Olete maailma parimad lapsed.
1. PEATÜKK
Tüdruk rääkis temaga, enne kui maailm jõudis koost laguneda.
Hei, kas oled üleval?
Thomas vähkres voodis ja tundis enese ümber justkui tahkunud pimedust, mis surus end üha rohkem peale. Algul sattus ta paanikasse; ta avas plaksatusega silmad, kujutledes end uuesti karbis – selles hirmsas külmas metallkuubikus, millega teda oli Glade’i ja labürinti transporditud. Ent hägus valgus ja hämarad varjud ilmusid hiiglaslikus ruumis aegamööda nähtavale. Narid. Kapid. Sügavalt magavate poiste pehmed hingetõmbed ja korisevad norsatused.
Ta tundis kergendust. Nüüd polnud ta enam ohus, vaid päästetud ja siia magamisruumi toodud. Ei ühtki muret enam. Ei mingeid painajaid. Ei mingit surma.
Tom?
Hääl tema peas. Tüdruku oma. Mitte kuuldav ega nähtav. Aga ta kuulis seda siiski, kuigi poleks eales osanud kellelegi seletada, kuidas see käib.
Hingates sügavalt välja, seadis ta end padjal mugavamalt sisse, viimse piirini üles ärritatud närvid läbielatud kohutavast hirmuhetkest rahunemas. Ta vastas, vormides mõttes sõnu.
Teresa? Mis kell on?
Pole aimugi, vastas tüdruk. Aga ma ei saa und. Magasin vist ainult tunnikese või nii. Võib-olla kauem. Lootsin, et oled üleval ja pakud mulle seltsi.
Thomas hoidis naeratust tagasi. Kuigi tüdruk ei näinud seda, olnuks naeratada siiski piinlik. Sa ei jätnud mulle just kuigi suurt valikut, või mis? On üsna keeruline magada, kui keegi su peas räägib.
Viu, viu. Jää siis uuesti magama.
Ei. Pole vaja. Thomas põrnitses enese pea kohal oleva narivoodi põhja, mis oli pimeduses kujutu ja hämaralt hägus ja kus Minho hingas nagu keegi, kelle kõrri on istutatud otsatu hulk lima. Millest sa mõtled?
Mis sa ise arvad? Kuidagi õnnestus tüdrukul panna oma sõnadesse kenake hulk sarkasmi. Ma näen muudkui painajaid. Nende rõvedat nahka ja rasvast keha, kõiki neid metallist käsi ja ogasid. Seda kõike oli liiga palju, Tom. Kuidas meil küll õnnestub midagi sellist unustada?
Thomas teadis, mida tüdruk silmas peab. Need mälupildid ei kao kunagi – labürindis juhtunud hirmsad sündmused kummitavad välujaid elu lõpuni. Ta uskus, et enamikul neist, kui mitte kõigil saavad olema tohutud psühholoogilised probleemid. Mõni läheb võib-olla täitsa hulluks.
Aga üks kujutluspilt oli kõigist eredamalt tema mällu sööbinud, nagu kuuma rauaga pressitud. Tema sõber Chuck, rindu haavatud, veritsemas ja suremas Thomase käte vahel.
Thomas teadis, et ei unusta seda kunagi. Aga Teresale ütles ta vaid nii: Küll kõik saab korda. Läheb lihtsalt pisut aega, muud ei midagi.
Sa ajad jama,vastas tüdruk.
Ma tean. Kui naeruväärne see oli, et Thomasele meeldis kuulda tüdrukut talle midagi sellist ütlemas? Et Teresa sarkasm tähendas, et kõik saab korda? Sa oled idioot, ütles ta iseendale, lootes, et tüdruk seda mõtet ei kuulnud.
Nii nõme, et nad mind teist eraldasid,ütles Teresa.
Thomas aga mõistis, miks seda oli tehtud. Teresa oli ainuke tüdruk ja ülejäänud välujad teismelised poisid – kari känke, keda veel ei usaldata. Ju nad üritavad sind kaitsta.
Ju vist.Kurbus hiilis Thomase pähe koos tüdruku sõnadega, kleepunud nende külge nagu siirup. Aga on nii nõme olla üksinda pärast kõike seda, mida me läbi elasime.
Kuhu nad sind üldse viisid?Tüdruku häälest oli kostnud säärast kurbust, et Thomas tundis tahtmist püsti tõusta ja teda otsima minna, ent seda ei tasunud teha.
Teisele poole suurt ühisruumi, kus eile õhtul sõime. Olen ühes väikeses toas, kus on mõned narid. Ma olen üsna kindel, et nad panid pärast lahkumist ukse lukku.
Näed, ma ütlesin, et nad tahtsid sind kaitsta. Mitte et sa seda vajaksid, lisas Thomas seejärel ruttu. Vean kihla, et teeksid vähemalt pooltele känkidele ära.
