"Me võime teda esitleda ka sinu sugulasena," sõnab Fulvia.
"Me ei ole sugulased," ütleme Gale'iga nagu ühest suust.
"Seda küll, aga kaamerate ees peame seda ilmselt ikkagi väitma," lisab Plutarchos. "Muul ajal on ta täiesti sinu päralt. Kas veel midagi?"
Olen vestluse sellisest pöördest täielikus segaduses. Vihjed selle kohta, et võiksin Peeta niisama vabalt kõrvale heita, et olen Gale'i armunud, et kogu see värk on olnud näitemäng. Põsed löövad õhetama. Praegust olukorda arvestades on isegi selline arvamus, et ma üldse mõtlen, keda tahaksin oma kallimana näidata, alandav. Lasen oma vihal tõugata end oma kõige suurema nõudmise juurde. "Kui sõda on läbi ja meie võidame, antakse Peetale armu."
Hauavaikus. Tunnen, kuidas Gale'i keha tõmbub pingule. Võibolla oleksin pidanud talle enne rääkima, aga ma ei olnud tema reaktsioonis kindel. Mitte neis asjus, mis puudutavad Peetat.
"Ei rakendata ühtegi karistust," jätkan. Uus mõte turgatab pähe. "Sama kehtib teiste vangistatud tribuutide, Johanna ja Enobaria kohta." Ausalt öeldes ei lähe 2. ringkonna tige tribuut Enobaria mulle eriti korda. Tegelikult ta isegi ei meeldi mulle, aga teda välja jätta tundub ebaõiglane.
"Ei," sõnab Coin kindlalt.
"Jah," tulistan vastu. "See ei ole nende süü, et te nad areenile maha jätsite. Kes teab, mida Kapitoolium nendega teeb."
"Nende üle mõistetakse kohut koos teiste sõjakurjategijatega ja neid koheldakse nii, nagu kohus kõige õigemaks peab," ütleb ta.
"Neile tagatakse puutumatus!" Märkan, et tõusen toolilt püsti, hääl vali ja kõlav. "Teie isiklikult tõotate seda kogu 13. ringkonna ja
12. ringkonna allesjäänud rahva ees. Õige pea. Täna. Ja see salvestatakse tulevaste põlvede jaoks. Teie ja teie valitsus vastutab nende turvalisuse eest või te otsite endale mõne teise pilapasknääri!" Mu sõnad kajavad veel tükk aega seintelt vastu. "See ta ongi!" kuulen Fulvia sosinat Plutarchosele. "Sealsamas. Kostüümis, tulistamine taustal, õige pisut suitsu."
"Jah, just seda me tahamegi," vastab Plutarchos sosinal.
Sooviksin neile altkulmu pilgu heita, aga mulle tundub, et Coinilt tähelepanu kõrvale pööramine oleks viga. Näen, et ta kaalub mu ultimaatumi hinda, võrdleb seda minu võimaliku väärtusega.
"Mida te arvate, president?" küsib Plutarchos. "Te võiksite esitada ametliku armuandmisavalduse, kõiki asjaolusid arvesse võttes. Poiss … ei ole isegi veel täisealine."
"Olgu," vastab Coin viimaks. "Aga sina pead oma ülesande täitma."
"Mina täidan oma ülesande, kui teie teete selle avalduse."
"Kutsuge tänaõhtuse refleksiooni ajaks kokku riiklik julgeolekuassamblee," kamandab ta. "Siis teen avalduse. Kas sinu nimekirjas on veel midagi, Katniss?"
Olen oma paberi paremasse rusikasse nutsakuks surunud. Silun selle vastu lauda uuesti siledaks ja loen lopergusi tähti. "Ainult üks asi veel. Mina tapan Snow."
Esimest korda märkan presidendi huulil naeratuse märki. "Kui õige hetk saabub, viskame selle peale kulli ja kirja."
Võib-olla on tal õigus. Kindlasti ei ole minul ainuõigust võtta president Snow elu. Ja ma arvan, et võin Coini peale kindel olla, et ta selle ülesande täide viib. "Olgu nii."
Coini pilk vilksatab käele, kellale. Temalgi on päevaplaan, mida järgida. "Ma jätan ta sinu hoolde, Plutarchos." Coin lahkub ruumist, meeskond kannul. Kohale jäävad vaid Plutarchos, Fulvia, Gale ja mina.
"Suurepärane. Suurepärane." Plutarchos vajub tagasi toolile, küünarnukid laual, ja hõõrub silmi. "Teate, millest ma puudust tunnen? Rohkem kui millestki muust? Kohvist. Ma tahan teada, kas on täiesti mõeldamatu, et saab kördi ja kaalikad millegagi alla loputada."
"Me ei osanud arvata, et siin on nii range kord," selgitab Fulvia meile, ise Plutarchose õlgu masseerides. "Vähemalt mitte kõrgemates auastmetes."
