Järgmisel hommikul vara jalutas linnapea koos linnanõunikega all väljakul. Kui nad sambast möödusid, vaatas linnapea üles kuju poole. „Heldeke, kui armetu see Õnnelik Prints välja näeb!” ütles ta.
„Tõepoolest armetu!” hüüdsid linnanõunikud, kes alati linnapeaga päri olid, ning nad ronisid üles kuju vaatama.
„Rubiin on tal mõõgapidemest välja kukkunud, silmad on kadunud ja ta ei ole enam kuldne,” ütles linnapea. „Ega ta tegelikult olegi enam suurt parem kui kerjus.”
„Ei ole suurt parem kui kerjus,” kordasid linnanõunikud.
„Ja isegi üks surnud lind on tema jalge ees!” jätkas linnapea. „Tuleb teha teatavaks, et lindudel pole lubatud siin surra.” Ja linnaametnik pani selle ettepaneku kirja.
Õnneliku Printsi kuju võetigi maha. „Kuna ta ei ole enam ilus, pole temast ka enam mingit kasu,” lausus ülikooli kunstiprofessor.
Siis sulatati kuju ahjus üles ning linnapea kutsus linnavalitsuse kokku, et otsustada, mida sellest metallist teha. „Me peame muidugi ühe uue kuju tegema,” teatas ta, „ning see tuleb minu kuju.”
„Minu kuju,” kordasid kõik linnanõunikud ja läksid omavahel tülli. Kui ma neist viimati kuulsin, tülitsesid nad ikka veel.
„Imelik lugu!” lausus valukoja töödejuhataja. „See katkine seatinast süda ei sula ahjus. Me peame selle minema viskama.” Nad viskasidki südame prügimäele, kus lebas juba ka surnud Pääsuke.
„Too mulle selle linna kaks kõige väärtuslikumat asja,” ütles Jumal ühele oma inglile, ning ingel tõi talle tinast südame ja surnud linnu.
„Sa oled õigesti valinud,” ütles Jumal, „sest see linnuke laulab igavesti sinu paradiisiaias ning Õnnelik Prints kiidab mind minu kuldses linnas.”
ÖÖBIK JA ROOS
„Ta ütles, et ta tantsib minuga, kui ma toon talle punaseid roose,” kurtis Üliõpilane, „aga terves minu aias ei ole ühtki punast roosi.”
Ööbik kuulis seda oma pesas igihalja tamme otsas, vaatas lehtede vahelt välja ja imestas.
„Terves minu aias ei ole ühtki punast roosi,” kurtis Üliõpilane ja tema ilusad silmad valgusid pisaraid täis. „Oh millistest pisiasjadest sõltub õnn! Olen lugenud kõike, mida targad mehed on kirjutanud, ning ma tean kõiki filosoofia saladusi, ometi teeb minu elu õnnetuks see, et mul pole punast roosi.”
„Vaat siin on lõpuks ometi üks tõeline armastaja,” ütles Ööbik. „Öö öö järel olen ma temast laulnud, ise teda tundmata; öö öö järel olen ma tema lugu tähtedele jutustanud, ning nüüd näengi ma teda.Tema juuksed on tumedad nagu hüatsindiõis ning huuled punased nagu tema ihaldatud roos; aga kirg on muutnud tema näo vandelkaameks ning kurbus on vajutanud tema laubale oma pitseri.”
„Homme õhtul korraldab prints balli,” pomises noor Üliõpilane, „ja minu armsam läheb ka sinna. Kui ma viin talle punase roosi, tantsib ta minuga koidikuni. Kui ma viin talle punase roosi, hoian ma teda käte vahel, ta nõjatab pea minu õla najale ja tema käsi puhkab minu käes. Aga minu aias ei ole punast roosi, tähendab, ma istuti üksi ning tema läheb minust mööda. Ta ei pane mind tähelegi ja minu süda murdub.”
„See on tõesti tõeline armastaja,” ütles Ööbik. „Seda, millest mina laulan, elab tema läbi; mis on minule rõõm, on temale piin. Armastus on tõepoolest imeline. See on väärtuslikum kui smaragdid ja kallim kui kaunid opaalid. Pärlite ja granaatõunte eest ei saa seda osta ega panda seda ka laadaplatsil kauplemiseks välja. Seda ei saa kaupmeestelt osta ega saa seda ka kullakaaluga kaaluda.”
