„Küll õnn õuele jookseb,” lausus Luukere kolhoosis tekkinud muutuste peale. „Noor esimees, noored mõtted.”
1950. aasta 1. septembri hommik oli udune nagu saarel ikka. Päike viivitas ärkamisega.
Varahommikul sättis Eevi Edet riidesse. Punus patse, selga sai Tormi Leili vanema tütre sinisetäpilise kleidikese. Lisaks valgest peenvillast põlvikud, mida Eevi oli terve talve heegeldanud, ja roosa maavillasest kampsun, mida ta oli kaks talve varem kudunud suuremana, mõeldes Ede kooliskäimise peale. Luukerelt kingituseks saadud pruunid kingad olid küll suurevõitu, aga Eevi toppis lapse kinganinadesse lambavilla, et kingad korralikult jalas püsiksid.
Kell sai kaheksa, üheksaks pidi kohal olema. Eevi rehkendas, et kaks kilomeetrit jõuavad nad poole tunni või natuke rohkema ajaga läbida. Igatahes kell üheksa on nad kindlasti avaaktusel kohal.
Jõudnud poole tee peale, kuulsid mõlemad läheneva auto mürinat ja Eevi tõmbas Ede teeperve. Villis sõitis mööda, siis pidurdas ja tuli tagurpidi tagasi.
Saara lükkas autoukse lahti: „Kas kooli? Istuge peale!”
Eevi seisis kohmetunult, hoides Ede käest kinni. Mitte väga ammu oli Saara temaga hoopis teistmoodi käitunud.
„Mida te passite!” hõikas Saara. „Kooli vene keele õpetaja tahab ise teid kooli viia.”
Eevi tõstis Ede ettevaatlikult villisesse ja ronis ka ise järele, süda põksumas nagu viljapeksumasin.
„Oi, kakaja krassavitsa! Menja zavut Marina,” lausuti Edele ja ehmunult vaatas Eevi kõnelejale otsa.
Suurte pähkelpruunide silmade vaade oli soe ja usaldav. Marina lausus midagi Saarale, mis tõlgiti ümber. „Seltsimees Popova võib igal hommikul väikese tüdruku auto peale võtta. Minu mees seltsimees Kuzmin sõidutab oma õe kooli tööle.”
„Patšemu tak? Ne nada tavariš gavarit,” sõnas roolikeeraja ja heitis lõbusa pilgu üle õla Eevile ja Edele.
Metsaküla algkooli väikesevõitu saal oli ehitud piduliku sündmuse tähistamiseks. Punase riidega kaetud koolilaua taga olid võtnud istet sõjaväevormis pikka kasvu mees, keskealine naine, Marina ning Saara tõlgina. Istujate selja taga püüdsid pilku Stalini ja Lenini elusuurused portreed. Portreede vahel seisis punalipp ja üsna lae all loosung „Õppida, õppida, õppida, nagu ütles Vladimir Iljitš Lenin”.
Üsna pea sai kohalolijatele selgeks, et sõjaväelane on kooli direktor seltsimees Ramma, kes hakkab aritmeetikat õpetama ja võimlemistunde läbi viima. Keskealine naine, seltsimees Pääsuke, eesti keele õpetaja, oli ka enne sõda samas koolis töötanud. Vene keele õpetaja seltsimees Popova iga lauset tõlkis Saara. Kuulajad said teada, et uus vene keele õpetaja soovib eesti keele selgeks saada, et laste ning kohaliku rahvaga paremini suhelda.
See ütlus tõstis Marina au sisse, kuigi keegi poetas salamisi: „Ei tea, millal venkud eesti keele suhu saavad?”
Tutvustati ka noorukest pioneerijuhti Ilme Toomingat, kes tuli Haapsalust Metsaküla kooli tööle ja hakkab lastele väljaõppinud kaadri vähesuse tõttu botaanikat õpetama.
Veel oodati lähimatel päevadel uut ajaloo- ja laulmise õpetajat. Direktor lisas, et puhta eluloolehega kaadrit on vähe ja samuti lapsi. Esimesse klassi oli vaid kuus tulijat ja needki kaugematest küladest, kes hakkasid internaadis elama. Metsakülast oli ainus õpilane Ede-Marie Müller. Ka vanemate klasside õpilased olid kaugemalt ja kogu kooli peale sai nelikümmend õppurit. Neljakümne õpilasega moodustati kolm liitklassi.
Koju tagasi tuldi jalgsi. Sügispäike kuldas teeäärseid puid ja kurgede kauge kluu-kluu viitas õppelennule. Uku tuli poolel teel vastu ja hüples rõõmust. Küllap tundis koergi 1. septembri ja kõigi uute teede algust Ede-Marie elus.
