"Õigus. On. Sinu uus vibu." Ta vajutab ratastooli käetoel asuvale puldile ja veeretab end ruumist välja. Järgneme talle Erikaitse keerulisi ja käänulisi ruume pidi ja Beetee selgitab tooli kohta. "Ma saan juba natuke käia ka. Ainult et ma väsin nii kiiresti. Tooliga on lihtsam ringi liikuda. Kuidas Finnickil läheb?"
"Tal on … tal on keskendumisraskused," vastan. Ma ei taha talle öelda, et Finnickil jooksis juhe täiesti kokku.
"Keskendumisraskused, jah?" naeratab Beetee süngelt. "Kui te teaksite, mida kõike on Finnick viimaste aastate jooksul üle elanud, imestaksite, et ta üldse veel meie keskel on. Öelge talle, et ma olen tema uue kolmikhargi kallal tööd teinud, eks? Vähemalt midagi, mis juhib ta mõtteid natuke kõrvale." Mõtete kõrvalejuhtimine tundub küll viimane asi, mida Finnick vajab, aga ma luban selle edasi öelda.
Neli sõdurit valvavad ust, millel seisab silt "ERIRELVASTUS". Meie käsivartele trükitud päevakava kontrollimine on ainult kõige algus. Meilt võetakse ka sõrmejäljed, skaneeritakse silma võrkkesta ja DNA-d ning meil tuleb minna läbi metallidetektori. Beetee peab oma ratastooli välja jätma, aga talle tuuakse kohe uus, kui oleme turvaväravatest läbi läinud. Kogu see asi tundub pentsik, sest ma ei kujuta ette, kuidas saaks keegi, keda on kasvatatud 13. ringkonnas, kujutada endast valitsusele ohtu, mille vastu nad peavad palkama valvureid. Või on need ettevaatusabinõud võetud tarvitusele hiljutise immigrantide sissevoolu tõttu?
Relvalao uksel ootab meid teine tuvastamisring – nagu oleks mu DNA saanud muutuda selle kahekümne meetri jooksul, mis me mööda koridori edasi kõndisime – ja seejärel lubataksegi meid relvade juurde. Tuleb tunnistada, et see arsenal võtab mu tummaks. Rida rea järel tulirelvi, granaadiheitjaid, lõhkekehi ja soomussõidukeid. "Õhujõudude osa on muidugi eraldi ruumis," ütleb Beetee.
"Muidugi," vastan mina, nagu oleks see iseenesestmõistetav. Ma ei kujuta ette, kus võiks kogu selle kõrgtehnoloogilise varustuse hulgas leida endale koha üks lihtne vibu nooltega, aga siis jõuame korraga surmavate vibuspordirelvade seina juurde. Treeningute ajal olen käes hoidnud mitmeid Kapitooliumi relvi, aga ükski neist polnud loodud sõjalise kokkupõrke tarvis. Keskendun surmava välimusega vibule, mis on sihikuid ja tehnilisi seadeldisi täis kuhjatud, nii et ma olen üsna kindel, et suudan seda vaevu tõstagi, laskmisest rääkimata.
"Gale, võib-olla sa tahaksid mõnda neist proovida?" küsib Beetee.
"Päriselt või?" on Gale elevil.
"Lõpuks väljastatakse sulle muidugi oma lahingurelv. Aga kui sa oled ka propkades Katnissi meeskonnas, näeks mõni siinne edevam välja. Sulle kindlasti meeldiks valida siit üks, mis tundub kõige sobivam," vastab Beetee.
"Jah, meeldiks küll." Gale'i sõrmed klammerduvad sama vibu külge, mis kõigest hetk tagasi köitis minu tähelepanu, ja ta vinnab selle õlale. Ta piilub läbi sihiku ja suunab noolt ruumi eri nurkade poole.
"See ei tundu hirvede suhtes just kõige ausam," sõnan mina.
"Hirvede laskmiseks ma seda ju ei kasutakski?" vastab Gale.
"Tulen kohe tagasi," ütleb Beetee. Ta vajutab paneelil koodi ja üks väike uks läheb lahti. Vaatan, kuidas ta kaob ukse taha ja uks sulgub.
"Kas arvad, et see oleks kergem? Kasutada seda inimeste peal?" küsin.
"Ma ei öelnud seda." Gale laseb vibul õlalt langeda. "Aga kui mul oleks olnud relv, mille abil oleksin suutnud peatada seda, mida 12. ringkonnas nägin … kui mul oleks olnud relv, mis oleks aidanud sind areenilt eemal hoida … oleksin seda kasutanud."
"Mina ka," tunnistan. Aga ma ei tea, mida talle inimeste tapmise järelmõjude kohta öelda. Selle kohta, kuidas nad sind enam kunagi rahule ei jäta.
Beetee veeretab end tagasi koos pika neljakandilise musta kastiga, mis toetub kohmakalt tema jalatoele ja õlale. Ta peatub ja kallutab kasti minu poole. "See on sulle."