Ainult pooltele?
Olgu, kolmele neljandikule. Minule kaasa arvatud.
Sellele järgnes pikk vaikus, kuigi Thomas tunnetas endiselt tüdruku kohalolu. Ta tundis teda. See oli midagi sarnast sellele, et kuigi ta ei näinud Minhot, teadis ta, et sõber lebab vaid meetri jagu temast kõrgemal. Ja asi polnud mitte ainult norskamises. Kui keegi on lähedal, siis sellest saab aru.
Hoolimata eelmiste nädalate mälestustest oli Thomas üllatavalt rahulik ja peagi võttis uni tema üle taas võimust. Pimedus langes maailmale, kuid tüdruk oli seal, tema kõrval nii mitmel moel. Peaaegu … puuteulatuses.
Thomasel polnud ajast seesuguses olekus aimugi. Ta pooleldi magas, pooleldi nautis tüdruku kohalolu ja mõtet, et nad päästeti sellest kohutavast paigast. Et nad polnud enam ohus, et tema ja Teresa said võimaluse üksteist tundma õppida. Et elu võib olla taas hea.
Õnnis uni. Hägune pimedus. Soojus. Füüsiline õhevus, vaat et hõljumine.
Maailm näis eemale triivivat. Kõik muutus ühtäkki tuimaks ja mõnusaks. Ja pimedus oli omamoodi lohutavgi. Ta jäi magama.
Ta on väga noor. Võib-olla neli? Viis? Lebab voodis, tekk lõuani tõmmatud.
Üks naisterahvas istub tema kõrval, käed süles. Tal on pikad pruunid juuksed ja näol esimesed vananemismärgid. Tema silmades on kurbus. Thomas teab seda, kuigi naine üritab kõike naeratuse taha varjata.
Ta tahab midagi öelda, naiselt midagi küsida. Aga ta ei saa seda teha. Teda pole tegelikult seal. Ta näeb seda kõike mingist mõistetamatust kohast. Naine hakkab rääkima häälega, mis on ühekorraga niivõrd armas ja vihane, et see häirib poissi.
„Ma ei tea, miks nad sinu valisid, aga ma tean üht. Sa oled millegi poolest eriline. Ära seda kunagi unusta. Ja ära kunagi unusta, kui väga …” tema hääl murdub ja pisarad voolavad mööda nägu, „kui väga ma sind armastan.”
Poiss vastab, aga see pole justkui päriselt Thomas, kes kõneleb. Kuigi tegelikult see on tema. Mitte miski ei tundu loogiline. „Kas sa lähed hulluks nagu need inimesed telekas, emme? Nagu … issi?”
Naine tõmbab kätega läbi poisi juuste. Naine? Ei, Thomas ei saa teda niimoodi nimetada. See on tema ema. Tema … emme.
„Ära selle pärast muretse, kullake,” vastab ema. „Sind pole siin, et seda näha.”
Ta ei naerata enam.
Unenägu haihtus liigagi kiirelt pimedusse, jättes Thomase tühimikku, milles polnud midagi muud peale tema enda mõtete. Kas ta oli näinud järjekordset mälestust oma mälukaotuse soppides? Kas ta oli tõesti näinud oma ema? Unenäos räägiti midagi isa hulluks minemisest. Valu oli sügav ja näriv ning ta üritas vajuda kaugemale unustusse.
Hiljem – kui palju hiljem, polnud tal aimugi – kõneles Teresa temaga taas.
Tom, midagi on valesti.
2. PEATÜKK
Nii kõik algaski. Ta kuulis Teresat lausumas need kolm sõna, ent see tundus kostvat kaugelt, justkui läbi pika umbse tunneli. Unest oli saanud mürgine vedelik, paks ja kleepuv, mis hoidis teda lõksus. Thomas oli teadvusel, kuid taipas, et on maailmast eraldatud, kurnatusse vangistatud. Ta ei suutnud ärgata.
Thomas!
Tüdruk karjus seda. Kõrvulukustav kisa tema peas. Thomas tundis hirmu ligi hiilimas, aga kõik meenutas pigem und. Ta suutis vaid magada. Ja nad olid nüüd kaitstud, millegi pärast polnud vaja enam muretseda. Jah, see pidi olema unenägu. Teresaga oli kõik korras, nende kõigiga oli. Ta lõõgastus taas, lasi endal unne vajuda.
Teised helid hiilisid tasapisi tema teadvusesse. Mütsatused. Metalli kõlksatus vastu metalli. Midagi värises. Poisid karjusid. Pigem kostis nende karjete kaja, väga kauge, summutatud. Korraga olid nad enamat kui karjed. Ebaloomulikud ahastushüüded. Aga endiselt väga kauged. Justkui oleks Thomas mässitud paksu tumedast riidest kookonisse.
Viimaks