Kolm aastat varem olid kõik oodanud, et kohaliku Ameerika jalgpalli meeskonna Lake Eden Gullsi staarsöötja ja mängujuht värvatakse mõnda profimeeskonda, kuid Ron oli rebestanud oma viimases keskkooli jalgpallimängus kõõlust ja see tegi lõpu ka tema lootusele saada Minnesota Vikingsi mängijaks. Aegajalt oli Hannah’l Ronist kahju. Ta ei olnud kindel, et Cozy Cow meierei kaubaveokiga ringi sõitmine oli just see kuulsusrikas tulevik, mida Ron oli endale ette kujutanud. Ent Ron oli ikkagi kohalik kangelane. Lake Edenis mäletasid kõik, kui suurepäraselt oli ta palli vastaste väravajoone taha toimetanud ja toonud sellega meeskonnale võidu osariigi meistrivõistlustel. Tema võidetud karikat eksponeeriti keskkoolis klaaskapis ning ta töötas vabatahtlikult oma vabast ajast ja ilma palgata Lake Eden Gullsi meeskonna abitreenerina. Võib-olla oli parem olla suur kala väikeses tiigis kui Vikingsite varumeestepinki soojendav kolmanda järgu varusöötja.
Nii vara hommikul ei olnud teedel kedagi, kuid Hannah hoidis oma spidomeetrinäidu hoolega alla kahekümne viie miili kiiruspiirangu. Kohalik korravalveametnik Herb Beeseman oli tuntud selle poolest, et varitses ettevaatamatuid elanikke, kes tundsid kiusatust liiga raskelt gaasipedaalile vajutada. Kuigi Hannah ei olnud kunagi ühtegi Herbi trahvikiitungit saanud, oli ta ema siiani maruvihane selle trahvi eest, mille Marge Beesemani noorem poeg temale määranud oli.
Hannah pööras Maini ja Fourthi tänavate ristmikult ära ja sõitis oma äri taga asuvasse väikesesse kõrvaltänavasse. Kandilise valge maja taga oli kaks parkimiskohta ja Hannah pani oma maasturi ühele. Ta ei hakanud eesmise kaitseraua ümber mässitud elektrijuhet lahti harutama ja seda hoone tagaseinas asuvasse pistikupesasse torkama. Päike paistis ja raadiohääl oli lubanud, et temperatuur tõuseb täna kuni kümne kraadini. Hannah’l ei olnud mingit vajadust veel paari järgmise nädala jooksul elektrilist eelsoojendit kasutama hakata, ent kui temperatuur langes miinuskraadidesse, siis oli tal vaja olla kindel, et auto ikka käivituks.
Kui Hannah oli ukse avanud ja end autost välja libistanud, lukustas ta autouksed enda järel hoolikalt. Lake Edenis ei olnud eriti palju kuritegevust, kuid Herb Beeseman jättis trahvikviitungid ka sellistele autodele, mille uksed olid parkides jäänud lukustamata. Enne kui Hannah jõudis pagariäri tagaukseni, saabus Claire Rodgers oma väikeses sinises Toyotas, kes parkis oma auto Hannah’ äri kõrval asuva ookrikarva hoone juurde.
Hannah jäi seisma ja ootas, kuni Claire autost välja ronis. Claire meeldis talle ja ta ei uskunud linnas liikuvaid kuulujutte, mille järgi oli Claire’il linnapeaga armuafäär. “Tere, Claire. Sa oled täna õige vara kohal.”
“Mulle saabus just uus peokleitide partii ja ma pean neile hinnad peale märkima.” Claire’i klassikaliselt kaunis nägu lõi naeratuses särama. “Pühad on tulemas, tead ju küll.”
Hannah noogutas. Ta ei oodanud tänupüha ega jõule, mida koos ema ja õdedega tähistada, kuid nendele katsumustele tuli perekondliku rahu huvides vastu pidada.
“Peaksid minu juurde korraks sisse astuma, Hannah.” Claire heitis ta poole hindava pilgu, peatudes paremaid päevi näinud lendurijopel ja vanal villasel suusamütsil, mille Hannah oli oma punastele krussis lokkidele tõmmanud. “Mul on üks võrratu väike must kokteilikleit, mis teeks sinuga imesid.”
Hannah naeratas ja noogutas, kuid pidi end kogu jõust tagasi hoidma, et ei hakkaks naerma, kui Claire Beau Monde Fashionsi tagaukse lahti keeras ja sealt sisse astus. Kus võiks ta Lake Edenis kokteilikleiti kanda? Mitte keegi ei korraldanud kokteilipidusid ja linna ainus uhke restoran oli kohe turistide lahkumise järel uksed sulgenud. Hannah ei suutnud meenutada viimast korda, kui ta oli käinud väljas õhustamas. Ja kui juba sellel teemal rääkida, siis ei suutnud ta meenutada ka, millal viimati keegi oli teda välja kutsunud.