Panen kasti põrandale maha ja teen lukud lahti. Kaas avaneb vaikselt. Kastis, kortsunud kastanpruunil sametil, lebab täiesti jahmatav must vibu. "Aah," sosistan imetlusega. Tõstan relva ettevaatlikult välja, imetlen selle peenelt viimistletud tasakaalu, elegantset väljanägemist ja kaarte kõverust, mis tuletab natuke meelde väljasirutatud tiibadega lindu. Ja on veel midagi. Pean väga vaikselt seisma, et olla päris kindel, ega ma seda ette ei kujuta. Ei, minu käes olev vibu on elus. Surun selle vastu põske ja tunnen, kuidas vaikne sumin tungib läbi näoluude. "Mida see teeb?"
"Ütleb tere," selgitab Beetee laia naeratusega. "Ta kuulis su häält."
"Ta tunneb mu hääle ära?" imestan.
"Ainult sinu hääle," vastab Beetee. "Noh, tead, nad tahtsid, et ma kavandaksin teatud väljanägemisega vibu. Mis sobiks sinu kostüümi juurde. Aga mina muudkui mõtlesin, et milline raiskamine. Selles mõttes, et mis siis, kui sul seda tõesti kunagi vaja läheb? Millekski muuks, mitte moekaks aksessuaariks? Nii ma tegingi ta väljast lihtsa, aga sisemust tehes lasin oma kujutlusvõimel joosta. Kõige paremini saad muidugi aru, kui seda kasutad. Tahad järele proovida?"
Proovimegi. Sihtmärgid on meie jaoks juba valmis seatud. Beetee kavandatud nooled ei ole vähem märkimisväärsed kui vibu ise. Suudan nendega täpselt lasta rohkem kui saja meetri kaugusele. Erinevad nooled – žilett – teravad, sütitavad, lõhkavad – teevad mu vibu universaalseks relvaks. Nooli saab eristada varre värvi järgi. Võin kõik tegevused käsklusega tühistada, aga mul pole aimugi, miks peaksin seda tegema. Et vibu eriomadused välja lülituks, pean talle ütlema vaid: "Head ööd." Siis läheb mu vibu magama, seniks kuni mu hääl ta jälle üles äratab.
Olen väga heas tujus, kui oma ettevalmistusmeeskonna juurde tagasi jõuan ning Beetee ja Gale'i maha jätan. Istun kannatlikult kogu ülejäänud värvimise aja ja panen selga oma kostüümi, millele on lisatud veel verine side käsivarre armi kohal; see vihjab hiljuti peetud võitlusele. Venia kinnitab pilapasknääriga rinnanõela mu südame kohale. Võtan oma vibu ja tupetäie tavalisi nooli, mis Beetee mulle tegi, teades, et laetud nooltega ei laseks nad mul kunagi vabalt ringi liikuda. Seejärel suundume helikindlasse filmimisruumi, kus seisan oma arust tundide kaupa, samal ajal kui nemad kohendavad mu jumestust ja valgust ja ruumi lastava suitsu hulka. Siis hakkab salapärastes klaasist kabiinides istuvatelt nähtamatutelt inimestelt läbi kõlarite kostvaid käsklusi järjest vähemaks jääma. Fulvia ja Plutarchos pigem ei aita ettevalmistustele kaasa, vaid rohkem seisavad ja lihtsalt vaatavad mind. Lõpuks jääb kõik vaikseks. Tervelt viis minutit mind lihtsalt vaadatakse. Siis sõnab Plutarchos: "Ma arvan, et sellest aitab."
Mind viibatakse monitori juurde. Salvestise viimaseid minuteid näidatakse uuesti ja ma silmitsen ekraanilt vastu vaatavat naist. Ta paistab pisut pikem ja aukartustäratavam kui mina. Nägu tahmane, kuid seksikas. Kulmud mustad ja trotslikult kaardus. Suitsupahvakud tõusevad tema riietelt, vihjates, et naine on just äsja kustutatud või lahvatab kohe-kohe leekidesse. Ma ei tea, kes see inimene on.
Finnick, kes on juba paar tundi mööda võtteplatsi ringi uidanud, tuleb mu selja taha ja sõnab oma vanal humoorikal toonil: "Nad tahavad sind nüüd kas tappa, suudelda või saada samasuguseks."
Kõik on nii elevil, oma tööga nii rahul. Õhtusöögiaeg on juba peaaegu käes, kuid kõik käivad peale, et jätkaksime. Homme keskendume kõnedele ja intervjuudele ja laseme mul teeselda, nagu oleksin osalenud ülestõusnute lahingutes. Täna tahavad nad vaid üht deviisi, kõigest üht rida, mida lühikesse propkasse monteerida, et seda Coinile näidata.
"Panemi rahvas, me võitleme, me ei anna alla, me kustutame oma õiglusenälja!" Selline rida. Selle esitlemise viisi järgi võin öelda, et nad on selle väljatöötamise kallal kuid, võib-olla isegi aastaid vaeva näinud ning on selle üle tõeliselt uhked. Mulle tundub see ometi paras suutäis. Ja jäik. Ma ei kujuta ette, et võiksin tegelikult midagi sellist öelda – kui ma just Kapitooliumi aktsenti ei kasuta ja selle üle nalja ei viska. Nagu siis, kui tegime Gale'iga järele Effie Trinketi lauset "Olgu juhus alati teie poolt!". Aga Fulvia seisab otse mu nina ees, kirjeldab lahingut, milles olen äsja osalenud, ja kuidas kõik mu võitluskaaslased lamavad surnult