“Aitäh.” Hannah kadus tagasi pendelukse taha ning keeras kohviku tänavaukse lukust lahti. Ta pööras aknal rippuva sildi ringi, “Suletud” asemel oli aknal nüüd kiri “Avatud”, ning kontrollis, kas kassas jätkus vahetusraha. Hannah oli jõudnud just väikesed suhkru- ja magustajapakikesed välja panna, kui välisukse ette parkimiskohale keeras uus tumeroheline Volvo.
Hannah kortsutas kulmu, kui juhipoolne uks avanes ja sealt ilmus välja tema noorem õde Andrea. Õde nägi oma rohelises tviidjakis, mille kraed ümbritses poliitiliselt korrektne võltskarusnahk, lihtsalt suurepärane välja. Tema blondid juuksed olid kuhjatud lagipähe läikivasse krunni ja ta nägi välja nagu mõne klantsajakirja lehelt välja astunud. Kuigi Hannah’ sõbrad väitsid järjekindlalt, et Hannah on piisavalt ilus, siis koos Andreaga samas linnas elamine tekitas Hannah’s alati tunde, et ta on lootusetult kuivetu ja labane.
Andrea oli abiellunud kohe pärast keskkooli lõppu Bill Toddi, Winnetka maakonna asešerifiga. Neil oli tütar Tracey, kes sai eelmisel kuul neljaseks. Bill oli šerifijaoskonnast vabadel tundidel hea isa, kuid Andrea ei olnud kunagi sobinud lastega koju jääva ema rolli. Kui Tracey oli vaid kuuekuune, otsustas Andrea, et perel on vaja kahte sissetulekut, ning asus Lake Edeni kinnisvarabüroosse müügiagendina tööle.
Välisukse kelluke helises ja Andrea saabus koos külma sügistuule iiliga kohvikusse, tõmmates enda järel käe otsas Traceyt. “Jumal tänatud, et sa siin oled, Hannah! Mul on vaja ühte kinnistut näidata ja olen juba Cut ’n Curli hiljaks jäänud.”
“Kell on alles kaheksa, Andrea.” Hannah upitas Tracey ühele letiesisele pukile ja läks külmiku juurde, et talle klaas piima tuua. “Bertie ei ava juuksurisalongi enne üheksat.”
“Ma tean, aga ta ütles, et tuleb minu pärast varem. Näitan täna vana Petersoni farmi. Kui selle maha müün, siis saan meie magamistuppa uue vaiba tellida.”
“Petersoni farmi?” Hannah pööras ringi, et õele üllatunult otsa vahtida. “Kes seda vana lobudikku osta tahaks?”
“See ei ole lobudik, Hannah. See lihtsalt vajab remonti. Ja mu ostjal, härra Harrisel, on piisavalt raha, et see tõeliseks paleeks muuta.”
“Aga miks?” Hannah oli tõeliselt hämmeldunud. Petersoni farm oli juba kakskümmend aastat tühjalt seisnud. Ta oli sinna lapsena ikka jalgrattaga sõitnud ja seal ei olnud muud kui vana kahekorruseline eluhoone ja selle ümber mõned aakrid kinnikasvanud põllumaad, mis külgnesid Cozy Cow meierei maadega. “Su ostja on hull, kui ta seda tahab. See maa on praktiliselt väärtusetu. Vana Peterson üritas seal aastaid maad harida, aga ainus saak, mida ta oma põldudelt sai, olid kivid.”
Andrea kohendas oma jaki kraed. “Klient teab seda, Hannah, ja see ei huvita teda. Talle pakub huvi ainult eluhoone. Selle konstruktsioonid on ikka veel tugevad ja sealt avaneb kena vaade järvele.”
“Maja asub täpselt keset orgu, Andrea. Järve on võimalik näha ainult maja katuselt. Kas su ostja kavatseb iga kord redelist üles ronida, kui tahab järvevaadet nautida?”
“Mitte just päriselt, aga enam-vähem jah. Ta ütles mulle, et ehitab majale kolmanda korruse juurde ja muudab kinnistu hobifarmiks.”
“Hobifarmiks?”
“See tähendab maakodu linnainimeste jaoks, kes tahavad farmi pidada, kuid ei taha sellega kaasnevat tööd. Ta palkab mõne kohaliku farmeri, kes hoolitseb siis tema loomade eest ja harib maad.”
“Selge,” sõnas Hannah naeru tagasi hoides. Andrea oli seega omaenda definitsiooni kohaselt hobinaine ja hobiema. Õde oli palganud ühe kohaliku naise, kes käis tema kodu koristamas ja toitu valmistamas, lisaks maksis ta Tracey hoidmise eest lapsehoidjatele ja lasteaia personalile.