„Rõdul istuvad moosekandid,” jätkas noor Üliõpilane, „ja mängivad keelpille ning minu armsam tantsib harfi ja viiuli helide saatel.Ta tantsib nõnda kergelt, et tema jalad ei puudutagi põrandat, ning tema ümber tunglevad kirevate rõivastega õukondlased. Aga minuga ta ei tantsi, sest mul ei ole anda talle punast roosi.” Ja Üliõpilane viskus rohule, peitis näo kätesse ja puhkes nutma.
„Miks ta nutab?” küsis väike roheline sisalik, kui ta, saba püsti, Üliõpilasest mööda lippas.
„Miks siis ometi?” küsis liblikas, kes päikesekiirt püüdes ringi lendles.
„Miks siis ometi?” sosistas kirikakar vaikse ja õrna häälega oma naabrile.
„Ta igatseb punast roosi,” vastas Ööbik.
„Punast roosi?” hüüdsid kõik. „Naeruväärne!” Ja väike sisalik, kes oli natuke küüniline, lausa naeris.
Aga Ööbik mõistis Üliõpilase kurbuse saladust ning istus vaikides tammepuu otsas ja mõtles armastuse mõistatusest.
Äkitselt lõi ta oma pruunid tiivad valla ja sööstis õhku. Ta lendas läbi salu nagu vari ning varjuna liugles ta ka üle aia.
Keset muru kasvas ilus roosipuu ning kui Ööbik seda nägi, lendas ta roosipuu juurde ja istus ühele oksale.
„Anna mulle üks punane roos,” hüüdis Ööbik, „ja ma laulan sulle oma kõige ilusama laulu.”
Aga puu raputas pead.
„Minu roosid on valged,” vastas ta, „valged nagu merevaht ning veel valgemad kui lumi mäetipul.Aga mine minu venna juurde, kes kasvab vana päikesekella ümber, võib-olla annab tema sulle, mida sa tahad.”
Ööbik lendaski roosipuu juurde, mis kasvas vana päikesekella ümber.
„Anna mulle üks punane roos,” hüüdis Ööbik, „ja ma laulan sulle oma kõige ilusama laulu.”Aga puu raputas pead.
„Minu roosid on kollased,” vastas ta, „kollased nagu merevaigust troonil istuva merineitsi juuksed ja kollasemad kui nartsiss, mis õitseb aasal, enne kui niitja oma vikatiga tuleb. Aga mine minu venna juurde, kes kasvab Üliõpilase akna all, võib-olla annab tema sulle, mida sa tahad.”
Ööbik lendaski roosipuu juurde, mis kasvas Üliõpilase akna all.
„Anna mulle üks punane roos,” hüüdis Ööbik, „ja ma laulan sulle oma kõige ilusama laulu.”
Aga puu raputas pead.
„Minu roosid on punased,” vastas ta, „punased nagu tuvi jalad ning veel punasemad kui suured korallilehvikud, mis ookeanikoopas hõljuvad. Aga talv külmutas kinni minu sooned, pakane näpistas minu pungi, torm murdis minu oksi ning sel aastal ei puhke mul ühtki roosi.”
„Ma vajan ühtainsat punast roosi,” hüüdis Ööbik, „ühtainsat punast roosi! Kas mul pole mingit võimalust seda saada?”
„On üks võimalus,” vastas puu, „selle roosi pead sa looma kuuvalgel muusikast ja immutama omaenda südameverega. Sa pead mulle laulma, rind vastu okast. Terve öö pead sa mulle laulma ja okas peab tungima sinu südamesse ning sinu veri peab voolama minu soontesse ja saama minu vereks.”
„Surm on kõrge hind ühe punase roosi eest,” hüüdis Ööbik, „ja elu on kõigile armas. Kena on istuda rohelises metsas ja vaadata kullakarva kaarikus päikest ja pärlmuttertõllas kuud. Magus on viirpuu lõhn, ilusad on orupõhja peitunud siniliiliad ja ilus on mäekünkal õilmitsev kanarbik. Ometi on armastus parem kui elu ning mis on väärt linnu süda inimsüdamega võrreldes?”
Ta laotas oma pruunid tiivad laiali ja sööstis õhku. Ta lendas üle aia nagu vari ja varjuna liugles ta läbi salu.
Noor Üliõpilane lebas ikka veel rohul, kuhu ta oli Ööbikust jäänud, ning pisarad tema ilusates silmades polnud veel kuivanud.
„Rõõmusta,” hüüdis Ööbik, „rõõmusta, sa saad oma punase roosi. Ma loon selle kuuvalgel muusikast ja immutan seda omaenda südameverega.Vastutasuks palun sult ainult seda, et sa oleksid