"Või oleks vähemalt mingi kõrvaltegevuse võimaluski," sõnab Plutarchos. "Noh, isegi 12. ringkonnas oli must turg, on ju?"
"Jah, Hob," sõnab Gale. "Seal me kaupa tegimegi."
"Näed siis? Ja vaadake, kui moraalsed te mõlemad olete! Praktiliselt äraostmatud." Plutarchos ohkab. "Ah, olgu peale, ega sõjad igavesti kesta. Igatahes on mul hea meel teid meeskonnas tervitada." Ta sirutab käe kõrvale ja Fulvia ulatab talle suure mustade nahkkaantega kausta. "Üldiselt on sulle teada, Katniss, mida me sinult palume. Ma saan aru, et sul on osalemise koha pealt veidi segased tunded. Loodetavasti see aitab sind."
Plutarchos libistab kausta üle laua minu ette. Alguses vaatan seda kahtlustavalt. Seejärel saab uudishimu minust võitu. Teen kaaned lahti ja näen iseenda pilti, sirge ja tugev, must kostüüm seljas. Ainult üks inimene võis sellise kostüümi kavandada, esmapilgul puhtpraktilise, lähemal vaatlemisel aga täieliku kunstiteose. Kiivri voolujoonelisus, rinnaplaadi kõverus, varrukate kerge täius, mis laseb kaenlaaluste valgetel voltidel paista. Tema kätes saab minust jälle pilapasknäär.
"Cinna," sosistan.
"Jah. Ta võttis minult lubaduse, et näitan sulle seda raamatut alles siis, kui sa oled ise otsustanud pilapasknääriks hakata. Usu mind, mul oli juba enne kange kiusatus," ütleb Plutarchos. "Lase käia. Lehitse seda."
Keeran aeglaselt lehti, vaadates kostüümi kõiki detaile. Kehaturvise hoolikalt kohandatud kihid, saabastesse ja vöösse peidetud relvad, spetsiaalsed tugevdused südame kohal. Viimasele leheküljele, minu pilapasknääriga rinnanõela visandi alla on Cinna kirjutanud: "Mina teen oma panused endiselt sinule."
"Millal ta …" Mu hääl murdub.
"Millal see oligi … Kohe pärast Vaigistusveerandsaja mängude teatavaks tegemist. Võib-olla mõned nädalad enne mänge. Aga kavandid pole ainsad asjad. Meil on ka kostüümid. Ah jaa, ja Beeteel on sinu jaoks relvalaos midagi väga erilist. Ma ei tahaks üllatust ühegi vihjega ära rikkuda," ütleb Plutarchos.
"Sinust saab ajaloo kõige paremini riietatud mässaja," sõnab Gale naeratades. Korraga taipan, et ta on minu peale lootnud. Nagu Cinnagi, on ta algusest peale soovinud, et teeksin sellise otsuse.
"Meie plaan on alustada "Eetriaja rünnakuga"," ütleb Plutarchos. "Teha seeria niinimetatud propkasid – see on lühend propagandakaadritest. Nende peaosas oled sina ja me laseme need eetrisse üle terve Panemi."
"Kuidas? Kapitoolium kontrollib kõiki saateid," küsib Gale.
"Aga meil on Beetee. Umbes kümme aastat tagasi tegi ta põhjalikult ümber maa-aluse võrgustiku, mille kaudu kõiki saateid edastatakse. Tema arvab, et meie plaani õnnestumine on päris reaalne. Loomulikult on meil vaja midagi, mida eetrisse lasta. Seega, Katniss, stuudio ootab, et teeksid talle seda au." Plutarchos pöördub oma assistendi poole. "Fulvia?"
"Oleme Plutarchosega arutanud, kuidas põrgu päralt me sellega küll hakkama saame. Me arvame, et kõige parem oleks kujundada sind, meie ülestõusu juhti, väljastpoolt … sissepoole. See tähendab, et kõigepealt otsime võimalikult rabava pilapasknääri välimuse ja siis töötleme sinu isiksust sellele vastavalt!" sõnab Fulvia rõõmust säradest.
"Tema kostüüm on teil juba olemas," sõnab Gale.
"Jah, aga kas me muudame ta armiliseks ja veriseks? Või hakkab temast hõõguma ülestõusu tuld? Küsimus on selles, kui räpaseks ja tahmaseks me võime ta muuta, et inimesed selle veel välja kannataksid. Igatahes tuleb temaga midagi teha, sest sellest siin," Fulvia astub kiiresti minu juurde ja tõstab oma käed mu näo lähedale raamiks, "ei piisa." Tõmban pea sama kähku eemale, aga juba korjab ta oma asju kokku. "Nii et kõike seda silmas pidades on meil sulle veel üks üllatus. Tule, lähme."
Fulvia viipab meile ning Gale ja mina suundume tema ja Plutarchose järel koridori.
"Kõige paremate kavatsustega, aga ometi nii solvav," sosistab Gale mulle kõrva.
"Tere