“Sa vaatad ju minu eest Tracey järele, eks, Hannah?” Andrea ilme oli ärev. “Ma tean, et ta on tüliks, aga see oleks ainult tunniks. Kiddie Korner avatakse üheksast.”
Hannah arutles endamisi, kas peaks õele ütlema, mida ta sellest tõeliselt arvas. Tal oli oma äri ja kohvik ei pakkunud lastehoiuteenust. Ent üks pilk Tracey lootusrikkale näole muutis Hannah’ meelt. “Mine aga, Andrea. Tracey võib lasteaeda minekuni minu heaks töötada.”
“Aitäh, Hannah.” Andrea pöördus ja suundus ukse poole. “Teadsin, et võin sinu peale loota.”
“Kas ma võin tõesti töötada, tädi Hannah?”küsis Tracey oma pehmel vaiksel häälel ja Hannah naeratas talle julgustavalt.
“Jah, võid küll. Mul on vaja kedagi, kes oleks mu ametlik maitsja. Lisa küpsetas just ühe partii krõpse šokolaadiküpsiseid ja mul on vaja teada, kas need on klientidele pakkumiseks piisavalt head.”
“Kas sa ütlesid šokolaad?” Andrea pöördus uksel ja kortsutas Hannah poole kulmu. “Tracey ei tohi šokolaadi süüa. See muudab ta hüperaktiivseks.”
Hannah noogutas, kuid pilgutas Tracey poole vandeseltslaslikult silma. “Pean seda meeles, Andrea.”
“Näeme hiljem, Tracey,” ütles Andrea ja saatis tütre poole õhusuudluse. “Ära tädi Hannah’le tüli tee, eks?”
Tracey ootas, kuni uks ema järel sulgus ja pöördus siis Hannah poole. “Mis on hüperaktiivne, tädi Hannah?”
“See on lihtsalt üks sõna, mis kirjeldab seda, mida lapsed lõbutsedes teevad.” Hannah tuli leti tagant välja ja tõstis Tracey pukilt maha. “Läki nüüd, kallike. Lähme pagaritöökotta ja vaatame, kas need šokolaadiküpsised on juba piisavalt jahtunud, et saaksid neid proovida.”
Kui Hannah ja Tracey pagaritöökotta astusid, oli Lisa ametis järgmise küpsiste plaaditäie ahju lükkamisega. Ta kallistas Traceyt, ulatas talle restil jahtuvalt plaadilt küpsise ja pöördus mureliku näoga Hannah’ poole. “Ron ei ole veel tulnud. Äkki on ta haigeks jäänud?”
“Kui see just väga äkitselt ei juhtunud, siis mitte.” Hannah heitis pilgu seinakellale. Kell oli 8.15 ja Ron oli juba peaaegu nelikümmend viis minutit hiljaks jäänud. “Ma nägin teda kaks tundi tagasi, kui meiereist mööda sõitsin ja ta paistis täiesti terve.”
“Ma nägin teda ka, tädi Hannah.” Tracey sikutas Hannah’ kätt.
“Nägid või? Millal sa teda nägid, Tracey?”
“Lehmaauto sõitis mööda, kui ma kinnisvarabüroo juures väljas ootasin. Härra LaSalle lehvitas mulle ja naeratas naljakalt. Ja siis tuli Andrea oma paberitega välja ja siis tulime siia sinu juurde.”
“Andrea?” Hannah vaatas üllatunult oma õetütre poole.
“Talle ei meeldi enam, et ma teda emmeks kutsun, sest see on sildistav ja ta vihkab sildistamist,” Tracy andis endast parima, et seda selgitada. “Pean kutsuma teda Andreaks, nagu kõik teisedki.”
Hannah ohkas. Võib-olla oli käes aeg õega tema emakohustustest rääkida. “Tracey, oled sa kindel, et nägid Cozy Cow veokit?”
“Jah, tädi Hannah.” Tracy blond pea liikus kindlameelse noogutamise ajal üles ja alla. “See keeras sinu ristmikult ära ja sõitis kõrvaltänavale. Ja siis kuulsin ma, kuidas auto tegi suure paugu, just nagu issi autogi. Teadsin, et seda tegi lehmaauto, sest tänaval ei olnud ühtegi teist autot.”
Hannah teadis täpselt, mida Tracey mõtles. Billi vana Ford oli hinge heitmas ja iga kord, kui ta jala gaasilt tõstis, siis kõlas summutist kõva pauk. “Ron on tõenäoliselt väljas ja nokitseb oma veoki kallal. Ma lähen ja vaatan.”
“Kas ma võin ka tulla, tädi Hannah?”
“Jää minu juurde, Tracey,” ütles Lisa enne, kui Hannah jõudis vastata. “Sa võid aidata mul kellukese helinat kuulata ja kohvikusse tulevaid kliente teenindada.”
Tracy