui ta Printsessi nägi, laskus ta ühele põlvele ning suudles tema kätt.

      „Sinu pilt oli ilus,” sosistas ta, „aga sina ise oled veel ilusam,” – ning väike Printsess punastas.

      „Enne oli ta nagu valge roos,” ütles noor paaž oma naabrile, „aga nüüd on ta nagu punane roos,” – ning terve õukond oli vaimustuses.

      Järgmised kolm päeva käisid kõik ringi ja kordasid: „Valge roos, punane roos, punane roos, valge roos,” – ning kuningas käskis paaži palka kahekordistada. Kuna paaž ei saanud üldse palka, polnud tal sellest suurt kasu, aga seda peeti suureks auks ning sellest kirjutati nagu kord ja kohus õukonna päevalehes.

      Kolme päeva pärast peeti pulmapidu. Tseremoonia oli suurejooneline ning mõrsja ja peig kõndisid käsikäes väikeste pärlitega tikitud purpurpunasest sametist baldahhiini all. Seejärel toimus õukonna bankett, mis kestis viis tundi. Prints ja Printsess istusid suures saalis ja jõid puhtast kristallist karikast. Sellest karikast võisid juua ainult tõelised armastajad, sest kui valelikud huuled seda puudutasid, muutus karikas halliks, tuhmiks ja ähmaseks.

      „Päris selge, et nad armastavad teineteist,” ütles väike paaž, „selge kui kristall!” – ja kuningas kahekordistas tema palka veel kord. „Milline au!” hüüdsid kõik õukondlased.

      Pärast banketti pidi toimuma ball. Mõrsja ja peig pidid tantsima üheskoos roositantsu ning kuningas oli lubanud flööti mängida.Ta mängis väga halvasti, aga keegi ei julgenud seda talle öelda, sest ta oli kuningas.Tegelikult oskas ta ainult kahte viisi ning polnud kunagi päris kindel, kumba ta parajasti mängib, aga sel ei olnudki tähtsust, sest ükskõik, mida ta ka ei mänginud, ikka hüüdsid kõik: „Vaimustav! Vaimustav!”

      Programmi viimane osa oli suurejooneline tulevärk, mis pidi algama täpselt keskööl.Väike Printsess polnud oma elu jooksul veel kordagi tulevärki näinud ning seepärast oligi kuningas andnud käsu, et kuninglik pürotehnik peab Printsessi pulmapäeval ametis olema.