Hannah keeras oma äri tagaukse lahti ja lükkas selle avali. Teda tervitas kaneeli ja suhkrusiirupi magus lõhn ning ta näole ilmus naeratus. Ta oli eelmisel õhtul mitu portsjonit küpsisetainast valmis seganud ja nende aroom hõljus ikka veel õhus. Hannah pani tuled põlema, riputas jope ukse kõrvale nagisse ja lülitas sisse kaks tagumise seina ääres seisvat gaasiahju. Tema abiline Lisa Herman pidi saabuma kell pool kaheksa, et küpsetamisega algust teha.
Järgmine pooltund möödus kiiresti, kui Hannah hakkis, sulatas, mõõtis ja segas erinevaid koostisaineid. Ta oli avastanud katse ja eksituse meetodil, et tema küpsised maitsesid paremini siis, kui ta valmistas korraga vaid nii suuri koguseid, mida suutis käsitsi kokku segada. Hannah’ retseptid olid originaalsed, ta oli need teismelisena ise ema köögis välja töötanud. Delorese meelest oli küpsetamine tüütu kohustus ja ta oli heal meelel selle ülesande oma vanimale tütrele delegeerinud, et saaks ise kogu energia antiikesemete kogumisele pühendada.
Hannah tassis viimase tainakausi külmikusse ja ladus kasutatud köögiriistad oma suurde nõudepesumasinasse siis, kui kell oli kümme minutit seitse läbi. Ta riputas põlle varna, võttis peast paberist pagarimütsi, millega oli oma lokke katnud, ja suundus kohvikusse, et kohv hakkama panna.
Pagaritöökoda ja kohvikut eraldas restoranistiilis pendeluks. Hannah lükkas ukse lahti, astus kohvikusse ja pani põlema vanaaegsed ümmargused laelambid, mille ta oli päästnud naaberlinnas suletud jäätisekohvikust. Ta kõndis vaateakende juurde, tõmbas eest lillelised puuvillased kardinad ja piidles Main Streeti kogu selle pikkuses. Polnud näha mitte mingit liikumist, kellaaeg oli ikka veel liiga varajane, kuid Hannah teadis, et tunni jooksul täituvad tema kohviku väikeste ümmarguste laudade ümber seisvad toolid klientidega. Cookie Jar oli kohalike kohtumispaik, neile oli meeltmööda kanget kohvi täis raskete ja valgete kruuside ning Hannah’ ahjudest pärit küpsiste taga kuulujutte vahetada ja oma päeva planeerida.
Suur roostevabast terasest termoskohvimasin läikis puhtusest ja Hannah naeratas, kui täitis kannu veega ja mõõtis välja vajaliku kohvikoguse. Lisa oli kannu eelmisel päeval puhtaks küürinud ja taastanud kannu varasema hiilguse. Lisa oli tõeline päästeingel, mis puudutas pagaritöökoja ja kohviku pidamist. Ta nägi, mida oli vaja teha, tegi selle ilma käsku ootamata ära ja oli tulnud lagedale isegi mõne küpsiseretseptiga, millega Hannah’ retseptikogu täiendada. Oli tõesti kahju, et Lisa ei olnud saanud oma stipendiumit kasutada ja minna edasi kolledžisse, kuid ta isal Jack Hermanil oli Alzheimeri tõbi ja Lisa oli otsustanud jääda koju, et tema eest hoolt kanda.
Hannah võttis leti alt külmikust kolm muna ja tõstis need täiesti tervelt jahvatatud kohvi juurde kaussi. Siis purustas ta munad suure lusikaga ja lisas näpuotsatäie soola. Munad ja koored jahvatatud kohviga läbi seganud, kraapis ta saadud segu filtrisse ja lülitas masina tööle.
Mõni minut hiljem hakkas kohv jõudsalt tilkuma ja Hannah hingas mõnuga sügavalt sisse. Mitte miski ei lõhnanud paremini kui värskelt valmistatud kohv ja kõik Lake Edeni elanikud ütlesid, et tema kohv on kõige parem. Hannah sidus ette kena lillelise mustriga põlle, mida ta kliente teenindades kandis, ning vupsas pendeluksest tagasi pagaritöökotta, et Lisale juhiseid anda.
“Küpseta kõigepealt krõpse šokolaadiküpsiseid, Lisa.” Hannah naeratas Lisale tervituseks.
“Need on juba ahjus.” Lisa tõstis pilgu roostevabast terasest tööpinnalt, kus ta oli ametis melonilusikaga ideaalselt ümmarguste tainapallide väikesesse suhkrukaussi tõstmisega. Ta oli alles üheksateist, Hannah’st kümme aastat noorem, ja väikest kasvu, mistõttu mähkis seljas olev hiiglaslik valge pagaripõll ta täielikult endasse. “Teen praegu skautide auhinnabanketi jaoks siirupiküpsiseid.”
Hannah oli Lisa palganud ettekandjaks, kuid tal ei olnud kulunud kaua nägemaks, et Lisa suutis palju enamat kui kohvi kallata ja küpsiseid serveerida. Esimese töönädala lõpus tõstis Hannah Lisa töötundide hulka, nii et osakoormusest sai täiskoormusega töö, ning õpetas talle küpsetamist. Nüüd ajasid nad äri koos, meeskonnana.
“Kuidas su isal täna on?” Hannah’ hääles oli kaastundlik noot.
“Täna on hea päev.” Lisa asetas siirupiküpsised restriiulile. “Härra Drevlow