Luukere läks staapi ja nõudis eesti keelt oskava ülemuse jutule. Alguses kehitati kõnest aru saamata õlgu, kui aga Luukere ühe jefreitori nina all kingadega ägedalt vehkis, kutsuti tõlk. Peagi tuli ka eestlasest kapten, kes lubas ise olukorra lahendada.
„Pole siin mingit lahendamist,” kurjustas Luukere ja rääkis kaptenile kingade ajaloo.
Kapten kutsus kohale kaks sõdurit. Edasi kulges pärimine vene keeles ja kapten, kuulanud sõdurite seletused ära, ütles: „Kingad leiti Lehtma lähistelt metsast kraavist. Täpsemalt öeldes oli seal naisterahva laip ja reamees Kovkin võttis kingad kaasa, et oma naisele saata.”
Luukere tundis, kuidas jalad läksid nõrgaks. „Aga laip, mis laibast sai?”
Kapten kõnetas uuesti mehi ja vastas: „Nad viskasid kuuseoksi ja kruusa peale. Kindlasti olid sakslased selle isiku tapnud.”
„Ma tean, kes see isik on. See on Sepa Priidiku tütar Helmi, kes jäi möödunud suve lõpul kaduma,” seletas Luukere ning palus kaptenilt luba ja autot, et laip ära tuua ning korralikult maha matta.
Kapten lubas pärast mitmekordset järelemõtlemist veoauto, kuid lisas, et tuleb kirstuga minna.
Esmalt kiirustas Luukere Priidiku juurde. Hea, et Eevi oli läinud Ede-Mariega Laaside juurde juttu ajama ja nii said mehed oma plaanid paika panna. Kõige suurem mure oli kiiresti kirst saada. Priidikule tuli mõte minna kirikuõpetaja Hannose juurde, küllap saab sealt kirstu. Selleks aga, et jõuda Hannose juurde, kes elas kõrvalkülas, oli vaja hobust ja vankrit. Hobuse ja vankri võis Tormilt küsida ning nii ei jäänudki muud üle, kui mehed kõndisid Tormi tallu.
Noorperemehed Ado ja Enn rakendasid kibekiiresti hobuse vankri ette ja sõideti kõige otsemat teed pastor Hannose koju. Hannos andis kiriku kõrvalt kabelist puusärgi ja lubas ka jumalasõnaga matta, jättes esimese hooga ütlemata, et ei julge. Käsk oli vali olnud: ei mingeid jutlusi enam ega töörahva pimestamist.
Lõpuks jõudsid mehed mõisamaja juurde. Ennist eesti keelt kõnelenud kapten oli nagu tina tuhka kadunud. Aeg venis. Sügisene päev hakkas õhtumärke näitama, kui saabus kapten autoga, roolis Kiivra Ants. Kapten palus vabandust, tuues ettekäändeks, et paadimehed olid piiri rikkunud, ja käsutas Kiivra Antsu veoauto rooli. Mehed upitasid kirstu autokasti. Üks laiba leidnu anti kaasa ja teekond Lehtma poole algas.
Kilomeeter enne merd pööras masin paremale ja peatus. Laiba leidnu näitas koha kätte ja mehed hakkasid kaevama. Kaevata polnud palju vaja, juba paistsid riideräbalad, luud, kondid ja juuksed. Kruus koos Helmi jäänustega pudises labidatelt vaikse praginaga kirstu. Kiivra Ants seisis masina varjus ja öökis. Sama tegevusega oli ametis ka laiba leidnu.
Puusärgi autokasti tõstmisega nähti tublisti vaeva. Kiivra Ants ja laiba leidnu pidid ka oma käed käiku panema, sest kruus oli raskem kui Helmi jäänused.
Tagasi jõuti hämaras. Kirst tõsteti vankrile ja Tormi hobune alustas loiult sammu.
Helmi matus kujunes rahvarohkeks. Ümberkaudsetest küladest olid tulnud ka need, kes Helmit üldse ei tundnud. Rahvas rääkis igasuguseid kuulujutte. Põhiliselt arvati, et noor naine oli vägistatud ja seejärel tapetud. Kõige suurem jutupaunik oli Kiivra Ants. Ta kinnitas, et küllap vägistas ja tappis Helmi sakslane, kes pidi ta üle mere toimetama, ja lisas kaljukindlalt, et tema viis naise sadamasse ning sõitis kohe tagasi.
Matusetalitus peeti kabeliaias. Õpetaja Hannos ei julgenud kirikus sellist asja ette võtta ja püüdis üsna lühidalt Helmi säilmed jumalasõnaga maamulda saada. See tal ka õnnestus ja viimased kolm peotäit mulda heitis Luukere kirstule koos oma tehtud kingadega. Haud aeti rutakalt kinni ja kuuseoksad ning sügislilled jäid kalmu ehtima.