13
Edele meeldis koolis käia. Hommikuti sai ta Marinaga kooli, pärast tunde kõndis rahulolevana kodu poole ja korjas kirjuid vahtralehti. Alati ootas Uku poolel teel. Lugemisega polnud Edel raskusi. Vanaema oli suutnud tüdrukule tähed ja sõnade kokkuveerimise selgeks õpetada. Õpetaja Pääsuke, kes oli esimese, teise ja kolmanda klassi juhataja, oli Ede lugemisega rahul. Kolme klassi peale oli lapsi vaid kakskümmend ja mõni ei lugenud kolmandaski nii soravalt kui Ede-Marie.
Luukere tuli külauudiseid tooma ja kooliuudiseid kuulama.
„Ära sega, pärast räägid,” lausus Eevi natuke pahaselt, „Ede peab aabitsatüki läbi lugema.”
Luukere istus ettevaatlikult pliidi juurde pitsule ja vaatas mune kloppivale Eevile süüdlaslikult otsa.
Ede luges: „Kuid Leninit ei ole enam. Nüüd on meile kõigile hoolitsevaks ja heaks sõbraks seltsimees Stalin. Me täname seltsimees Stalinit. Elagu seltsimees Stalin!”
„Mis plära ta ajab,” ei saanud Luukere suud pidada.
Ede tõstis pilgu aabitsalt Luukerele. „See pole mingi plära.”
„Mis see siis on? Aru ka saad, mis loed?”
„Saan,” vastas tüdruk tõsisel ilmel. „Ma sain teada, et lastel on hea elada me suurel kodumaal. Stalin on kõigi laste hea suur sõber.”
Luukere kargas pitsult, läks köögilaua juurde ja keeras aabitsa enda poole, nagu tahaks loetud ridu kontrollida.
„Ja ongi sedasi kirjas,” imestas vana mees. „Vaata, kui palju valet on kirjutatud. Pole nad kellegi sõbrad, hoopis vaenlased, timukad!”
„Jää vait!” käratas Eevi naabrimehele ja käskis Edel kambrisse minna.
Luukere läks keema: „Siin täitsa loba! See Jossif on ainult hävitanud, tapnud. Kas sa oled unustanud, kuidas inimesi Siberisse saadeti? Metsakülasse jäime vaid meie. Ka teised külad tehti tühjaks. Ega see Lenin ka teisem olnud. Nüüd lamab klaaskirstus nagu Okasroosike. Sõbrad? Need pole sõbrad, vaid rahva, mitte rahva, vaid kogu maailma inimeste vaenlased. Ma juba ütlesin: timukad.”
„Jää vait!” käratas Eevi uuesti ja istus sügavalt ohates köögilaua juurde, sulges aabitsa ning lausus: „Lapse kuuldes ei pea nii rääkima.”
Luukere pungitas silmi. „Ei pea? Miks ei pea? Kuidas ta saab sellist valskust õppida?”
„Kõik õpivad ja Ede ka. Aeg on selline, kas sa ise aru ei saa?”
„Kurat, viina tahaks, jooks ennast käpuli ja unustaks kõik.”
„Viin ei aita unustada ega ka miski muu,” ütles Eevi iga sõna rõhutades. Meelde tulid Helmi mõrv ning Kiivra Antsu maja süütamine.
„Aga kuidas me edasi elame selliste valedega? Mina ei oska. Näe, meie külast läks ainult Ede esimesse klassi… teised viidi ju Siberisse. Ei tea, kas seal ka koole on? Kui ongi, eks peavad siis vene keeles sedasamust valet lugema ja meelde jätma.”
Eevi ei vastanud. Ta ei soovinud sellel teemal Luukerega rääkida, sest jutul polnud lõppu. Ei läinud päevagi mööda, mil Eevil poleks mõlkunud meeles Tormide suurpere lapsed ja samuti kõik teised, kes veoautokastis sel õudsel ööl tema õuest läbi sõitsid.
Priidik tuli kööki, viskas vammuse varna, võttis kruusiga veeämbrist vett, jõi tugeva sõõmu ja istus. Luukere ja Eevi märkasid mõlemad, et Priidik näeb välja väga kurnatuna.
„Noh, kas oled tööga üle koormatud?” küsis Luukere.
Priidik köhatas ja jõi veel vett. „Mis ma ikka. Noor sepp välja õpetatud, sepasellid kah. Las taovad nüüd ise. Ma ütlesin neile, et homsest ma enam ei tule. Saavad ise hakkama ja kui tahavad midagi küsida, siis tulgu üle tee.”
„Mis üle tee?” ei saanud Luukere aru. „Ikka üle õue.”
„Mis õue? Pole ammu enam mingit õue. Tee läbi sõidetud, pime oled või? Vaata