Eevi istus haua äärde pingile. Silmad kipitasid, aga südamesse oli saabunud rahu. Imelik rahu, mis tegi üleni tuimaks. Kogu talituse aja oli Ede-Marie seisnud kui kivikuju, silmad ema kirstul. Eevi ei olnud öelnud tüdrukule, keda maetakse, vaid et lihtsalt matus. Ede-Marie üksnes vaatas ja vaatas, nagu tahtes seda hetke igaveseks oma lapsemällu jätta.
Pärast matust tulid naabrid Sepale. Söögilaua taga aeti juttu vähe. Ka Laasi Valteri kaasatoodud koduvein ei teinud keelepaelu lahti. Inimesed vaikisid, nagu teades ette oma saatust.
Kured kogunesid parvedesse ja harjutasid õhulendu eelolevaks pikaks reisiks. Hallad olid mitu korda Metsaküla põldudest üle käinud ja keskpäevane päike meenutas vaid hetkeks olnud suve.
Jõulud tulid vaikselt. Kirikuuks oli lukus. Jõulupuud ei julgenud keegi metsa otsima minna juba seepärast, et piirivalvuritel olid õppused. Automaadid tärisesid, püssid paukusid, soomusmasinad ja tankid kündsid küladevahelised teed üles. Inimestel oli tunne, nagu oleks sõda uuesti alanud.
9
Kevad 1946 tuli saarele vesise reega. Kohalik Metsaküla kool oli tehtud 7-klassiliseks ja kehtestatud koolikohustus lapsele 7. eluaastast kuni 16-aastaseks saamiseni. Eevi arvutas, et Ede-Mariel on veel neli aastat koolini jäänud, ja otsustas lapsele tasapisi tähti õpetada. Kuna Sepa pööningul ei leidunud ühtki vajalikku õpetamisraamatut, läks Eevi lapsega Tormile mõnd kasutatud õpikut küsima, sest Tormi vanemad lapsed olid juba mitu talve koolis käinud.
„Ma ei julge sulle eestiaegset õpikut anda, tuleb veel pahandusi. Peitsin kõik õpikud aidapõranda alla, riidekirstu tõstsime ka peale. Toas on üks Julius Oro lasteraamat, kaaned küll puudu ja lehtigi vähem, aga eks aita seegi natuke,” seletas Leili ja pakkus üsna räbala väljanägemisega raamatut.
Eevi oli sellegagi nõus ja küsis külauudiseid.
„Ei ole mingeid uudiseid,” ohkas Leili, „kõik endiselt vanaviisi. Vahel kuulame salaja raadiot. Võrumaal tegutsevad metsavennad. On hulk punaseid mättasse löönud. Karm aeg.”
Kui Eevi Tormilt Ede-Mariega koju jõudis, leidis ta Priidiku koos Luukerega köögis juttu puhumast.
Silmanud laual pudelit ja toidupoolist, lausus Eevi veidi pahaselt: „Juba jälle!”
„Eevike, ära ole pahane, ma tulin uudiseid rääkima,” sõnas Luukere andekspaluvalt.
„Uudiseid? Just tulin Leili juurest, ütles, et kõik vanaviisi, ei mingeid uudiseid.”
„No muidugi! Sealpool külanurgas pole uudiseid, aga siinpool küllaga. Kiivra Ants ajab Koljaga samakat.”
„Missuguse Koljaga?” küsis Eevi ja istus meeste juurde.
„Kolja on piirivalvurite kokk, elab Kiivra-mehe juures, no üüriline, nagu teilgi see kapten oli. Ma õmblesin Kolja saapatallad kinni ja sain vastutasuks pudeli puskarit. Kiivramehele polnud see küll meeltmööda ja käskis mul lõuad pidada. No kus mina saan siis suu sõprade ees kinni hoida ja üksi ei võta ma tilkagi. Maitseme siin tasapisi, kurat, on ikka kraam! Eevi, tahad maitsta?”
Eevi ei soovinud.
Luukere jätkas: „Kolja on täitsa tore poiss. Natuke pursib juba eesti keelt kah. Kiidab meie tüdrukuid, et ikka nii ilusad, õrnad ja tagasihoidlikud. Kiidab küll, aga pidavat oma pruudile truuks jääma, nii ütles. Ta sai Kiivra-mehe käest pruudile kingituse. Kolja näitas mulle ka. Täitsa ilus naisterahva käekott. Ei tea, kust Kiivra Ants sellise koti sai?”
Eevi tõmbus vibuna pingule ja küsis: „Mis värvi see kott oli?”
„Üleni hall, suure klõpsuga. Mina nägin esimest korda säärast linnapreilide kotti.”
Eevi vajus hetkeks kössi, siis aga ajas pikkamisi selja sirgeks. „Andke mulle ka üks naps.”
Puskar kõrvetas sisikonda, veel kõrvetavam oli teadmine, et Kiivra Antsu käes olnud käekott oli kuulunud Helmile. Kiivra Ants on mõrvar, selles ei olnud Eevil enam mingit kahtlust. Ta küsis veel ühe suutäie ja peas küpses mõte: „Tasun Kiivra Antsule Helmi surma eest kätte.”
Aga